Hommikul võtsid nad kohvikus pruukosti ja lonkisid randa. Pikkade pükste all olid neil supelpüksid. Päev oli jahe, aga vette võis siiski minna. Mongibellos olid nad külmemagi ilmaga ujumas käinud. Rand oli peaaegu inimtühi — mõned omaette hoidvad paarikesed ja salk mehi, kes mängis kaldapealsel mingit mängu. Lained kaardusid üles ja murdusid liival talvise ägedusega. Nüüd märkas Tom, et meestesalk tegeles akrobaatikaga.
"Vist profid," oletas Tom. "Kõigil on ühesugune kollane niudevöö."
Tom jälgis huviga, kuidas ehitati inimpüramiidi: jalad toetati kummuvatele reitele, käed haarasid küünarvartest. Ta kuulis hõikeid: "Allez!" ja "Un — deux!"
"Vaata!" ütles Tom. "Ülemine võtab koha sisse!" Ta seisis vaikselt ja jälgis kõige väiksemat, umbes seitsmeteistkümneaastast poissi, kes upitati kolmest ülemisest mehest keskmise õlgadele. Nooruk seisis sirgelt, käed laiali, nagu plaksutajaid tänades. "Braavo!" hüüdis Tom.
Poiss naeratas Tomile, enne kui hüppas maha, nõtkelt nagu tiiger. (lk 68)
