Alma Ostra-Oinas

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Alma Ostra-Oinas

Alma Rosalie Ostra-Oinas (16. september (vkj 4. september) 1886 Sillaotsa talu, Padari küla, Vastse-Kuuste vald, Tartumaa – 2. november 1960 Inta, Komi Vabariik) oli Eesti poliitik, kirjanik ja ajakirjanik.


"Laisk laps"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Alma Ostra, "Laisk laps", 1932.


  • Laiska last peetakse tavaliselt halvaks lapseks. Teda süüdistatakse, et ta ei taha õppida, ei taha isa-ema aidata, ei taha hoolitseda oma õdede-vendade eest. Ta paistab olevat ükskõikne noomitustele. Ka karistused ei anna tulemusi. Lubadused end parandada jäävad tihtipeale täitmata. (lk 7)
  • Ta on harilikult hajameelne laps. Ta mõtted on mujal. Ta ei jälgi koolitööd. Ta ei tunne huvi rea ainete vastu. Ometi ei taha ta enda kohta õpetajalt halba hinnangut. Ta püüab luua vale ettekujutuse oma edasijõudmise kohta. Ta püüab ärakirjutamiste, äravaatamiste ja etteütlemiste abil anda õpetajale oma teadmistest parema mulje, kui need tõeliselt on. (lk 7)
  • Ta saab riielda ja noomida. Ta saab karistada ja häbistada nii koolis kui kodus. Ta kannatab seda. Ta kannatab ka sisemise näriva tunde all, et ta koolitööga toime ei saa ja teistest õppetöös järel on, kuid ometi ei muuda ta end.
Ta ei saagi end muuta seni, kuni ta selle hingelise surutise all püsib, neisse oludesse jääb, mis lapse laiskuse esile kutsusid.
Nõudes lapselt enda elusihi muutmist endises olukorras, nõutakse lapselt võimatut, sest laps on end just vastavalt oma seisukorrale kohandanud. Laiskus on antud juhul tema seisukorras järjekindel enesekaitse. Ta võib end muuta, kui kaob surve, mis teda laiskusesse ajanud. Ta saab end parandada, kui muutub seisukord, milles ta elab ja tegutseb. (lk 8)
  • Vaadeldes tervet väikelast, peame tunnustama, et teda kuidagi ei saa pidada laisaks. Ta mängib ja askeldab kogu päeva. Ja mäng on ju lapse töö. Ta on väsimatult ametis oma asjakestega. Ta harjutab end kõndimises ja ronimises. Kui palju vaeva näeb laps enne kui ta need oskused omandab! (lk 8)
  • See on loomulik ja hää. Laps peab harjutama oma võimeid ja omandama kogemusi. Mida põhjalikumalt ta seda teeb ja mida enam vanemad ja kasvatajad temale ses töös abiks on, teda ergutavad ja juhivad, seda elujaatavam ja elujulgem laps kasvab.
Miks muutub see olukord vanemaks saades? Miks jääb laps loiuks, tegevusetuks, laisaks?
Sellepärast, et kasvatajad tihti kõik teevad selleks, et hävitada lapse aktiivsust ja tegevustahet, et last teha loiuks. (lk 9)
  • Emale paistab, et oleks parem, kui laps rahulikult paigal istuks või koha peal omaette askeldaks. Järgnevad karistused ja käsud, kuni laps surve ja hirmu mõjul ema või kasvataja tahtmisele allub ja oma loomulikust uudishimust ja arenemistungist aegamööda loobub. Sel kasvamisajajärgul muutub laps emale väga sobivaks, kui ta oma loomulikku arenemistungi ei rahulda, kui ta on "hää laps", kuid pärastpoole näeb kasvataja imestades, et ta lapse üldse loiuks, ükskõikseks, laisaks on kasvatanud. Laps kasvab kasvataja surve all, hirmu sunnil niisuguseks. Tema kohandab ennast ümbruse nõuete kohaselt. Tema elukäitumise viis, tema elusihtjoon on aastate kestel välja kujunenud. Nüüd peab õpetama teda teisiti elule suhtuma ja kõige pealt kaotama see hingeline surve, mis tema kasvatas laisaks. (lk 9)
  • Esimest, samuti ka ainukest last hellitatakse tihti liiga. See et vanemad last vahel karistavad ja vahel talle kurjad on, ei tähenda veel, et last ei hellitatud. Hellitamine seisab selles, et kasvataja ei võimalda lapse isetegevusel areneda. Ema või kasvataja püüab kõik lapse eest ära teha. Ta ei luba lapsel iseseisvalt süüa, — see kestab ju nii kaua ja laps määrib riided ja laua! Ema ei harjuta teda iseseisvalt riietuma. Ema oskab ju seda tööd palju paremini ja see läheb libedamalt! Emal on isegi rõõm last ise riietada ja tema eest hoolitseda. Aga laps peab ju ükskord ikkagi hakkama ise sööma ja riietuma ja mida varem ta seda harjutab, seda kasulikum lapse arenemisele. (lk 10)
  • Satub sellane laps kooli, näeb ta peagi, et ta ei ole nii osav ja ei suuda kõike seda teha. mida teevad teised temavanused. Ta ei tea, miks see nii on. Ta kaldub kergesti arvama, et on andetu. "On juba niisugune!" Ta hakkab oma võimeid alahindama.
Tõelikult on aga süüdi kasvatus. Teda ei ole lastud harjutada oma võimeid, teda ei ole harjutatud, läbi saama omal jõul, omal algatusel, ilma kasvataja abita. Talle on seni kõik suurema vaevata sülle langenud. Tal ei ole kunagi tarvis olnud võidelda raskustega. (lk 11)
  • Iseseisvusetu laps on nõrk just neis ainetes, mis nõuavad iseseisvat mõttekäiku. Sellepärast on tavaliselt hellitatud või liigse surve all kasvanud lapsed nõrgad matemaatikas. See on aine, mis enam kui teised nõuab omal jõul küsimuste lahendamist, raskustest ülesaamist. Hellitatud lapsel puudub seks püsivus. Ta väsib kohe, muutub hajameelseks — otsib kohe tuge. Ta on nobe kuululama, et ta ei saa, ei oska ja nõudma, et teine tema eest ülesande teeks ja temale siis "seletaks".
Kuid laps, kes ülesande seletusest aru suudab saada, võiks seda sama hästi ka ise valmis teha, kui temas algatust ja raskustele vastupanu võimet, raskustest jagusaamise tahet oleks kasvatatud. (lk 12)
  • Laps hoiab enda harjumustest sama kramplikult kinni, nagu täiskasvanu oma eluviisidest. Tema senine ettevalmistus toob talle aga paratamatuid ebaõnnestumisi. Laps hakkab ikka enam taganema, ta kardab ebaõnnestumisi. Ja iga uus ebaõnnestumine hävitab ikka enam eneseusaldust. Iga järgmise ülesande juurde asub ta suurema eelarvamusega, et ta temast jagu ei saa, et ta on andetu. Talle läheb see õppeaine üldse vastumeelseks. Ta ei taha temaga tegemist teha. Tal ei ole julgust asja tõsislt kätte võtta, tal ei ole julgust pealehakkamiseks, ega asjast kinni haaramiseks. Ta asub ka teistele uutele tegevusaladele aralt, salajase hirmuga, et ta ka neil aladel võib osutuda nõrgemaks ·kui teised. (lk 12)
  • Töötamine on talle raskuseks. Miks peaks ta ka tööd tegema, kui tema arvates, sest nii-kui-nii midagi välja ei tule! Miks peaks ta end üldse asjata vaevama, kui tal ei paista olevat andi.
Lapse hingel lasub madal enesehinnang, mis tekkinud nõrga ettevalmistuse tõttu tööle ja iseseisvusele, kui koorem, mis halvab igasuguse töötahte. (lk 13)
  • Tõstke lapse eneseusaldust! Võtke see koorem lapse hingelt! Öelge talle, nagu Edisson kibedate kogemuste najal ütles: "eduks on tarvis ainult üks protsent annet ja üheksakümmend üheksa protsenti tööd", — ja uskuge, laps muutub virgemaks. (lk 13)
  • Õnn on, kui hellitatud lapsel on siiski nii palju eneseusaldust ja vilumust, et tal läheb korda hästi algada ja koolitöös juba alguses edu saavutada. Siis püüab ta õppimises olla juba esimene klassis. Siis püüab ta hiilgada oma teadmistega.
Ei ole tal aga oma halva ettevalmistuse tõttu alul edu, ei suuda ta otsekohe oma teadmistega välja paista, siis leidub tal vaevalt püsivust end hiljem tööga maksma panna. Hellitatud lapsele on harva kasvatus need eeldused annud. (lk 14)
  • Laiskus on loobumine tööst. Laps ütleb sellega, et töö käib tal üle jõu, ta ei saa sellega hakkama. Ta ei usu oma võimetesse, ta ei looda, et töötades ta tagajärgi saavutaks.
Laisk laps on lootuse kaotanud oma tööga tagajärgi saavutada. Kui tal tõelist usku oleks edukaks õppimiseks, ta ei oleks laisk. (lk 14-15)
  • Laisa lapsega tehakse palju tegemist. Temale pühendatakse hoopis enam tähelpanu kui harilikule keskmisele õpilasele. Ta teeb vaeva õpetajaile ja vanemaile Laisk laps sunnib oma ümbrust endaga tegelema, ta annab oma kasvatajaile ülesande, mida neil tuleb lahendada. (lk 15)
  • Ükski elav olevus, kes elu jatkata soovib, ei taha end tunnistada elule kõlbmatuks ja lootusetult võimetuks eluülesannete lahendamisel. Kui ta teatavaid konkreetseid ülesandeid lahendada ei suuda ja ei julge, kui tal on oma võimetest madal hinnang, siis püüab ta end trööstida vähemalt ettekujutuses sellega, mis ta kõik võiks ja suudaks, kui teatavaid asjaolusid ei oleks, või kui asjaolud teiseks kujunevad. (lk 15)
  • On küllalt näiteid, et just nõrgad ja need, kellel ebaõnnestumisi elus olnud, oma isiku väljendustes fantaasiasse põgenevad. Nad otsivad lohutust ettekujutustes, kas tulevikku ehitades, või olevikku moonutades. Nii muutub laiskus lapsele ka lohutuseks, seda enam, et seda ettekujutust täiskasvanud näivad jagavat. (lk 15-16)
  • Lapsel ei ole ja ei või ollagi õiget mõõdupuud enese hinnanguks. On tal õnnestumisi, siis tiivustab ja julgustab see teda. Ta asub järgmine kord kindlamalt ja edulootusega tööle ja tõenäoliselt on tal seetõttu ka järgmine kord edu.
Ebaõnnestub tal aga midagi, siis kaldub ta kergesti panema seda süüks oma isikule, oma võimete, puudusele, sest tema ümbrus otsustab tavaliselt nii. Kui lapsel midagi ei õnnestu, ei suuda vanem tihti hoiduda alahindavaist märkustest, nagu: "mis sa hakkad tegema, kui sust asja ei ole", "küll sa oled üks käperdis", — "sa oled ju päris loll", — "päris saamatu" jne. Ja ometi oli lapsel ainult liiaks vähe kogemusi ja vilumust — ta ei olnud saanud oma võimeid küllaldaselt harjutada. Sellased märkused jäävad talle aga südamesse. Kuidas võiks see olla ka teisiti! Temaga võrreldes paistab ju vanem inimene nii targana, küll see juba teadma peaks, milles seisab ebaõnnestumise põhjus. (lk 16)
  • Niivõrd kui lapse tegevuse tunnustamine last areneda aitab, sedavõrd tõkestab lapse sagedane laitmine lapse arenemist. On nüüd laps oma ·esimeste ebaõnnestunud sammude tagajärjel kujundanud oma võimetest vale ettekujutuse ja peab end alaväärtuslikuks ning saamatuks mõnes aines, ütleme näiteks, matemaatikas, keeltes, kirjutamises või muus, mis võivad siin siis parandada lapse lubadused Õppida. Kuidas võib tal tekkida ses aines õppimistahe. Ta on sisemiselt veendunud, et tal sel alal andi ei ole. Vanemad on talle seda ju alatasa korranud. Temast rääkides öeldakse kahjatsevalt, et tal ses aines võimeid ei ole. Mis mõte oleks tal tööle hakata?! Kuidas võib ta loota seda vaevaga saavutada, millest tema arvates loodus on teda ilma jätnud. See oleks ju asjata vaev. Õppimine paistab tal antud juhul sama mõttetu olevat, kui sõelaga vee kandmine. (lk 16-17)
  • Kus ei ole annet ja arusaamist, mis aitaks seal töö, nii mõtleb laps. Nüüd vähemalt ustakse, et ta ehk võiks midagi saavutada, kui ta "laisk" ei oleks. Ta suudab säästa oma isiku teatavast halvakspanust. Hakkaks ta aga tööle, siis näeks kõik kui alaväärtuslik ta tõepoolest on.
Laps kardab paljastada oma ettekujutatavat andetust. Ta kardab oma isikutunde haavamist ja alandamist, ja. ta hoiab kramplikult kinni laiskusest kui kaitseabinõust, mis peab võimaldama maailma eest peita tema nõrkusi ja mis aitab vähemalt oletada annete olemasolu. (lk 17)
  • Laisk laps on enamikus lootusetu. Ta on kaotanud eneseusalduse ja julguse saavutada tööga oma eesmärki. (lk 18)
  • Laisaks teevad oma lapse tihti ka need vanemad, kes lapse tööga kunagi rahul ei ole. Vanemad, kes lapse tööd alati laidavad, kunagi seda ei tunnusta, last alati saamatuks ja rumalaks nimetavad.
Sellased vanemad saavutavad viimaks tõesti seda, et laps hakkab end pidama saamatuks ja rumalaks. Ja milleks laps end peab, kuidas ta end hindab, nii ta tegutseb. Oma hinnangu järele seab ta sisse kogu oma arenemise suuna ja elusse suhtumise.
Vanemad kardavad tihti lapsi kiitusega edevaks teha. Kuid ei maksa kiita last, vaid tema tööd. See julgustab last uutele katsetele ja tööle. (lk 18)
  • Meil tarvitatakse üldse kurjasti andekuse mõistet. Seni ei võimalda ei teaduslikud uurimused, ei kogemused tõendada, kui suurt osa mängib andekus inimese edus.
Kogemused aga näitavad, et ilma järjekindla ja püsiva tööta ei ole üldse edu. Sellepärast on seal varajane rääkida andetusest, kus töö alles algab, nimelt laste juures. Neid tuleb õpetada kõige pealt töötama. Sest harjumuseks saanud laiskus on üheks tähtsamaks tõkkeks lapse virkusele arendamisel.
Töötada järjekindlalt suudab aga laps, kes end usaldab ja kes töötulemusi saavutab. (lk 18-19)
  • Eneseusaldus on see, mis lapsele tee vabastab oma võimete igakülgsele arengule. Lapse alaline laitmine, pilkamine ja mõnitamine teevad selle arengu väga raskeks, nad võivad lapse arenemistee täiesti sulgeda. Sellane käitumine hävitab lapse eneseusalduse ja töötahte. Kui palju võimalusi ei hävita sellane mõistmatu kasvataja lastes! (lk 19)
  • Sellase madala enesehinnangu kutsub esile ka see kasvataja, kes seab lapsele suuri nõudmisi, või kes teda õhutada püüab suurte eeskujudega. Juba see on vale, et kasvataja lapse eest püüab lapsele leida elusihti ja neid temale määrata. Lapse isik nõuab sama austamist kui täiskasvanu oma. Kõige pealt on lapse oma asi kujundada oma elustiili ja elueesmärki. Keegi ei saa seda tähtsamat ülesannet lapse eest ära teha. Iga sellelaadiline kasvataja katse ebaõnnestub paratamatult. Ta võib aga tihti lapsele mõjuda eitavalt, masendavalt. Lapsele võib paista tema seisukohast vaadatuna ja tema praeguseid võimeid arvesse võttes, tema praeguse arenemise ulatuse juures see eesmärk, kuhu teda juhtida tahetakse, liig raskena ja kättesaamatuna. Laps saab mulje, et tema lähemad ja tema ümbrus temalt nõuab vägitegu. Hingeline surve ja pinevus, mis selle tagajärjel lapse hinges tekib, teeb ta teguvõimetuks. Ta kaotab lootuse saavutada talle pealesunnitud ideaali, ühtaegu hakkab ta end pidama üldse kõlbmatuks ja väärtusetuks. Võimalik, et just sellega on seletatav kuulsate inimeste nii mõnedki nõrgad ja andetud järeltulejad. (lk 20)
  • Laste omavaheline võistlus määrab tihti laste iseloomu. Kasvataja ülesanne on hoolitseda, et kumbki laps varju ei jääks ja et võistlus kummagi lapse arenemist ei takistaks. (lk 21)
  • Laisku lapsi leidub tihti laste seas, kellel puudub armastus, keda liig karmilt kasvatakse. Need lapsed on muutunud koduse raske surve tõttu lootusetuks. Neil ei ole eneseusaldust, sest nad peavad ju teise piitsa järele tantsima, ei huvi elu vastu, mis neile tõesti ka muud ei ole pakkunud, kui alandust ja peksu. Kust võib sellane laps teada, et muu maailm teistmoodi välja näeb, kui tema halastamatu kodu. Sellane laps ei oota elult midagi head, ei tunne ka huvi end elu jaoks ette valmistada. Karmus on tema tuimaks teinud ka manitsuste ja karistuste vastu. Tema streigib ka elu jaatavate ülesannete suhtes. Temas peab äratama eluhuvi ja näitama talle, et ilmas ka häid inimesi ja vastastiku usaldust olemas. (lk 21-22)
  • Kui palju sünnitavad "laisku" lapsi halvad korteriolud, pimedad, kaaselanikest täistuubitud, niisked, külmad urkad, selleks annavad meie algkoolid küllaldaselt materjali. (lk 22-23)
  • Nagu eeltoodust nägime, ei ole laisk laps mitte sellane, kes passiivselt elust ära pöördub. Ei, laisal lapsel on tema seisukohast äravõitmatud takistused töötamiseks. Temas tekib eitav tahe, mis teeb temale eduka töötamise võimatuks. Tema enesehinnang on nii madal, et ta ei oota tulemusi oma tööst, ta ei usalda oma võimeid. Ta ehitab oma elusihi, oma elukäitamise sellele madalale enesehinnangule.
Ja see elusiht on — põgenemine eluülesannete eest, kõrvale hoidmine arvatavaist ülejõukäivaist kohustusist. (lk 23)
  • Laiskus on üheks sellaseks ettekäändeks, mis peab päästma enesetunde haavava otsuse eest.
Sealjuures ei puudu tihti näilik võitlus oma laiskusega ja tahtejõu nõrkuse traagika. Tõelikult aga ei ole tahtejõu nõrkus see, mis takistab last virgaks saamast, vaid asjaolu, et laps ei tunne mingit kasu oma virkusest, et ta end ei usalda. Ta ei usu, et virkus teda võiks aidata. (lk 23-24)

"Aino"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Alma Ostra, "Aino", 1923.


Raske, kalk, ükskõikne.
Huvitust tundsid möödamineja vastu üksi vananejate elumaitsjate hundiahned silmad ja ihuga kauplejale naiste marionetlikult maalitud maskid.
Oli võigas ja külm hinge sügavamais kurudes. (lk 3, romaani algus)
  • Suurlinna elu oli intensiivsema rütmiga. Mõtted surusid tihedamalt, püüded olid hoogsamad.
Kuid oli olnud imetlus, mis esimesi aastaid kandis.
Juba mõnda aega tundus kõik tutvana ja harilikuna, tüdimus täitis üksteisele nii sarnase rea päivi... (lk 3)
  • Nähtavasti ei sünni väike taluplika suurlinna hoolimattu elukeerdu.
Ah, ta ei sündinud ju väikesesse kodulinnagi!
Tuli meele soe videvik kodulinnas hilisel suvel.
Väike Aino oli härda meelse lookese lugenud ja tundis valusat tarvet lohutuse järele.
Ta läks välja tänavale pisarad silmis ja ootas üldist kaastunnet.
Pidi ärarääkimata kurb olema, kui väike tüdrukukene nutab tee ääres...
Kuid suured ja väikesed läksid mööda ja keegi ei näinud väikest Ainot ja tema muret.
Aino tõusis sohvalt ja naeratas kohmetult.
Säärase lapsena oli ta nüüd siin suurlinnas. Sama tarbetu sõnadeta mure südames ja sama abitu kohanema ümbrusega. (lk 4)
  • Töö edenes venivalt, tüütult.
Ta oli ühte sedasama lehekülge mitu korda lugenud, enne kui end hajameelsuses tabas. Siis piitsutas ta oma töövõimetust ja töö jõudus. Vähehaaval vajus ta enam ja enam, viimaks kadus ta raamatusse.
Terav perenaise koputamine vastu ust tuletas meele, et ta valvanud, et magama peaks, et nii töötada ratsionaalne ei ole.
Kes on suurlinnas ratsionaalne? (lk 5)
  • Päevad venisid hallilt ja harilikult Juba hommikuti algas kaine tööpäev. Ilmgi oli harilik. Ei olnud salalikku udust hämarust, ei petlikku päikest, mis tänavaile meelitaks, ei olnud koguni lund tuisu ja tuule vinguva hulumisega.
Aknast uulitsale vaadates nägi ta ikka samu harilikke rühkijaid kogusid.
Ja just nüüd, neil harilikel päevil, valdasid teda kõige ebamäärasemad meeleolud.
Ta igatses hämarat tuba küdeva ahjuga, tasast lobisemist, millel sisu ega mõtet ei tarvitseks olla, või melankoolset ballaadi viit — pikka, tasast, mida järsud, ähvardavad hääled läbi lõikaksid. (lk 6)
  • Kes oli muutunud?
Ja silme ette kerkis jahe, hall suurlinna öö, mis teda viimasel ajal väsitas, — äramõistmatu, näriv erkude pinevus.
Ta oli vananenud neil öil, oli lootusetuks kõdunud kui õõnes puu, mille ladva äike pilbastanud.
Mis oli halvanud tema lootusi?
Kes võttis unistused, mis kasvatet pikil muretuil aastail?
Ta püüdis juurelda.
Erutet pääaju leiab fakte, mis valu sünnitavad, teeb järeldusi, milleist peituda tahaks.
Ei ole kahtlust, Aino oli hakanud varem purunema, kui leidis huvide ala, mis oleks karastanud vastupidavust. Või leidiski huvide ala, kuid mingipärast kaotas see oma väärtuse, oma tähtsuse Aino kohta, oma kandejõu.
On ehk suurlinna mürgitet umbtänavad, kuhu meie talulapsed oma põldude aroomi poetame ja kuhu kaome?
On siin elu ringvool nii kiire, et me enneaegu närtsime?
Kes teaks?! Kes ütleks?!
Või on see ajutine nõrkus? Mööduv väsimuse hoog?
Nutta oleks ta tahtnud, oleks ta võinud. (lk 7-8)
  • Ikka oli ta eneses toetuspunkti otsinud.
Tema elujõud ja püüete intensiivsus pidid teda kandma. Ta oli end kasvatanud ning kaitsnud trotsivalt ja ihnelt, sest võõras meelevald pidi Ainole võõraks jääma.
Ta ei painuta end välise tuju alla ja iial ei tahtnud ta oma olemist köita võõra kõikuvate meeleoludega.
Nüüd paistis ka siin mingi sisemiste väärtuste ümbernihutamine teoksil olevat.
Nagu põeks sisemine mina rasket tõbe, tahtejõud on halvatud, endised kalduvusedki ümber hinnatud. (lk 9)
  • Teisigi murdumismärke leidis ta.
Ja mida enam aeg jõudus, seda rohkem.
Ta sai sentimentaalseks. Jah, see oli see sõna. Ta sai härdaks iga tühisema juhuse puhul. Vahel koguni põhjuseta.
Tihti pidi ta asjatute pisaratega võitlema. Kas ei ole see Don Quijote võitlus — pilkega naisepisarate vastu, teravustega pisarate vastu, mille allikad närbuv hing lahti päästnud! (lk 9)
Pidi olema midagi muud, mis puudus, mis haiget tegi. See midagi ei leidnud omast vormi, ta otsib väljapääset, kaudseidki avaldusi.
Oo! ta sünnitab valu, et teda ei mõisteta.
Ta on kui sootuluke, mis keerleb ja kaob põhjatute soolaugaste kohal, nii tabamatu on ta.
Tema oli, mis neis tumedates rahutustes vormis ja lõhkus, sünnitas ja hävitas.
Ta leidis vastavaid keeli koguni lapseea unistustes ja tõi nad halastamata teadvusse kõiges oma kättesaamatuses, oma õrnas, muretus minevikus.
Ta leidis silmapilke ammusest kodusest olust, mis talle soodsad.
Ta hiilis ja kadus ja tuli jälle kuulmatul sammul, pehmed kodukingad jalas, nagu ema, kes trööstib, ja ta läks võigast rahuldusetust järele jättes... (lk 11)
  • Tundis ta oma lapselikus meeles, et naiiv-tilluke kodulinna ümbrus oma väiklaselt kadeda silmapaariga teda nüüd enam torgiks kui üksikute vastu pime ja kalk koloss-suurlinn, kelle tuhanded silmad ükskõikselt üle maapäälse ja ta tegude libisevad?
Või oli suurlinn võluvat mürki erkudesse imbutanud, mis küll üksildusega rõhus, kuid seda üksildust armsaks ja igatsusvääriliseks tegi. Mis inimesi tihedalt külg külje vastu koondades neid sidetuks ja üksteisele leidmatuks tegi.
Ainult nõrgad nired sidusid rahvatihnikus ühte neid, kes veel oma kodukohti ei olnud unustanud ja kellele kodused meeleolud veel armsad.
Ei tohi mõtelda, ei tohi aega olla mõtlemiseks, kui suurlinnas pinnal püsida tahad!
Pead elama ja rühmama, rühmama ja elama vahetpidamata, Aino! (lk 12)
  • Väheseks puhkuseks oli uni.
Aino nägi nüüd palju und. Tihti ei teadnud ta oli ta maganud või lahtiseil silmil neid viirastusi ja pettekujutusi põiminud.
Ja hää oli unes.
Sääl oli kõik võimalik, kõik kerge ja selge.
Algas ta ärkvel midagi, siis suurte pingutustega, siiski lootes, pääseda tahtes, kuid kõik vaibus hingematvaks tüdimuseks.
Uni algas tihti ka raskelt ja õudselt, ähvardava hädaohu hirmuga. Teda varitseti, aeti taga, ta ronis piki libedaid, järske kallakuid, või heitles vormitu-fantastiliste koledustega.
Aga ta jäi võitjaks ja pääsis ikka ohtudest.
Siis hakkas talle uni paistma päevase elamise jatkamisena.
Ta tahtis, et see nii oleks.
Ta hakkas otsima salapäraseid niite, mis neid ühendaks, mis seoks aimusi reaalsusega.
Ja ta hakkas lootma, et ta elujõud viimaks selle hämaruse lahutab, mis teda ikka enam oma linikutesse mähib, sügavamale üksilduse jahedusse uputab, sest... vähemalt unes jõudis ta. (lk 14)
  • Kas ei ole hingeahastuses hellitatud lootused kui petlikud hääled laanes, mis huigutavad ja kaovad, mis siiski jõudu annavad eksijale minna, minna kas või sügavamale tihniku, kaugemale inimestest, siiski minna...
Või kui teerajad tundmatul, tühjal maal.
Sa käid päeva ja teise, sa hulgud ja keerled rohulagendikul ja metsas, küngastel ja kuivanud jõe orus, — teerada aga lookleb muigades su ees ja julgustab: keegi pidi teda tallanud olema.
Sa oled väsinud, sa kannatad.
Kui aga teerada sohu kaob, ootamatult, järsku, õhtu videvikus, kui ümberringi ühtki tuld ei vilgu ta pime öö tagasitõrjumatu müürina sulle lähemale nihkub, — oh siis tahaksid sa, et see petlik rada veel kestaks, hommikuni, teise päevanigi, et sa veel minna võiksid või raja ääres suikuda, lootes koidikul leida mõnd inimese eluaset või üksikut metsaküla.
Ja sa hakkad viimaks uskuma, et tee edasi läheb, soo äärt mööda, sa ei näe teda pimedas, hommiku leiad sa ta tingimata üles... (lk 14-15)
Aino oli sattunud meeleoludesse, kus muud kirjandust raske oli hakata lugema.
Ja ikka enam puudus võimine end niikaua sundida, kuni tujukas meeleolu teadmistungile maad oleks annud.
Ilukirjandusest luges ta mis ette juhtus.
Vahel mehaaniliselt, nagu vanad naised kaarte laovad, vahel erutetult, elevuses, nagu avaneks ridade vahelt saladus, mida ta meelt heites endas otsinud.
Kuid ikka pettis ta ennast.
Järgmine rida oli võõras ja ei jälginud enam tema tundeid. Ainole ei ütelnud ta midagi.
Pettunult pani ta raamatu kinni, et mõni silmapilk hiljem niisama, aina oma heitlikkude meeleolude pärast lugeda. (lk 16)
  • Sidemed välise ilmaga olid peaaegu katkenud. Ainult tädi Anne-Marit käis ta aegajalt vaatamas.
See oli suurlinna elu kehastus päälaest jalatallani. Ainole oli ta meeldiv ja võõrastav samal ajal.
Temas oli palju ligitõmbavat, kuid sama palju eemaletõrjuvat.
Ta oli pikk ja tugev. Oli väikelinnas saksameelse kasvatuse saanud, mille tõttu ta oma tahteid kitsendamata täites, teatavast silmakirjasusest vaba ei olnud.
Nagu paljud neist ringkondist otsis ka tema Venemaal õnne. Neil ei ole kunagi kindlat rahvust olnud ja nad kaovad võõrsil jäljetult.
Tädi Anne-Mari oli Venemaal mehele läinud. Ta oli aga liig nõudlik ja isemeelne, et teise kõrval püsida. Ta läks mehe juurest ja elas üksildaselt. Ta oli elav, vastupidav ja praktiline.
Ta teenis kuskil kontoris ja teenis küllalt, et nõuete kohaselt elada. Terve ta eluviis tõendas, et ta oma peremees oli.
Ta säädis oma elu sisse kuidas soovis, valis sõpru keda arvas.
Naljatades nimetas ta end kord vanapoisiks. (lk 17)
  • Anne-Mari pidas end teerajajaks uuele, iseseisvalt elutsevale naistüübile.
Tema kõle-kuiv hääl sünnitas üllatava kontrasti lopsaka, kui ka tiheda välimusega.
"Arvad siis, Aino, et oma nõuetega mehele sünnid? Jooksed niisama pääga vastu seina, nagu mina ja mõni muu. Kui sul jõudu on, küll siis päästad mis võimalik.
Abielu endisel kujul ei või püsida. Mees on ikka olnud poligaamiline ja naine hakkab perekonnast samuti võõrduma.
Seni aga kuni uut abieluvormi veel loodud ei ole, katsugu meist igaüks end oma käe pääl aidata." (lk 17)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel