Mine sisu juurde

Haukumine

Allikas: Vikitsitaadid
Jan Fyt (1611–1661), "Koer ja luiged", s.d.
Matthias Ranftl, "Püünis" (1853)
Briton Rivière, "Põgeneja" (1888)
Benjamin Luttenberg (* 1939), "Kuri koer", s.d.

Proosa

[muuda]
  • Asjad, mis on vastukarva. Keset päeva haukuv koer. Kevadeni vette jäänud bambusmõrrad. Kolmanda ja neljanda kuu roosade ploomiõitega kimonod suvehakul. Härjaajaja, kelle härg on surnud. Sünnitusonnike, kus laps on oma elu jätnud. Söenõu või tulease, kus pole süüdatud tuld.
    • Sei Shōnagon, "Padjamärkmed", 22, tlk Alari Allik, Vikerkaar, november 2018


  • Kaugemale ei jõudnud Wesipruul mitte. Ühe nädali pärast sai ta aru, mis asi teda takistas. See oli naabri koer, kes tema mõttekäiku alalise haukumise ja hulgumisega segas./---/ Kui ta mitte õue pääl hirmsa mürinaga lindusid ja kassisid taga ei ajanud, siis lippas ta uulitsale, kus ta kiiduwäärilise erapooletusega igast möödaminejast haukumisele asja leidis. Iseäranis äratasiwad uulitsapoiste püksid tema tähelepanemist ja sagedasti wõttis ta neist proowiks tüki kaasa. Ööse ei saanud poole wersta maa pääl ümberringi keegi magada, nii kaua kui see koer sääl juhtus olema, kus ta kuud näha wõis. Kui ta Wesipruuli esimest korda puu otsas silmas, haukus ta plangi tagant kolm tundi järjesti tema pääle.
Wesipruul sai selgeste aru, et tema suremataks ei saa, kuna see koer elab.
  • Liigutatud südamega ronis Wesipruul teisel hommikul jälle puu otsa. Nüüd wõis ta rahuga tööle hakata, sest Pontu oli pärast surma waiksem kui haud. Salomoni pää kohises mõtetest. Sulg libises jänese kiirusega üle paberi. Ta kirjutas pooleli jäänud lauset edasi:
...kui paja põhi ja puud rohelised ning rohi niisamuti nagu ta suwel enamasti on ja mitte teist wiisi kuna koera haukumist kusagil kuulda ei olnud mis wäga hää kuulda oli sest koera haukumine rikub inimeste rahu ja segab nende und kui nad magada tahawad ega lase midagi tööd teha iseäranis aga kõrget ja sügawat waimutööd mis otsekui wahutaw wesi wägewa waimuannetega ehitud luuletajate waimu seest wälja woolab kui koera haukumist ei ole"...




  • Mis on koer, seda te muidugi kõik teate: pea, neli jalga, saba ja haugub.
  • Ostap Võšnja, "Tikutaja", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959, lk 55


  • Kui Sammalhabe küla vahele jõudis, hakkasid koerad tema peale haukuma. Nii mõnigi neist tormas oma õueväravast välja, lõrises kurjakuulutavalt ja ajas kihvad irevile, õnneks aga tundis Sammalhabe külakoerte hingeelu üsnagi hästi. Ta teadis suurepäraselt, et kõige targem on koertele üldse mitte mingisugust tähelepanu pöörata - kui sa koerast välja ei tee, lõpetab see peagi igasuguse haukumise. Nõnda jätkaski Sammalhabe oma teed ega vaadanud koerte poolegi. Et rahulikuks jääda ja mõtteid koerte juurest eemale juhtida, pomises ta vaid tasakesi omaette: "Ma tahan sünnipäevakringlit, ma tahan sünnipäevakringilt..."
Sammalhabeme tasakaalukas käitumine avaldas varsti koerte peale mõju. Nad lõid silmanähtavalt oma koeravägevuses kõhklema, kaotasid endasse usu ja sattusid segadusse. Nende haukumine muutus üha kõhklevamaks ja harvemaks, kuni vaikis hoopis. Ning lõpuks tegid nad näo, nagu oleks Sammalhabe lihtsalt mingi ebahuvitav loodusnähtus, mis vähemalt koertele üldsegi mitte korda ei lähe.


  • Vaikses, kuid jahedas kõrbeöös heidab kuuvalgus maapinnale õrnu pitsilisi varje. Sadie hüples auto ees mõned jardid ja hakkas siis, nina maas, alusmetsas ringi nuuskima. Mõne hetke pärast hakkas koer valjusti haukuma. Iseloomulik klähvimine tähendas, et peni oli mõnd kõrbelooma hirmutanud. Arvatavasti jälitas Sadie sedasama nende lähikonnas elavat vana vintsket rohtlajänest nagu alati. Rituaalne jaht kestis päevast päeva tundide kaupa, ilma et kumbki loom oleks seda eriti tõsiselt võtnud.
    • J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 18


  • Polla tuli tööl suurepäraselt toime. Ta urises ja haukus kolleegide peale ja isegi hammustas natuke ühte eriti ebasõbralikku meest. Kõik austasid Pollat. Mitte keegi issi töökaaslastest ei saanud aru, et isa asemel on tööl koer. Nii tubli loom on see meie Polla.

Luule

[muuda]

Kes seal laulab laane taga,
mängib pilli mäe taga,
huikab udumetsa taga,
haugub aru otsa taga?

  • Karl Ristikivi, "*Mis on mõisa metsa taga..." kogus "Inimese teekond" (1990), lk 8


umbne öö ja taevas madal madal
näe üks kelner kainelt koju sibab
kuskil haugub kahejalgne peni
kuni vihm ta portfellile tibab


Undav kohviveski,
koera haukumine,
kirjakandja tulek ja minek,
raamatuid, ajalehti,
pestavat pesu ja nõusid,
kopikaid, tuska ja tolmu.

  • Katre Ligi, "Äripäev" kogus "Aeg augustit ära saata" (1988), lk 12


Anna andeks, et sa, minnes mööda,
tulid minu maja tervitama.
Nuuskis penikene õue mööda,
ajaviiteks haukus nõndasama

uksi, lukku, aiaväravatki.
Kiskus sinu uhke kuue katki.
Enne veel, kui suu said lahti vandeks,
päriselt sind pures. Anna andeks.

  • Mari Vallisoo, "Anna andeks" valikkogus "Mälestusi maailmast", 2015, lk 80


Mäe otsas istus tondilaps
ja tondipapa lapselaps.
Nad hoidsid teineteisel käest
ja värisesid kõigest väest.
/---/
Nad kartsid tuule tuiskamist
ja vikatite luiskamist.
Nad kartsid uste paukumist
ja kutsikate haukumist.

  • Erika Esop, "Arad tondid", rmt: "Lõbus tuul" (1988), lk 101


kell on juba palju.
               ei, veel vähe.
hommik haugub akna all, külmkähe,
talve uut ja vana armastust.

  • Eda Ahi, "Finlandia 3. Kruununhaka" kogus "Sadam", 2017, lk 7

Vanasõnad

[muuda]
  • Söönud peni kõva haukuma, joobnud mees kõva kõnelema.
  • Ära poo vana koera enne üles, kui noor hakkab haukuma!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929