Mine sisu juurde

Enesevalitsus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Enesedistsipliin)


Proosa

[muuda]
  • Enesevalitsemise kunsti seletas ta [Marianne] väga lihtsalt: tugevate tunnete puhul oli see võimatu, rahulike puhul polnud aga mingi eriline voorus.


  • Nii kaugele kui ulatub sinu enesevalitsemine, ulatub ka sinu vabadus.


  • Meie, tolle vana maailma elanikud, asusime tegelikult kaunis, hästi tempereeritud ja lillelõhnadega täidetud kasvuhoones. Väljas sündis kohutavaid asju, ent meie märkasime neid vaid uduselt läbi väänkasvudesse uppunud akende ning ei lasknud end seetõttu neist häirida. Kasvuhoone soodustas aga samuti mitme hea omaduse võrsumist: siirast armastust ilu vastu, tõelist kultuuri, enesevalitsemist, mis kuulus lahutamatult heade kommete juurde, selle kõrval aga teatud eluvõõrust, abitust praktilistes asjades, mis varjas end igasuguste "äriasjade" põlastamise mantli abil.


  • Kujutluspilt hajus Mongibello liivakarva kollakashalliks värelevaks laiguks. Tom nägi, kuidas Dickie talle naeratab, seljas seesama pesusametist ülikond mis San Remoski. Ülikond oli läbimärg, lips sarnanes tilkuva nööriga. Dickie oli kummargil Tomi kohal ja raputas teda. "Ma ujusin välja!" ütles ta. "Tom, ärka üles! Minuga on kõik korras! Ma ujusin välja! Ma olen elus!" Tom vingerdas puudutuse eest kõrvale. Ta kuulis Dickie naeru. Dickie õnnelikku kumedat naeru. "Tom!" Hääle tämber oli sügavam, värvikam, hulga etem kui Tomi jäljendus. Tom ajas end üles. Keha oli tinaraske ja tuim, nagu katsuks ta sügavast veest välja rabeleda.
"Ma ujusin välja!" Dickie hüüd kaikus Tomi kõrvus, kajas nagu tunnelist.
Tom vaatas ringi, otsis Dickie't kollasest valgusvihust ja riidekapi kõrvalt pimedast nurgast. Tomi silmad olid hirmust pärani, ta sai aru, et karta pole midagi, aga sellest hoolimata otsis ta Dickiet kõikjalt — pooleldi ettetõmmatud kardinate varjust ja põrandalt teiselt poolt voodit. Tom ajas end voodilt üles, tuikus läbi toa ja tegi akna lahti. Siis teisegi. Pea oli uimane. Mulle puistati vist midagi veini sisse, mõtles Tom korraga. Ta laskus põlvili akna alla, hingas külma õhku, võitles kõigest väest uimasusega. Lõpuks läks ta vannituppa ja pani vett näole. Uim hakkas lahtuma. Ei olnud teda keegi uimastanud. Ta oli lasknud end kujutluspiltidest kaasa kiskuda. Ta oli enesekontrolli kaotanud.


  • Kui Charles Laughton mängis "Alibis" Hercule Poirot'd ja proovi vaheajal rüüpas minuga koos jäätisega soodavett, selgitas ta mulle oma meetodit. "Kasulik on jätta mulje, et sa lähed kergesti rööpast välja, isegi kui sa tegelikult ei lähe. Sellest on palju kasu. Inimesed ütlevad: "Ärme teeme midagi, mis seda meest võib pahandada. Tead ju küll, kuidas ta rööpast välja võib minna.""
"Mõnikord on see tüütu," lisas ta, "eriti, kui sul selleks parajasti tahtmist pole. Aga see tasub end ära. See tasub igal juhul ära."


  • Inimesel on väga palju selliseid tundmusi, mida loomadel ei ole ega saagi olla, ning neile ühised emotsioonid (viha, hirm, uudishimu, rõõm, kurbus jt) on kvalitatiivselt erinevad. Inimese emotsioonidele on pitseri vajutanud tema ühiskondlik eluviis, mille tagajärjel on muutunud emotsioonide iseloom ja väljendusviisid. Inimene ei torma joogi ega toidu kallale, vaid rahuldab oma vajadusi sündsust ja olemasolevaid võimalusi arvestades
    • Aino Lunge, "Emotsioonide psühholoogia", Tallinn: Valgus, 1980, lk 23


  • Kui ema kontrolli kaotas, varises viimane kaitsevall välise maailma eest ja tema jäi täiesti kaitsetuks. Ta tahtis nii väga lohutada, kuid tal polnud õma aimugi, kuidas ta peaks käituma. Ema enesesulg oli nii tugev, et see oli nagu kelme tema ümber, ja kui ta nuttis, siis oli see nii tuntav, et seda võis peaaegu näha. See ümbritses teda nagu soomusrüü ning andis selgelt mõista, et seespool pole keegi oodatud. Nii et ema mitte nutmas näha, ja et teda eemale ei tõrjutaks, ei teinud ta enam katset isast rääkida. Seepärast polnud tal aimugi, mida Eva tundis või kuidas tal õnnestus möödunuga lõpp teha ja omaenda elu luua.
Midagi, millega tema ise polnudki hakkama saanud. (lk 21-22)
  • Katsudes aru saada, mis temaga lahti on, luges ta läbi hea hulga arstiraamatuid. Pärast mitmeid raamatukogus käimisi ja paljude lehekülgede lugemist leidis ta ühest raamatust peatüki paanikahäire kohta. Ta oli otsitava leidnud. Kirjeldus oli nii tabav, et ta oleks võinud selle peatüki ise kirjutada, kuid ainuüksi sõna "paanikahäire" sundis teda raamatut kinni lööma ja häbi enesekontrolli täieliku puudumise pärast tegi abi otsimise võimatuks. (lk 26)


  • "Taeva pärast, Potter!" ütles professor McGonagall vihaselt prille kohendades (ta oli Voldemorti nime kuuldes kohutava grimassi teinud). "Kas sa tõesti arvad, et asi on tões või vales? Asi on hoopis selles, et tuleb end vaos hoida ja oma viha talitseda!"


  • Jim: Kogu aeg tuli püsida elu ja surma vahel täpselt õiges kauguses, nii kaugel elust, et see on juba rohkem nagu surm, ja nii lähedal surmale, et tunned selgroos hirmu külma ollust, viibid pikalt teadvusetus või eluohtlikus seisundis. Ma kakerdasin mööduvate autode ette, sõitsin täis peaga õhupalliga, võtsin nii palju tablette, et jäin pooleks päevaks lifti seisma. Kõik, mida tegin, oli surmaga seotud, aga kandsin hoolt, et oleksin sellest siiski vajalikus kauguses. (lk 136-137)
  • Jim: Kontrolli kaotamine on kõigest illusioon, sügaval alkoholiuimas oli mul kontroll, tundetus ja lihtne matemaatika, arvutasin kahjud kokku, püüdsin nende ulatust hoomata. Ma ei valetanud kunagi sulle ega Lonele, kui väitsin, et mul on olukord kontrolli all. Ainult alkohoolik teab, et kontroll on täielik, see varjutab kõik. Teadsin täpselt, millal pean joomise katki jätma, et suudaksin voodist tõusta ja end mööda Kammakargatanit tööle lohistada, teadsin, mis hetkel joomine lõpetada. Kui lasin paaril töökaaslasel end kord pärast õhtusööki trepist üles kanda, teadsin täpselt, mida teen. See oli minu protest, minu mäss. (lk 137)