Mine sisu juurde

Djuna Barnes

Allikas: Vikitsitaadid
Djuna Barnes, umbes 1921.

Djuna Barnes (12. juuni 1892, Cornwall on Hudson, Orange'i maakond, New Yorgi osariik – 18. juuni 1982, New York) oli USA luuletaja, prosaist, ajakirjanik ja kunstnik, üks modernistliku kirjanduse klassikuist. Kasutades tavapäraseid sõnu tavatus tähenduses, teeb Barnes oma luules keele niimoodi katki, murdes sõnad lahti, saamaks kätte nende üdi, et seda on praktiliselt võimatu tõlkida, alustamata nullist ja tegemata katki juba uut keelt.

Luule[muuda]

Põhjas sulgivad linnud tuule pääl.
Ta on ilus.
Sügis laotab sidrunikoorele jää.
Tema tasane laad valvab tumeda meele häält.
Hapra vaikuse tiigile pakane silub.
Märja madala rohu karge kuhila pinnal
klaasist vihmasajuna langevad linnud.

  • Djuna Barnes, "Jalutava daami portree" ("Portrait of a Lady Walking"), rmt: antoloogia "Modernist Women Poets", Counterpoint, 2014  (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)

"Öömets"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Djuna Barnes, "Öömets", tlk Krista Mits, 2016.


  • Hoolimata põhjendatud kahtlusest, kas on soovitav jätkata sugu, mis on pälvinud Jumala heakskiidu ja inimeste halvakspanu, tõi Hedvig Volkbein, jõuline, sõjaväelaslikult kaunis viinlanna, 1880. aasta algupoolel, neljakümne viie aastaselt, seitse päeva pärast arsti määratud aega, ilmale oma ainsa lapse - poja, lamades muljet avaldavalt rikkaliku karmiinpunase baldahhiiniga voodis, mille drapeeritud kardinaid märgistas Habsburgide dünastia kahe harali tiivaga kotkas ja mida katva suleteki atlassümbrisel ilutses jämeda, kuid tuhmunud kuldniidiga tikitud Volkbeinide vapp.
Keerates ringi sellel võitlusväljal, mis rappus eemal tänaval mööduvate hommikuste hobuste kabjaplaginast, andis Hedvig, lipule saluteeriva kindrali suurejoonelise hiilgusega, lapsele nimeks Felix, tõukas ta endast ja suri. (lk 19; romaani algus)
  • Guido Volkbein, Itaalia päritolu juut, oli olnud gurmaan ja keigar, kellel avalikkuse ette ilmudes ei puudunud iialgi nööpaugust üsna tundmatu teenetemärgi tagasihoidliku värvitriibuga lint. Ta oli olnud väikest kasvu, lihav ja kõrgilt häbelik; tema kergelt etteulatuva kõhu kaarduv kumerus tõi esile vesti- ja püksinööpide rea, mis kulges rasedusarmina täpselt keskelt üle ta ümara kere nagu sissesoondunud vagu mõnel puuviljal - Burgundia veini, Schlagsahne ja õllega õnnistatud külluslike söömaaegade paratamatu tagajärg. (lk 19)
  • Sügis, mis rohkem kui ükski teine aastaaeg seostus rassimällu talletatuga, see igatsuse ja õuduse aastaaeg oli olnud Guido jaoks eriline aeg. Sügiseti oli teda nähtud jalutamas Prateri pargis, peen kollase-mustakirju linasest taskurätik kõigile nähtavalt rusikasse surutud käes: lausa kisendav tõend 1468. aasta määrusest, mille oli välja andnud keegi Pietro Barbo ja millega kohustati Guido suguvendi, nöör kaela ümber, jooksma ristirahva lõbustamiseks piki Via del Corsot, sel ajal kui suurtsugu daamid, kombeliselt sirgeselgsed, kohtadelt tõusid, et koos punases rüüs kardinalide ja monsenjööridega vaatemängule kaasa elada sellise külma ja hüsteerilise kirega, mis on omane ebaõiglasele ja samas õnnelikule rahvamassile; ning ka paavst ise oli naeru käes vappudes kaotanud oma taevase jalgealuse nagu see, kes on jätnud oma inglid, et endas uuesti elajas üles leida. See mälupilt ja sellega kaasnev taskurätik olid kujundanud Guidos arusaama juudiks olemise tähendusest (nagu teatud tüüpi lilled, mis pöörases õitsemises ilmutavad oma liigi eripära, ja kohe seejärel närbuvad). Ta oli kõndinud ringi, higine, kärsitu ja äraneetud, laud võbelemas pungis silmamunadel, kannatades sügavalt, et oli üks selle rahva hulgast; see tegi temast ohvri ka neli sajandit hiljem ning ta tundis, nagu oleks tema enda kurk olnud karjumisest valus, ehk küll "Roba vecchia!" oli kaikunud Piazza Montanaral kunagi ammu aega tagasi; seda alandust taludes oli tema rahvas ellu jäänud. (lk 19-20)
  • Viiekümne üheksaselt ikka veel lastetu Guido oli oma tulevasele järglasele vorminud südame oma südamest, kujundanud seda omaenda kinnismõtte järgi: halastamatu austus aadli vastu, oma põlvede painutamine, nagu tabaks lihaskramp tagaaetu keha, mahaheitmine ähvardava ja ligipääsmatu ees justkui lõõskava kuumuse käes. Guido, nagu hiljem ka tema poeg, tundis endas põlatud vere raskust. (lk 20)
  • Guido oli elanud nagu teisedki juudid, kes oma rahvast kas juhuse läbi või tahtlikult ära lõigatuna leiavad end maailmast, mille koostisosad jäävad neile võõraks ja mis sunnib vaimu end allutama kujuteldavale pööblile. Kui juut sureb kristlase rinnal, siis sureb ta murtuna. (lk 20)
  • Hoolimata omaenda ahastusest, nuttis Hedvig selle väljatõugatu pärast. Tema kehast sai sel hetkel müür ja Guido suri selle ääres, vaevatud ja üksikuna. Oma eluajal oli ta teinud kõik, et seda lõhet - võimatuse kiuste ületada ning kõige kurvemaks ja asjatumaks žestiks oli olnud teesklus, et tal on parunitiitel, Guido oli võtnud vastu ristiusu märgi; ta oli väitnud end olevat ühe vana, peaaegu väljasurnud Austria aadlisuguvõsa liige ning oli jutu tõenduseks toonud kõige hämmastavamaid ja ekslikke asjaolusid; vapi, millele tal õigust ei olnud, ja nimekirja eellastest (koos nende ristinimedega), keda polnud kunagi olemas olnud. Kui Hedvig tema musta-kollasekirjud taskurätikud kogemata leidis, oli mees öelnud, et need on jäänud talle mälestuseks ühelt suguvõsaharult, kes oli Roomas olnud õitsval järjel. (lk 20-21)
  • Guidol oli olnud piinav vajadus kiita keiserlikku koda ning ta paiskas suust ülistusi samasuguse hooga nagu pöidla survel purskama hakkav veenire. Madalamast soost inimeste juuresolekul oli ta liiga valjult naernud, otsekui kindlustaks tema heatahtlikkus neile pisut lugupidamist, millest nad unistasid. (lk 21)
  • Sattunud vastamisi ei millegi hullemaga kui kriuksuvasse nahka riietatud kindraliga, kelle liigutustes väljendus teatav sõjaväelastele omane kaitserefleks ja kes näis olevat üdini läbi imbunud püssirohu ja hobusehigi lehast, letargilises olekus siiski valmidus osaleda sõjas, mida polnud veel plaaniski (just sellised tüübid olid Hedvigile meeldinud), oli Guidot raputanud seesmine värin. Ta märkas, et Hedvig on oma olekult samasugune, tema kätes on samasugust jõudu ja haaret, ehkki kompaktsemal kujul ja valatuna väiksemasse vormi, vähendatud mõõtkavas niisama pahaendelisse kui nukumaja. Sulg Hedvigi kübaral oli terav kui nuga ja väreles justkui koidikutuules, ta oli loodusele eeskujuks vormitud naine - täpne, rinnakas ja rõõmsameelne. Neid kahte vaadates sattus Guido segadusse, nagu oleks tal oodata noomitust - mitte ohvitserilt, vaid oma naiselt.
Kui Hedvig tantsis, kergelt veinist svipsis, sai tantsupõrandast taktikaliste manöövrite tanner; nagu treenitult kõpsusid tema kontsad staccato vastu põrandat, õlanukid olid eneseteadlikult kõrgele tõstetud, otsekui kannaks ta seal tresside ja narmastega epolette; peapööretes oli jäist valvsust nagu vahikorras ohte trotsival tunnimehel. (lk 21)
  • Kolm massiivset klaverit (millel Hedvig oli mänginud ajastule omaseid valsse, meisterlikult, mehelikul moel, oma tundelaadile vastavalt kiire ja tõusva tempoga: see tõtlik maneerlik puudutus on mängides iseloomulik viinlastele, keda kannustab armastus rütmi vastu, kuid kes järgivad selle nõudeid rangelt nagu duellireegleid) laiutasid paksudel draakonivere värvi Madridi vaipadel. (lk 22)
  • Tammepuust tahveldisel, mis kõrgus seintel pika laua taga ja ulatus võlvitud laeni, rippusid elusuuruses portreed Guido väidetavast isast ja emast. Daam oli toretsev firenzelanna säravalt kelmikate silmade ja lopsaka suuga. Hiiglaslikud puhvis ja pärlitega tikitud varrukad ulatusid jäiga, sakilise äärisega kikkis pitskraeni, mis ümbritses koonuselist ja palmitsetud pead. Rikkalikult drapeeritud kleit langes sügavates varjulistes voltides; kleidi slepp lohises paksu vaipkattena ürgsete puude vahelisel sihil. Näis, nagu ootaks naine mõnd lindu. Härrasmees istus kipakalt ratsaväehobuse seljas. Sadulasse tõusmise asemel tundus ta olevat pigem hobusele selga langenud. Sadula ja ratsaniku pinguloleva seemisnahkse istmiku vahelt säras Itaalia helesinine taevas. Kunstnik oli hobuse tabanud hüppekaart lõpetamas, lehviv lakk elutult alla langenud, saba tõmmatud kõhnade kõverdatud jalgade vahele. Härrasmehe rõivastus oli hämmastav segu romantilisest ja religioossest ning ta hoidis vasaku kaenla all sulgedega ehitud kübarat, põhi väljapoole. Kogu maali kontseptsioon võis olla sündinud kamevaliaegse kapriisi ajel. Härrasmehe pea oli keha küljes kolmveerandpöördes ning sel oli märkimisväärne sarnasus Guido Volkbeiniga: samasugune kabalistlikult kaarjas ninaselg, näojooned ühtaegu elutargad ja soojad, kui välja arvata süütud sinised silmad, mis punnitasid silmalaugude tagant, otsekui oleks seal, selles kehas, lisaks nägemisele koha leidnud veel mingi meeleorgan. Nende silmade pilk oli ainitine, lõputu ja kiretu. Sarnasus oli aga juhuslik. Kui asja oleks vaevutud uurima, oleks avastatud, et nendel maalidel kujutati kahte uljast vana aja näitlejat. Guido oli neid maale näinud mingis unarusse jäetud ja tolmuses poenurgas ja need ära ostnud, kui sai ilmsiks, et tal võib oma päritolule tõendust vaja minna. (lk 23)
  • Mis see aga oli, mis Felixit sünnist kuni kolmekümneaastaseks saamiseni oli kujundanud, jäi maailmale saladuseks, sest nagu igavesel juudil, on selle rahva igal pojal rännusund veres. Kus iganes või millal iganes teda ka ei kohtaks, te mõistate, et ta on tulnud kusagilt - ei ole tähtis, kust -, mõnelt maalt, mida ta on endasse ahminud, kuid kuhu ta ei ole paigale jäänud, mingist teadmata paigast, mis on teda toitnud, kuid mis ei ole tema omaks saanud, sest juute on igal pool, olgugi et nad ei pärine kusagilt. Kui Felixi nime mainiti, olid kolm või enamgi inimest valmis vanduma, et olid teda eelmisel nädalal kohanud samal ajal kolmel erineval maal. (lk 23-24)
  • Felix nimetas end parun Volkbeiniks, nii nagu tema isa enne teda. Kuidas Felix elas, kuidas ta raha hankis - rahanumbreid tundis ta otsekui jahikoer lindude pesakonda ja niisama väsimatult oskas ta neid taga ajada -, kuidas ta seitse keelt omandas ja kuidas ta neid teadmisi rakendas, seda ei teadnud keegi. Tema kuju ja nägu olid paljudele tuttavad. Ta ei olnud armastatud, kuid isale postuumselt lauldud kiidulaul kindlustas talle erilise, ülevalt alla pilgu tema tuttavatelt, nendelt, kes ei taha tunnistada võrdsust maises elus, ent kingivad siiski kerge peanoogutuse elusolevale suguvõsaliikmele (aukartusest surma ees) - see kummardus on otsekui tulevikuhirme silmas pidav indulgents ega ole meilegi võõras, kui vübime selle rahva keskel. (lk 24)
  • Tavaliselt nähti teda üksinda jalutamas või voorimehetõllaga sõitmas, riides nii, nagu loodaks ta osaleda mõnel suursündmusel, ehkki poleks olnud võimalik öelda, kas sellist sündmust on ülepea olemas, milleks ta oli sobivalt rüütatud: et olla korrektne igal hetkel, kandis ta osalt õhtust, osalt päevast rõivastust. (lk 24)
  • Tema kirgedest kirju minevik, tema segatud veri, tuhandete võimatute olukordade raskus - kõik see oli Felixist teinud üksildase, ränga taaga kandja, muutnud ta ebakindlaks.
Ebakindlus muutus kinnismõtteliseks keskendumiseks sellele, mida ta nimetas "vanaks Euroopaks" - aristokraatia, aadel, kuninglik perekond. Tiitlikandjatest rääkides tegi ta ühe pausi enne ja teise pärast nime mainimist. Teades, et selle maailmaga saab ta suhelda ainult kaudselt, sellest jutustades, võis ta kõnelda lõputult ja detailitäpselt. Fanaatiku raevuga püüdis ta oma kõlbmatust kustutada, sobitades omavahel kokku ammu unustatud kuninglike kodade põrmuks saanud liikmeid (üksnes need, keda kaua mäletatakse, võivad väita, et nad on ammu unustatud), kuulas ametnikke ja haldureid, olles ka ise pealetükkivalt jutukas, sest kartis, et tähelepanematuse tõttu võib tal nii mõnigi üksikasi tema surnust ülestõusmisest kaotsi minna. Ta tundis, et kui ta kummardab piisavalt sügavalt, kui ta on allaheitlik ja lugupidav, siis teeb ta omalt poolt midagigi kuulsa mineviku heaks. (lk 24)
  • Jõudnud 1920. aastal Pariisi (ühest silmast pimedana oli ta sõjaväest pääsenud), ikka veel kamassides, ikka veel sabakuues, kummardades, kiirelt siia-sinna liikudes, otsis ta seda õiget, mida oma tähelepanuga austada: seda õiget tänavat, seda õiget kohvikut, seda õiget ehitist, seda õiget vaadet. Restoranides tegi ta kerge kummarduse igaühele, kes näis olevat "keegi", kusjuures painutus oli nii vaevumärgatav, et üllatunud isik võis arvata, et teine püüab lihtsalt oma rühti kohendada. Oma korteri oli ta üürile võtnud sellepärast, et sealt oli üks Bourbonidest jalad ees välja viidud. Ta pidas toapoissi ja kokka: esimest, sest mees sarnanes Louis XIV-ga, ja teist, sest naine sarnanes kuninganna Victoriaga, ehkki odavamat sorti, vaesele taskukohase Victoriaga. (lk 24)
  • Otsides seda tõelist comédie humaine'i, oli Felix puutunud kokku ka erandlikuga. Ta oli tuttav nii määruste ja seadustega kui rahvajuttude ja ketserlusega, ta oli haruldaste veinide mekkija ja veelgi haruldasemate raamatute ja legendide sirvija - jutud pühakuks kuulutatud inimestest ja needuse alla pandud elajatest -, kõikide kindluste ja sildade plaanide tundja, kõikidel teeäärsetel surnuaedadel uitaja, paljude kirikute ja losside pedantlik uurija - sellisena kajastas ta endas ähmaselt ja aupaklikult madame de Sévigné', Goethe, Loyola ja de Branto~me'i ideid. Kuid Loyola kõnetas tema hinge kõige sügavamaid kihte: ta oli üksik, eraklik ja kaaslasteta. Rahvas, kes on põlvkondade kaupa linnast linna põgenenud, ei ole saanud hingetõmbeaega, et kasvatada vastupanu, mis väljenduks robustsetes naljades, ega ole ka suutnud leida küllaldast unustust, et kahekümne sajandi jooksul pärast oma mõtete ristilöömist legendi luua. On vaja kristlasi, kes seisavad igavesti juutide lunastusel ees ja võtavad süü enese kanda ning ammutavad selle sügavusest võluvaid ja fantastilisi ettekujutusi, mille kaudu need aeglaselt ent väsimatult sagivad juudid saavad uuesti omaenese mineviku "kogujaiks". Juutide ebaõnn ei ole neile endile kunagi kasu toonud, enne kui mõni goi ei ole seda uuesti kujundanud niisuguseks, et seda saaks pakkuda "tunnustähena". Juutide ebaõnn ei tulene neist endist, vaid see on Jumalast; nende päästmine ei ole nende endi, vaid kristlaste asi. Kristlaste sahkerdamine kättemaksuga on juutide ajaloo muutnud kaubaks; see on vahend, mille kaudu juudid saavad vajalikul hetkel oma mineviku seerumit, et seda uuesti ohverdada kui omaenese verd. Nõnda olid juudid nii ühes kui teises rollis; ja nõnda võttis Felix selle amme rinda, kelle piim andis talle elu, kuid mitte tema esmasünniõigust. (lk 25-26)
  • Juba varakult oli Felix ennast sokutanud tsirkuse ja teatri vaa-temängulisse maailma. Omal moel seostusid need tema igatsusega kõrgema ja kättesaamatu, kuningate ja kuningannade vaatemängulise maailma järele. Vastutulelikumad näitlejannad Prahast, Viinist, Ungarist, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Itaaliast, akrobaadid ja mõõganeelajad olid nii mõnelgi korral lubanud teda oma garderoobidesse - illusoorsetesse salongidesse, millega Felix end oma südames pettis. Siin ei pidanud ta olema ei võimekas ega võõras. Mõnda aega oli ta osaline nende räpases võltshiilguses.
Selle maailma inimesed, kelle soovid lahknesid täielikult Felixi omadest, olid miskipärast enesele samuti aadlitiitlid võtnud. Nii oli seal üks printsess Nadja, üks parun von Tink, üks principessa Stasero y Stasera, üks kuningas Buffo ja üks hertsoginna Broadback - odavad, kiiskavad lõiked loomsest elust -, samas erakordselt võimekad suures rahutuses, mida nimetatakse meelelahutuseks. Neil olid tiitlid lihtsalt selleks, et poistele linna peal muljet avaldada, et muuta oma avalik elu (ainuke, mis neil oli) salapäraseks ja mõistatuslikuks, kusjuures nad teadsid hästi, et kunst üllatab ainult siis, kui pakub midagi täiesti ebatavalist. Felix oli klammerdunud parunitiitli külge selleks, et maskeerida oma võõras-olemist. See neid ühendaski. (lk 26-27)
  • Viibides nende inimeste keskel - kus meeste keha lõhn oli nõrgem ja naiste oma tugevam kui tsirkuseloomadel-, tundis Felix niisugust hingerahu, mida ta varem oli kogenud ainult muuseumides. Carnavalet's käis ta alandlikult, ent samas erutatult ringi luituvate brokaatide ja pitside seas: ta armastas seda endisaegset ja katalogiseeritud hiilgust nii nagu lõvi armastab oma taltsutajat - seda higist võidunud, litrites sädelevat mõistatuslikku olendit, kes on looma sõnakuulmisele sundides pööranud ta poole oma näo, loomasarnase, ent kummalise ja nõrga, kuid on ometi tema ajus leidnud raevu kolde ja selle kustutanud. (lk 27)
  • Nadja aga oli istunud Felixi poole seljaga, niisama kindel tema silma täpsuses kui Ropsi joone puhtuses, teadmises, et Felix registreerib õigesti ta selja toonuse ning selgroo joone, mis sähvab piitsapiuna tema tugeva prullaka istmiku õnaruseni, niisama raevukalt ja kaunilt kui selle ilmne eeskuju - lõvi saba. (lk 27)
  • Emotsioonide spiraal tsirkuses, mis saab alguse publiku täielikust asjatundmatusest ja kogub jõudu tema piiritust lootusest, tekitas Felixis igatsuse ja rahutuse. Tsirkus oli tema armastus, mis jäi igavesti ligipääsmatuks, seega ka igavesti tundmatuks. Teatri- ja tsirkuseartistid olid tema jaoks vapustavad ja kohutavad nagu kaubasaadetis, millele ta hammas ei oleks iialgi peale hakanud. See, et ta nende juures alalõpmata ja järjekindlalt viibis, tõendas, et miski tema loomuses oli üha enam kristlase moodi. (lk 27)
  • Naise kehast hoovas seda seentele iseloomulikku maaihu lõhna, millesse kätketud niiskust ja samaaegset kuivust varjutas merevaigust sellest mere hingehaigusest saadud õli aroom, nii et naine tundus olevat langenud kaitsetusse ja kõikehõlmavasse unne. Tema nahk sarnanes taimse koega, ja selle all oli aimata suurt, urbset ja magamisest roidunud ihu, nagu oleks uni lagunemine, mis püüab seda haarata nähtava pinnakihi all. Naise pead ümbritses kuma otsekui fosfori helendus veekogu ümber ning elu näis temasse immitsevat vaevaliselt hingitseva valgusena: see häiriv kooslus on omane uneskõndijaks sündinule, kes elab kahe maailma - lapse ja desperaado - kokkupuutepunktis. (lk 44)
  • Felixi sisemus kiskus krampi nagu jälgiks ta õhuakrobaati, kes oma meisterlikkuses kindel olles keerleb meeletus lahtirulluvas spiraalis tõenäolisesse surma, ning ta nägi, kuidas doktori käsi laskus ja krahmas rahatähe, mis kadus puhastustulle - doktori taskusse. Felix teadis, et doktor talle jätkuvalt meeldib ja seda vaatamata värinatele, mis raputasid tema hinge justnagu vahelduvad eritised austrikarbis, kui on vaja katta kriipivat kohta kaitsva pärlikihiga; nii oli temal vaja olla doktorile kaitseks. Samal ajal aga teadis ta, et ta ei saa doktorit täielikult omaks võtta (sest see, mida me peame armastama, muutub selleks, mida me suudame armastada) ja et tema puhul see jääbki nii ning ei sõitu sugugi tema enda tahtest. (lk 45)
  • Naine ei naeratanud, kuigi oli doktori ära tundnud kohe, kui doktor rääkima hakkas. Ta sulges silmad ja Felix, kes oli neisse pingsalt vaadanud nende müstilise ja vapustavalt sinise värvi pärast, arvas ikka veel nägevat nõrka, kuid selget ja ajatut kuma vikerkestal laugude taga: see oli pärani silmi vaatav metsloom, kes ei oska oma pilku suunata, et inimpilku puudutada. (lk 46)
  • Naine, kes on end vaatajale esitlenud igavesti eksponeeritava "pildina", on kontemplatiivsele meelelaadile suurim oht. Mõnikord kohatakse naist, kes on inimese kuju võtnud loom. Sellise inimese iga liigutus taandub ununenud kogemuse kujundile, igavese abielu miraažile, mis on jäänud rassimällu; otsekui talumatu rõõm nägemusest, kus antiloop tuleb puuderidade vahelt, pärjatud apelsiniõite ja pruudilooriga ning astub ihu värisedes, kabi hirmu tõttu enesesäästlikult õhus, ja saab müüdiks, sest ükssarv ei ole inimene ega puudega loom, vaid inimlik nälg, mis surub ohvri oma rinna vastu.
Selline naine kannab minevikunakkust, tema ees hakkavad meie pea- ja lõualuu valutama: meil tekib isu teda süüa - naist, kes on tagasi pöördunud teda juba õginud surmast -, sest ainult siis saame suruda näo oma esivanemate verehurmas huulte vastu. (lk 46)
  • Umbes selline tunne oli Felixit haaranud, kuid oma rassilise päritolu tõttu ei suutnud ta oma tunnetele voli anda ning talle näis, et ta vaatab muuseumis käilakuju, mis on liikumatu ega kõrgu enam vöörtäävil, ent näib siiski lõikavat tuult; see noor naine näis kehastavat murtud saatuse teineteisele lähenevaid pooli, otsekui pöörduks ta unes peagi naoga iseenese poole, nii nagu kujutist ja selle peegeldust järvel paistab lahutavat vaid kõhklev silmapilk. (lk 46)
  • Noore naise hääletoonist oli tunda, et ta on võlutud oma andest end valitseda: see oli madal ja venitatud kõrvale lausutud repliikide hääl nagu näitlejal, kes selleks, et oma tasasest kõnest kasu lõigata, hoiab seda tagasi, kuni ta on näoga publiku poole - naise puhul oli see aga ettevaatlik, ent impulsiivne kehaline reaktsioon sellele, mida ta kunagi hiljem ütleb, kui tal on võimalik nendega "kohtuda". (lk 46-47)
  • Peale lühikest pausi küsis ta parunilt, kas too on kunagi mõelnud naiste ja abielu peale. Ise aga puuris ta üksisilmi laua marmorplaati enese ees, teades, et Felix oli kogenud midagi ebatavalist.
Parun tunnistas, et on, ta tahab poega, kes tunnetaks nii nagu temagi mineviku suurust. Seepeale küsis ükskõiksust teesklev doktor, millisest rahvusest tema poja ema võiks olla.
"Ameeriklane," vastas parun otsekohe. "Ameeriklastega on kõik võimalik." (lk 47)
  • [Doktor:] Aadel, hästi, aga mis see ikkagi on? Üks hetk! Ma tean: need on need vähesed, kelle kohta on nii hästi ja nii kaua valetatud, et nad nagu ei olekski surelikud. (lk 47)
  • [Doktor:] Kuningas on talupoegadele näitleja, tema käitumine on niivõrd skandaalne - muidugi jumalikult skandaalne -, et teda tuleb kummardada. Ja miks siis kummardada? Sest tema on eriline nagu majakoer, kes ei pea järgima reegleid, nad mõlemad on nii kõrged olevused, et võivad Jumalat teotada ja sarikaid reostada! Aga rahvas - see on hoopis midagi muud -, neid on harjutatud kirikuga, rahvusega; nad joovad ja palvetavad ja urineerivad ikka ühes ja samas kohas. Igal inimesel on süda, mida on harjutatud koduga, välja arvatud suurmeestel. Rahvas armastab oma kirikut ja teab seda, justnagu koer, kes teab, kus teda on õpetatud sõna kuulama ja kes naaseb sinna instinkti ajel. Aga suurema autoriteedi - kuninga, tsaari, keisri ees - nende ja ainult nende ees, kes võivad oma loomulikke vajadusi rahuldada kõrgel taevas -, nad kummardavad maani. (lk 47-48)
  • [Parun:] "Austusavaldus minevikule on ainuke asi, mis seob meid tulevikuga."
[Doktor:] "Ja seepärast siis poeg?"
"Just sellel põhjusel, Tänapäeva lastel ei ole millestki kinni hoida, või õigemini, neil ei ole, millega kinni hoida. Me klammerdume elu külge selle viimase lihasega, mis meile on jäänud - südamega."
"Aadli viimane lihas on hullumeelsus - pidage seda meeles," doktor kallutas ettepoole, "aadliperekonna viimane võsu on nii mõnigi kord idioot - kõige austuse juures; me tõuseme, aga siis langeme." (lk 48)
  • [Doktor:] Enne kui kuninga voodist saab muuseumieksponaat, võib sealt alati musta lamba pabulaid leida. (lk 48)
  • [Doktor:] Kas ma olen siis Johannes Chrysostomus, see kreeklasest kuldsuu, kes keeras ette teise põse? Ei, ma pole muud kui peer tormituules, alandlik lilleke lehmakoogi all. (lk 89)
  • [Doktor:] Aga kord lõpeb kurjus meie sees, eksimused aga võivad meid surematuks teha; üks naine sai läbi aegade kuulsaks sellega, et istus "Parsifali" ajal vaikselt seni, kuni luik oma otsa leidis, ja siis karjatas: "Jumal halasta, nad tapsid Püha Graali!", ent kõik ei ole nii head; Nora, mu laps, varu endale ka midagi vanaduspäeviks: piisavalt jõuetust, et unustada nooruse kired, mida sa aastaid oled püüdnud õhutada. (lk 89)
  • [Doktor:] Mis puutub minusse, siis mina poen öösel voodisse ja olen omadega täiesti rahul, sest ma petan iseennast. Jah, mina, Killarney õis, loon endale uue laulu, täis pisaraid ja armukadedust, sest olen lugenud, et Johannes oli tema kõige armsam jünger, mitte aga mina, Prester Matthew! Laulu pealkiri on: "Jäta vokk seisma, memmeke, täna õhtul ma ei saa lõnga kedrata." Või teiste sõnadega: "Minu arvates on igaüks omamoodi litapoeg": laul on kahele okariinile ja ühele kontsertiinale, ja kui neid saada pole, siis parmupillile, nii et Jumal aidaku mind! Olen vaid väike laps, kes uudistab pärani silmi! (lk 89)
  • [Doktor:] Oma sõprade jaoks sureme me iga päev, kuid enda jaoks sureme siis, kui on lõpp. Me ei tunne surma ega seda, kui tihti ta meie eluvaimu on proovile pannud. Sel ajal kui meie oleme toas, külastab tema sahvrit. Montaigne on öelnud: "Selleks, et inimesi tappa, on vaja läbipaistvat ja täielikku selgust", kuid siin on juttu südametunnistusest teise inimese suhtes. Aga meie enda surm: lubage teha etteheiteid ööle, mille jooksul me sureme mitu korda ja üksi. Donne on öelnud: "Meid kõiki on eostatud kitsasse vangikongi, oma ema üsas oleme kõik vangid kitsas ruumis. Kui me sünnime, siis vabadusse, kuid mitte suuremasse kui on maja, kogu meie elu ei ole muud kui liikumine hukkamise ja surma poole. Kas kunagi on nähtud inimest, kes oleks jäänud magama vankris Newgate'i ja Tyborni vahel? Kas on keegi jäänud magama teel vanglast võllamäele?" Samas ütleb ta, et "inimene magab terve tee". Kuid kas ei ole ta uni palju sügavam siis, kui ta sõidab pimeduse harjal. (lk 89)
  • [Doktor:] Kurbus viiuldab meie ribidel ja ükski inimene ei tohi oma käsi külge panna, sest otseteed ei ole. (lk 90)
  • [Doktor:] Sümmeetria loode toitub vasturääkivustest, selles peitubki tema imeline ebaõnn - muide, see toobki mind Jenny juurde -, oh, Issand, miks on naistel nurmkana veri ja miks nad siblivad ja tolmu üles keerutavad? Ainuke, millega Jenny silma paistab, on kohad, kus ta sulgib, see ümberaeleja tagumikuga kristlane. Ta naeratab, ja sellest saab enesepilastaja lai naeratus, mis kiirgub tema näole kusagilt rahutust sisemusest, ta on tõeline varganägu. Ta ihaldab teiste vara, aga hetkel, kui see tema omaks saab, kaotab see osa oma väärtusest, sest see on väärt niipalju kui selle omanik. (lk 90)
  • [Doktor:] Noh, ma olen alati arvanud, et mina olen maapealsetest olevustest kõige naljakama väljanägemisega; aga siis silmasin Jennyt - väikest, käbedat, manduvat narri: nägu kui kaltsunukul, hiireuru hais käib üle pea, Ta on saagi peal väljas ja seepärast kogu aeg närvis. Olen kindel, et ka unes tõmblevad ta jalad ja kõik avaused suurenevad ja ahenevad nagu pupill kahtlustava silmas. Ta räägib, et inimesed võtavad talt ära "usu" neisse, nii nagu oleks usk mingi ühest kohast teise liigutatav ese; terve elu on ta kannatanud äravõtmise tunde all. Kui ta oleks sõdur, siis defineeriks ta lüüasaamist nii: "Vaenlane võttis lahingu ära." Olles veendunud, et teda on kuidagi pisendatud, on ta asunud endale saatust koguma, ja tema jaoks on ainuke saatus armastus, ükskõik kelle - ja seega ka tema - armastus. Nii et ainult kellegi teise armastus on tema armastus. Kukk kires ja ta pandi ristile: tema olevik on alati kellegi teise minevikust välja kistud ja ripakil.
Kuid ta hoiab varastatu alles, sest küpsemine ja kõdu on need, mis Jennyt eriliselt paeluvad. Temas on õnnetuse käivitavat jõudu: alati on oodata, et juhtub veel midagi, alati on oodata veelgi suuremat halba, mis kõike kroonib; ta sündis surmahetkel, kuid kahjuks ei vanane ta nooreks, see on looduse ränk viga. (lk 90-91)
  • [Doktor:] Kui palju kenam oleks sündida vanana ja vananeda lapseks ning jõuda viimaks läveni, kuid mitte surma-, vaid sünniläveni; kujuta ette: meie eas kasvada imikuks, kes otsib üsa, millesse pugeda, et mitte vastu tahtmist kõndida arglikult surmatolmus, vaid leida niiske kelmeline tee. Ja küll oleks naljakas vaatepilt: viimaks otsib igaüks üles oma uru, naised aga võpatavad hirmust ega julge selle kartuses oma jalgagi tänavale tõsta. (lk 91)
  • [Nora:] Minus on midagi kurja, mis armastab kurjust ja alandust - see on puhtuse räpane tagapool! - ning armastab ausust jubeda armastusega, või miks muidu otsin armastust alati valetaja ukse tagant? (lk 118)
  • [Doktor:] Kas sa tead, mis on minust teinud suurima valetaja siinpool maakera, minust, kes ma räägin oma lugusid sinusugustele inimestele, kelle silmad piidlevad sõrmenukkide tagant, täis valu, mida nad proovivad tõrjuda - et vabastada nende sisemus surmaängist, et nad ei väänleks ega tõmbaks end kägarasse ega kisendaks, anudes: "Öelge ometi midagi, doktor, Jumala pärast!" Ja mina jahvatan nii mis hirmus. Noh, see ja ei miski muu on mind teinud selliseks valetajaks nagu ma olen. (lk 118)
  • [Doktor:] Oletame, et su südame läbimõõt on igast kandist viis jalga, kas sa laseksid siis selle murda teisel südamel, mis ei ole suurem kui hiiremust? Kas sa viskuksid ükskõik millisesse veekogusse - oma praeguses suuruses - mõne naise pärast, keda peab suurendusklaasiga otsima, või mõne poisi pärast, kes on kõrge kui Eiffeli torn või kes teeb musta nagu kärbes? Ei, me kõik armastame teatud suurusi, aga sama] ajal, mida vanemaks me saame, seda enam hüüame peenikese häälega suure komistava Jumala poole. (lk 118)
  • [Doktor:] Vananemine ei ole muud kui elu seljataha viskamine; nii et lõpuks andestad ka neile, keda sa ei ole veel hakanud unustama. (lk 118)
  • [Doktor:] See ükskõiksus annab nüüd sulle julguse rääkida tõtt, mis ausalt öelda ei olegi mingi julgus. Tõde ei ole ja sa oled selle seadnud teie kahe vahele, sa oled olnud küllalt rumal ja mõelnud välja valemi; oled tundmatu rüütanud tuntu rõivastesse. (lk 118)
  • [Nora:] Inimene on hirmu mõjul loonud endale Jumala; nii nagu eelajaloolisus on lootuse mõjul loonud inimese - maakera jahtudes, mere taandudes. Ja mina, kes ma tahan võimu, valisin tüdruku, kes sarnaneb poisiga. (lk 118)
  • [Doktor:] Sa ei ole kunagi varem kedagi armastanud ega armasta ka kunagi hiljem kedagi nii, nagu armastasid Robinit. Noh kena, ja mida see ebaloomulik kirg poisi või tüdruku vastu endast kujutab? Just nendest räägitakse igas armastusloos, mida me eales oleme lugenud. Kadunud tüdruk ei ole ju midagi muud kui leitud prints. Prints vaigei hobusel, keda oleme alati tahtnud kohata. Ja see nägus noormees, kes on tüdruk, ei ole ju midagi muud kui pitsidega ehitud prints-printsess nagu lehvikumaalil - ei üks ega teine! Just seepärast armastamegi neid. Nad kinnistusid meie lapsemällu, ratsutades ühest koolilugemikust teise - eks olnud see kõige ilusam vale kord poisi, kord tüdrukuna, aga tüdrukus peitus prints ja poisis omakorda tüdruk, mis teebki printsist printsi - ehkki mitte mehe. Nad kuuluvad sinna kaugesse kadunud aega, kus seisab ootel see, mida oleme alati ihalenud; kohtumine nendega oli paratamatu, sest meie väär ihalus on nad loonud. Nad on meie vastus sellele, mida meie vanaemadele armastusest räägiti ja mis ei saanud kunagi tõeks; need on meie sajandite elavad valed. (lk 118-119)
  • [Doktor:] Kui suur vale pinnale ujub, võib see ju mõnikord ka ilus olla, ent kui see suubub liiderlikkusse, uimastitesse ja alkoholi, haigustesse ja surma, siis on sel korraga eriline ja kohutav külgetõmme. Teatud tasandil võib inimene isegi taunida pahet ja püüda seda vältida, aga kui see serviti puudutab tema õhkõrna unistustemaailma, siis tungib see talle südamesse, nii nagu tungib südamesse tihke luupainaja masendav piin, üksiku aju sünnitis ja ohver; nii et kui üks neist poistest või tüdrukutest sureks rõugetesse, siis tärkaks sellest surmasoov, milles kaks tunnet, hirm ja rõõm, liituvad kusagil kaugel minevikus ja saavad hämuseks mereks, kus luik (kas meie ise või see poiss või see tüdruk, või kogu olemise müsteerium?) vajub karjega veesügavustesse. (lk 119)
  • [Nora:] Armastus on surm, mis tuleb koos kannatustega; seepärast tean, et armastus on tarkus; ma armastan Robinit, see on mu needus. (lk 119)
  • [Doktor:] Oo, lesknaine Laatsarus! Surnuist üles tõusnu! Oo, lunaatiliselt isemeelne Luna! Ennäe seda koletut puud ja sellel istuvat peletut lindu - turdus musicus, Euroopa vainurästas, istub ja laulab refräänina korduvat viisi pisaramärjas öös, see algab küll largo, kuid lõpeb pöörase tempoga nagu "I Hear You Calling Me" või "Kiss Me Again". Ja Diana, kuhu siis tema jääb? Efesose jumalanna Kreeka aedadest, kuidas laulab ja õõtsub ta igas rinnas; kuid, oh häda ja hukatust, Vatikani koerad on jooksu pannud, liduvad mööda paavstlikku väljakut edasi-tagasi ja siis välja rambla'le, roosid põimitud sabasse, et oleks hea hooletu. (lk 119-120)
  • [Doktor:] Kas sa arvad, et mina, kapis olnud vana naine, ei tea, et iga laps on olenemata oma ilmaletuleku päevast sündinud eelajaloolisel ajal, ja et isegi ekslik mõte on nõudnud inimmõistuselt uskumatut pingutust? (lk 120)
  • [Doktor:] Painuta maha hea ja kurja tundmise puu ja võid pesalt ehmatada veidra linnu. (lk 120)
  • [Doktor:] Kannatustes võib olla õelust ja labast vintsklemist. Raev ja vääratamised undavad ja raputavad meie luustikku, sest vastupidiselt üldisele arvamusele, mitte igasugune kannatus ei puhasta - palun kõigilt vabandust, see on ju kõigile teada. Mõne viib see läbi rübelemise ja lobisemise valevandumiseni; kõhus keeb ja mullitab, labased ja odavad palved tõusevad mõttetu surmaängi sügavusest. (lk 120)
  • [Doktor:] Tema roiskunud uni, sest Jenny on üks neist, kes näksivad kui linnud ja tühjendavad ennast kui härjad - üks neid armetuid hingi! See võib ka piinav olla. (lk 120)
  • [Doktor:] Meist kellegi kannatus ei ole nii suur, kui olema peaks, ega armastus nii sügav, kui me ütleme selle olevat. Armastus on esimene ja tarkus viimane vale. (lk 120)
  • [Doktor:] Kas ma siis ei tea, et ainuke tee kurjust kogeda on läbi tõe? Kurjus ja headus hakkavad teineteist tundma alles siis, kui nad silm silma vastu olles loobuvad oma saladustest. Kui tõeline hea kohtub tõelise kurjaga (püha halastaja Jumalaema! kas selliseid ka on?), siis saab esimest korda selgeks, et kumbagi ei saa kinnitada: kurja palge ees avaldab hea ja hea palge ees avaldab kuri selle poole loost, mille mõlemad on unustanud. (lk 120)
  • [Doktor:] Et olla absoluutselt süütu, peaks olema absoluutselt tundmatu, eriti iseenda jaoks. (lk 120)
  • [Nora:] Ainult võimatu kestab igavesti, aja jooksul muutub see ligipääsetavaks. Robini ja minu armastus oli alati võimatu ja teineteist armastades me enam ei armastagi. Samas armastame teineteist nagu surma. (lk 121)
  • [Doktor:] Hm, taguda elu nagu õhtusöögigongi, ometi on üks tund, mis selles rütmis ei helise - ja see on lahtirabelemise tund. (lk 121)
  • [Doktor:] Ah, olgu, igaüks sureb lõpuks selle mürgi kätte, mida nimetatakse süda-kurgus-tundeks. Sinu süda on sul peo peal. Pane see tagasi. Selle sööja saab ka sinust maigu suhu ja lõpuks tungib ta koon su ribide vahele ja sa kuuled sealt tema haukumist. (lk 121)
  • [Doktor:] Jumal teab, ega minagi mingi erand ei ole, mina olen viimane omade seas, käin vähima vastupanu teed, mis on õhuke kui juuksekarv. (lk 121)
  • [Doktor:] See on ikka hirmus küll, et inimene õpib ainult selle najal, mis tal on kahe jala vahel! Oh, seda väikest rippuvat asja! Tema virkus viib meid surmavasse laostumisse. Kunagi ei või teada, kumb ots on sinu see osa, millelt sa ei saa oma mõtteid kõrvale juhtida. (lk 121)
  • [Doktor:] Süümepiinad rõhuvad raskelt nagu härja perse: sa lõid küll endale aususe illusiooni, nii et see perse sinu südant ei lömastanud; aga mis jäi Robinile? Ainult sinu usk temasse - ja siis võtsid sa temalt selle usu! Sa oleksid pidanud selle alles hoidma, teades, et see on müüt; müüte ei tohi niisama lihtsalt murda. Ah seda tugevate nõrkust! Sinu häda on selles, et sa ei ole üksnes müüdilooja, vaid ka purustaja: sa lõid ilusa muinasjutu, siis aga panid selle Voltaire'iga paari; ah, nagu leinamarss "Saulist"! (lk 120-121)
  • [Nora:] Mees on teine inimene, naine aga - see oled sina ise, tabatud hetkel, kui algab paanika, suudlus naise suule on suudlus sinu enda suule. Kui kaob tema, siis nutad, sest oled iseendast ilma jäetud. Jumal naerab minu üle; aga ta naer on minu armastus. (lk 122)
  • [Doktor:] Kättemaks on nende jaoks, kes on väheke armastanud, rohkema jaoks aga õiglusest ei piisa. (lk 140)
  • Jenny ei saanud temaga midagi teha: tundus nagu oleks Robinit nii päeval kui öösel kannustav jõud olnud halvatud. Paari esimese nädala jooksul ei tahtnud ta üldse välja minna, seejärel aga, nagu elaks ta üksinda, hakkas ta luusima raudteejaamades, sõitma rongiga maa erinevatesse paikadesse; sihitult ringi uidates sattus ta nii mõnessegi kolkakirikusse, istus seal kõige pimedamas nurgas või seisis seina ääres, varbad sissepoole, käed ümber õlgade põimitud, pea langetatud. Et ta oli kunagi ammu katoliku usu vastu võtnud, tuli ta nüüd kirikusse justnagu millestki loobuma; ta põlvitas, käed näo ees, hambad surutud vastu peopesa, tardunud mõteteta olekusse, nagu see, kes on äkitselt saanud surmateate, kuid kelle pähe ei mahu surm enne, kui vapustatud keel on selleks loa andnud. Liikudes nagu perenaine võõras majas, mille segadusse ta on tulnud korda looma, astus ta süüdatud küünlaga ettepoole ja pani selle paika, seejärel aga tõmbas kätte paksud valged kindad, pööras end ringi ja lahkus kirikust pika aeglase sammuga. Jenny, kes oli Robinile järgnenud, sisenes hetk hiljem ja veendudes, et keegi teda ei jälgi, sööstis küünlahoidja juurde, napsas küünla pesast, puhus leegi ära, seejärel süütas küünla uuesti ja pani tagasi. (lk 141)
  • [Doktor:] Kas vennad pole mitte üks ja sama veri, mis on poolitatud ning ühe poole nimi võib olla Michael ja teise oma Matthew? Kas pole nii, et inimesed lihtsalt satuvad segadusse, kui näevad neid vastassuundadesse kõndivat? (lk 136)
  • [Doktor:] Miks nad kõik minu juurde tulevad? Miks nad räägivad mulle kõigest ja siis arvavad, et see jääb minu sisse peitu nagu küülik, kes poeb urgu surema? (lk 137)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel