Elasime parema homse päeva lootuses: riigiduuma tuleb kokku, siis teostatakse isikupuutumatus ja me saame vabaks. Aeg kadus, aga ainult kodanlased pääsesid valla. Meie jäime pisarsilmil istuma. Piinlik oli kaasvange välja saata, nähes nende taltsutamatut vabanemisrõõmu. See rõõm oli toores, egoistlik, koguni elajalik. Nõnda näis see meile, kadedaile vangijääjaile.
Viimaks ilmutati ka meile vabadus. Aga ainult vabadus Siberis. Meid otsustati kodumaalt välja saata kolmeks aastaks Siberisse. Sinna sõita tuli tapiga. (lk 75)
Huvitav oli just saatmise päev. Minu revolutsiooniline ja pikantne kuulsus oli tolle päeva hullustuse põhjuseks. Meid saadeti uhkelt nagu tsaarisuurusi. Tolleaegne Tallinna kuberner, õigemini selle asetäitja, armastas kõmu ja reklaami. Minu ema palus luba mul oma kulul Siberisse kaasa sõita. Kuberner keeldus.
"Teda ei või usaldada - esimesel teelahkmel käänab kõrvale ega sõida määratud kohale. Saadan tema juba nõnda, et ta jääb rahule ja mäletab seda igavesti."
Ta täitis oma ähvarduse. Ärasaatmise päeval seisis juba vara hommikul üks sõjaväerühm vangihoovis paraadil. Meie küüdiks olid määratud tõllad. Eel kihutas politseimeister püsti vankris ja puhastas teed. Vangimaja väravate taga ümbritses meid kasakate salk. Tuhatnelja sõideti suures tolmupilves jaama - kapjade müdinal. Mustavad rahvahulgad seisid puiesteil, akendel, katustel ja aedadel - ootasid etendust, mida ainult üks kord võib näha. Mütse lendas, kostis hurraahüüdeid - see oli lõbus sõit. Just kui kuningalapsed!
Koguni raudtee veerde, Dvigatelivabrikuni ja veel tükk maad edasi, olid paigutatud sõdurid - "auvahid". Dvigateli vabriku väravad seisid suletuina, väravate ees vahtis ratsaväesalk. Töölised aga olid katustele roninud ja lehvitasid sealt mütse. Jah, see oli lõbus sõit. Sõdurid-vahid tee ääres naeratasid meile ja heatervitasid peadega. Narvani sõitis meie kaitsjana peale küüturite rühma veel üks jalaväerühm. Narva jaama ees seati ka need mehed meie vaguni ette ritta. Rongi liikuma hakkamisel noogutasid nad naeratades meile heatervituseks.
Väljaspool Eesti piiri kahanes see toredus ja teaterlikkus. Me muutusime varsti lihtsaiks surelikeks - väljasaadetud poliitilisteks süüdlasteks. (lk 76)
1906. aasta suvi oli Venemaa revolutsionääridele mõnusaks suvitamiseks ja puhkamiseks peale 1905. aasta oktoobri ja novembri rüselemist. Kõik Siberi ja teised kaugemad Venemaa kubermangud olid seda imelikku rahvast täis. Elasid siin "vaba valve all". Elasid, tundsid mõnu elamisest ja ootasid amnestiat esimeselt riigivolikogult. Avalikult ei tohtinud keegi oodata "armu ülevalt poolt" - see käis revolutsionääri põhimõtete vastu, aga endamisi ootas ja lootis igaüks seda. Avalikult olime kohustatud ainult umbusaldust avaldama igale võimule.
Meie - Siberi maapagulased - olime siis need kõige kardetavamad revolutsionäärid. Vaid ilmsüütud läkitati Arhangelski, Vologda, Vjatka kubermangudesse ja mujale. Koguni Siberi maapagulased ise olid liigitatud kardetavuse järgi: Tobolski, Omski, Tomski kubermangud olid määratud vähem kardetavatele; Irkutsk, Jenisseisk, Semipalatinsk noile suurile mässajaile, kelle üle ei võidud siiski kohut mõista andmete puudumise pärast. (lk 89)
Nikolai I saatis kaks mässavat polku paraadmarsil otseteed Siberisse. Krahv Muravjov-Amurski kogus kokku sõdurid, kes olid trahviroodu üle viidud, valis neile mõrsjadlitsimajadest, käsutas paarid kirikusse laulatusele, saates nad sealt otseteed Siberisse asumisele. Nõnda loodi Siberi rahvas. Tobolski Irtõši-äärsed siberlased aga tunnistasid endid Jermaki vasallide otsesteks järeltulijateks. Tähendab, kõik nad olid põlised aristokraadid. (lk 91)
Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010
