Mine sisu juurde

Aino Lunge

Allikas: Vikitsitaadid

Aino Lunge (neiupõlvenimega Aino Bachblum; 28. september 1928 – 3. juuli 1994) oli eesti lastepsühholoog.


"Emotsioonide psühholoogia"

[muuda]

Aino Lunge, "Emotsioonide psühholoogia", Tallinn: Valgus, 1980.


  • Seejuures on emotsioonide psühholoogia kõige vähem uuritud psühholoogia osa, kus esineb väga suuri lahkarvamusi. Vene psühholoog N. Lange võrdles möödunud sajandil emotsioonide olukorda psühholoogias muinasjutu Tuhkatriinuga, keda ei armastatud ja kes pidi töötama vanemate õdede — tahte ja mõistuse — heaks. Ka viimane poolsajand pole toonud olulisi muutusi. Kuigi Tuhkatriinul oleks juba aeg printsessiks saada, ei pööra tänapäeva uurijad talle küllalt tähelepanu. Emotsioonide psühholoogia on märgatavalt maha jäänud näiteks tunnetusprotsesside uurimisest. (lk 5)
  • Vähene huvi inimese emotsionaalse elu vastu pole millegagi põhjendatud. Keegi vist ei arva, et tulevikuinimene on emotsioonideta robot, mis õigustaks psühholoogias erilise tähelepanu pööramist mõistusele, intellektuaalsetele protsessidele. Keegi ei arva ka, et tundmused on muutumatud nagu loomade instinktid. Vastupidi, on teada, et emotsionaalne elu areneb ja täiustub nagu muudki psüühilise elu komponendid ja et tundekasvatus pole põrmugi vähem tähtis kui intellektuaalne või tahtekasvatus. (lk 5)
  • Inimese mälust nagu tõrjutakse välja need teadmised, mis on tema jaoks seotud alandusega, füüsilise või kõlbelise kannatusega. Paljud inimesed unustavad kiiresti oma häbiväärsed teod, raske mineviku või läbielatud kannatused ja kalduvad idealiseerima ammu möödunud aega. Kas mitte selle mälu iseärasusega ei seletu kujutlus lapsepõlvest kui õnnelikust ajast (taevas oli sinisem, päike soojem rohi rohelisem)? (lk 6)
  • Tundmused läbivad kogu meie olemust. Neid ei saa lahutada iseloomust ega inimese tegudest. Mõnel juhul, eriti intiimelus, etendavad nad juhtivat osa, vahel ka teisejärgulist, kuid nii või teisiti avalduvad nad meie tegudes ja suhetes inimestega ning annavad värvingu kogu meie elule. (lk 6)
  • Käitumine võib olla mõnikord isegi rumal, kuid kuni pole reaalseid andmeid, on see ainus võimalik käitumisviis. (lk 17)
  • Emotsioonides ja tundmustes väljendab inimene rahulolu või rahulolematust oma käitumise, tegevuse, teiste inimeste ja maailma asjade suhtes. Me ütleme: meeldiv vestluskaaslane, naljakas lugu, ebameeldiv lõhn, igav raamat, huvitav töö jne. See on subjektiivne suhtumine. Rahulolu, soov, viha jt. tundmused on olemas vaid sedavõrd, kuivõrd maailmas on olemas olendid, subjektid. Teiste sõnadega, väljaspool meid ei eksisteeri oluliselt mitte midagi, mis oleks armastuse, hirmu või ükskõik millise emotsionaalse elamuse objektiivseks korrelaadiks, s. t. oleks temaga samasuguses suhtes kui näiteks helilained ja kuulm (lk 22)
  • Termineid "tundmus" ja "emotsioon" ei saa samastada, kuigi seda sageli tehakse populaarteaduslikus kirjanduses ja ka mõnedes psühholoogiaõpikutes.
Emotsioonid tekivad orgaaniliste vajaduste (toidu, elamu, une jt.) rahuldamise või mitterahuldamise korral, samuti siis, kui inimene vahetult reageerib ümbritseva maailma esemetele ning nähtustele. See on tundmuste läbielamise kui psüühilise protsessi konkreetne vorm. Patriotismitunnet, vastutus-, tunnet ja emaarmastust ei saa nimetada emotsiooniks, kuigi need tundmused avalduvad jõult, kestuselt, keerukuselt ja sisult erinevate emotsionaalsete elamustena. (lk 22)
  • Niisiis on emotsioon mingi tundmuse vahetu läbielamine. Emotsiooniks ei nimetata näiteks armastust muusika vastu kui inimese väljakujunenud iseärasust, vaid naudingu ja vaimustuse seisundit, millesse inimene satub, kuulates head muusikat heas esituses. Sama tundmust elatakse läbi meelepahana, negatiivse emotsioonina, kui kuulatakse muusikapala halvas esituses. Kartust või hirmu kui tundmust, s. t. väljakujunenud omapärast suhtumist teatud objektidesse, võib läbi elada erinevate emotsionaalsete protsessidena: mõnikord inimene põgeneb ähvardava ohu eest, teinekord kangestub ja tardub hirmust ning lõpuks võib ta hirmu ja ahastuse tõttu hädaohule vastu tormata. (lk 23)
  • Inimesel on väga palju selliseid tundmusi, mida loomadel ei ole ega saagi olla, ning neile ühised emotsioonid (viha, hirm, uudishimu, rõõm, kurbus jt) on kvalitatiivselt erinevad. Inimese emotsioonidele on pitseri vajutanud tema ühiskondlik eluviis, mille tagajärjel on muutunud emotsioonide iseloom ja väljendusviisid. Inimene ei torma joogi ega toidu kallale, vaid rahuldab oma vajadusi sündsust ja olemasolevaid võimalusi arvestades. Inimestatud emotsioonides läbielatavate tundmuste kvalitatiivne sisu on mõõtmatult rikkam ja komplitseeritum kui loomadel. Reaalsete suhete rikkus, mis tekib inimeste ja töö, poliitilise, kultuuri- ja perekonnaelu vahel, looduse ja inimeste vahel, on viinud paljude uute, puhtinimlike tundmuste ja nende väljendusviiside tekkimisele. (lk 23)
  • Üks ja sama inimene võib saada erineva emotsionaalse laengu sõltuvalt üleelatud tundmuse intensiivsusest ja iseloomust. Näiteks tormiline ja erutav rõõm on reipust andev tundmus, öeldakse, et rõõmu pärast on inimesed valmis mägesid paigalt nihutama. Vaikne ja rahulik rõõm, mis vabastas inimese tööst ja muredest ning tekitab rahuigatsuse, on nõrgestav tundmus. (lk 24)
  • Inimese emotsionaalne pagas ei saa koosneda ainult meeldivatest tundmustest. Kontrastsete elamusteta tekitavad need kiire küllastumise ja igavuse. Kas veetleks meid soe, kui külm ei rõhutaks tema suurepärasust? (lk 25)
  • Negatiivsetest emotsioonidest vabanemiseks on eelkõige vaja pingelahendust: tuleb sundida end ümber lülituma. Näiteks tööl erutusite mingil põhjusel tugevasti. Tulete koju, hakkate sellele mõtlema ja elate jälle kõike läbi. Mida teha? Sellises olukorras on kasulik teha mingit füüsilist pingutust nõudvat tööd (lõhkuda puid, sõita jalgrattaga jm.), Ühesõnaga, emotsionaalne erutus on vaja ümber lülitada liikumisele. Sageli võib kuulda niisugust soovitust: "Nuta, siis hakkab kergem." Tõepoolest, ka sel puhul lülitub emotsionaalne laeng ümber.
Kahjuks pole need soovitatud vahendid alati kättesaadavad (korter on keskküttega, pole jalgratast, mehel ei sobi nutta). (lk 132)

"Laste tundeelu kujundamine perekonnas"

[muuda]

Aino Lunge, "Laste tundeelu kujundamine perekonnas", Tallinn: Valgus, 1982.


  • Enamasti on laps algselt hea. Seda headust on vaja arendada, mitte maha suruda. (lk 10)
  • Ei maksa arvata, et ainult kõige väiksemad on head ja kaastundlikud, et vanusega muutuvad laste südamed kalgiks ja külmaks, Ei, head tundmused ci tubmu, ainult peituvad aastatega sügavamale või pidurduvad mingil põhjusel, muutuvad raskesti nähtavaks. (lk 10)
  • Mida väiksem on laps, seda raskem on meil tema soove ja meisse suhtumist mõista. Ta et oska seda nii nagu vaja ei sõnade ega tegudega väljendada. Ka tundmused on veel primitiivsed, diferentseerimata. Laps on hea, kuld ei oska olla peenetundeline, aga meie solvume, arvame, et jõngermannid on halvad, egoistlikud. Sageli pahandame, nõuame väikeselt täiskasvanu arukust, käsitame naiivset ja naljakat hoolitsuseavaldust sõnakuulmatuse ja egoismina. (lk 11)
  • Olen veendunud, et see, kes suudab piinata looma, muutub tigedaks, halvaks inimeseks. Kui julma kätt ei peatanud looma abitus, ei tekita seesama abitus julmas südames kaastunnet ka inimese vastu. (lk 15)
  • Küsitleti üht, teist, kahekümnendat, linnas ja maal, lapsi suurtest ja väikestest perekondadest, intelligentide ja kolhoosnike lapsi... Ja kahjuks kohtasid uurijad väga sageli kõikevarjutavat egoismi, mis läbib laste suhtumist talle lähedastesse inimestesse. Väärtusteskaalal paigutasid nad omakseid põhimõttel: mida see inimene mulle annab. Selline kaupmehelik, tarbijalik ellusuhtumine on hirmus.
Samasugune pilt ilmnes ka laste suhtumises koduloomadesse: "Lehm annab meile piima. Lammas annab villa ja liha. Koer valvab maja, ta on kasulik." (lk 15)
  • Paljudel on kodus koer või kass, teinekord mõlemad. Lapsed armastavad loomi, hellitavad neid, ja kõik. Kogu hoolitsus loomade eest lasub täiskasvanutel. See on lubamatu. Kogu mõte selles seisnebki, et loom peab olema laste hoolealune. Siis tekib lastes kiindumuse kõrval armsa olendi vastu ka kohuse- ja vastutustunne, peenetundelisus, tähelepanelikkus ning paljud teised head jooned. (lk 15)
  • Loom, kes elab meie perekonnas, on ühtaegu kasvatatav ja kasvataja. Täiskasvanud peavad seda mõistma, jälgima, mida ja kuidas laps õpetab oma neljajalgsele sõbrale ja kuidas ta temasse suhtub. (lk 16)
  • Headust on mitut liiki. Passiivse headuse korral inimene ei löö nõrgemat, ei solva, ei riiva kergesti haavuva enesearmastust. Kuid läheb mööda kurjast. Väärtuslikum on selline headus, mllle puhul head tundmused sunnivad tegema head. Poiss võtab vanainimeselt kanda raske paki, annab haigele mängukaaslasele oma lemmikmänguasja. See on juba aktiivne headus. Kuid on veel üks liik — võitlev headus. See on headuse kõrgeim aste, ta omakasupüüdmatuim ja õilsaim avaldus. Selline headus nõuab inimeselt eneseväärikust, sest ainult endast lugupidav ja seetõttu end tugevana tundev inimene võib tõeliselt tunnetada ebaõiglust, kurjust, alandamist. Eneseväärikus annab jõudu ka võitluseks. (lk 17)
  • Aga juhtub ka vastupidi: inimesel ei ole eneseväärikust ja ta lepib igasuguse ebaõigluse ja ilmse kurjaga. Siis kohaneb sellega ja püüab elu võimalikult mugavamalt korraldada.
Lugupidamatusest enese vastu saab alguse alatus. Kust ikkagi tulevad eneseväärikuseta inimesed, kes ei ole võimelised head tegema ega halvaga võitlema? (lk 17)
  • Kõikidest maailma elukutsetest on kõige raskem olla lapsevanem — ema, isa. (lk 33)
  • Perekonnas sünnivad ja kasvavad lapsed. Laps ei vali endale perekonda, kus ta sünnib. Ta ainult tugevdab selle sidemeid, kontrollib nende vastupidavust. Ta võtab meilt üle palju: kõnnaku ja kõnemaneeri, tõearmastuse, rõõmu ja headuse, suhtumise inimestesse. Talle on vaja palju õpetada. Oskust elada inimeste keskel ja inimeste jaoks, hinnata neid, uskuda nendesse ja mõista neid. Perekond on lapse jaoks headuse, siiruse ja inimlikkuse kool. (lk 33)
  • Kodune töö nõuab suurt hulka oskusi ja vilumusi. Kui naine täidab hästi koduperenaise kohustusi, võib teda täie õigusega nimetada igakülgselt arenenud inimeseks. Selleks et olla hea perenaine, on vaja ühtaegu olla pedagoog, psühholoog, ökonomist, diplomaat, arst, kokk, kunstnik, poeet, näitleja, juht ja alluv. (lk 35)
  • Kodu omapära on eelkõige tema perenaise omapära. Kui perenaine on alailma tusane ja arvab end tegevat sunnitööd, ei muuda mingid jõupingutused perenaist ja kodu meeldivaks. Vastastikuse abistamise rõõmu asemel ilmub sellistesse peredesse ärritus ja omavaheline võõrdumine. (lk 35)
  • Täiesti tervete ja teovõimeliste meeste abitus on sageli naiste endi läbimõtlemata tegevuse tagajärg. On perekondi, kus vägisi või ettevaatlikult ja ettekavatsetult piiratakse meeste osavõttu kodustest probleemidest: las isa tegeleb ainult oma põhitööga. Tema teenistusalane edu on kõigi koduste väärtus. Sellistes kodudes muutub mees järk-järgult suureks lapseks, keda ei lasta teravate ja lõikavate esemete lähedussegi. (lk 37-38)
  • Suurepärast inimest tuleb kujundada puhtas õhkkonnas. Isa, ära kamanda! Ole niisugune, millisena tahad näha oma last. Jälgi teda, aga ära ka endalt silmi lase. Ära kavanda meetodeid, ära mõtle välja nupukaid võtteid. Lihtsalt ole! Ole tõsine, õiglane, julge. Laps paneb seda tähele.
Ära kujutle, et sinult nõutakse eeskuju andmise metoodikat. Ära tee midagi demonstratsiooniks. Lihtsalt ole. (lk 39)
  • Tõeline perekond algab lapse sündimisest. See muudab kardinaalselt mehe ja naise tundelaadi. Kui lapsed ei lase lahku minna, ei ole armastus perekonnast veel kadunud. Kui ka lapsed ei suuda vanemaid koos hoida, siis on perekonnal lõpp, siis on igasugune armastus — perekondlik, vanemlik — ammmendatud. Ja siis on vaja lahku minna. Saada jagu harjumusest, inertsist, põlata kõiki terve mõistuse arutlusi. Ükskõiksus, veel enam vastikus, teesklus, külm kohusetäitmine vanematevahelistes suhetes on kõige kahjulikum laste kasvatamisele. (lk 40)
  • Perekonnast lahkus isa. Läks ära inimene, keda armastasid lapsed ja kes armastas neid. Mures ja solvunud ema süüdistab laste ees kõigis surmapattudes seda, kes alles hiljuti oli nendele kõige kallim ja parem inimene. Naise käitumist ajendab ainult üks soov — kätte maksta, teha valu oma solvajale, ja nagu haavatud tiiger jagab ta lööke, mõtlemata, et lööb ja haavab mitte milleski süüdi olevaid lapsi. Lapsehinge asub hirm, segadus. Selgub, et neid on petetud. See, keda nad pidasid parimaks maailmas, ei ole hoopiski tellise. Ema saavutab näiliselt oma eesmärgi: lapsed kaugenevad isast, hakkavad teda vihkama. Vaenlast on haavatud otse südamesse. Kuid ei saa karistamatult õpetada lapsele tigedust ja vihkamist. Varem või hiljem pöörduvad need selle vastu, kes neid külvas. Nähes vanemate lepitamatut vaenu, hakkab laps kõikidesse täiskasvanutesse suhtuma eelarvamuse ja usaldamatusega. Temalt on raske nõuda suuremeelsust ja kaastunnet isegi ema vastu. (lk 41-42)
  • Aga juhtub hullematki. Laps õpib kasu lõikama vanematevahelisest vaenust. Pole ju saladus, et vanemad püüavad sageli poega või tütart oma poolele meelitada kingituste, mänguasjade, maiustuste abil. Selliselt laostab oma lapse ema, kui ta enda tundmused kas või lühikeseks ajaks tõrjuvad välja vastutuse lapse eest, kui naine tõrjub välja ema. (lk 42)


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel