Piret Raud

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Piret Raud.

Piret Raud (sündinud 15. juulil 1971 Tallinnas) on eesti kunstnik ja kirjanik.

Intervjuud[muuda]

"Kõik minu sugulased"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Piret Raud, "Kõik minu sugulased", 2017.


  • Ükskord pidin ma koolis joonistama sugupuu. Seda oli vaja teha nii. et ma ise olen justkui puu tüvi ja minu sugulased on oksad. Mul sai sugulasi kokku nii palju, et nad kõik ei mahtunud üldse puu külge ära, ning siis ma otsustasin joonistada puu asemel hoopis sajajalgse. Iga sajajalgse jalg pildil oli üks minu sugulane ja kuivõrd kõik minu sugulased on üsna erinevad, siis tulid ka jalad isesugused.
Mõni jalg oli suur ja karvane nagu issi ja mõni õige tilluke ja ilma karvadeta nagu minu väikevend Aap. Mõni jalg oli tugev ja lõi jalgpalli nagu mu vanem vend Anton, mõni oli jälle elatanud ja nõrk nagu vanatädi Aime ega jaksanud hästi teistega sammu pidada. Muist jalgu olid riiakad ja tallusid naaberjalgade varvastel ja kandadel ning muist olid nii tasased ja ettevaatlikud, et hiilisid kikivarvul. Ja siis olid seal veel mõned vanaaegsed jalad - need olid minu ammused esiisad. Ühele neist joonistasin isegi mõõga varvaste vahele, et oleks paremini aru saada, mis sorti tüübiga tegemist. (lk 7-8)
  • Jalgu sai kokku terve tore trobikond ning ehkki nad sammusid erinevas rütmis, kõndisid nad kõik ometi ühes suunas ja kandsid üksmeelselt sajajalgse suurt paksu keha. See keha oli siis justnagu miski, mis kõiki sugulasi omavahel ühendab. Suguvõsa vaim, nagu ütleb vanaema. (lk 8)
  • Nii kaua kui ma mäletan, on meil kodus alati räägitud, et Antonil on kõva pea. Millegipärast leitakse, et kõva pea on puudus, ehkki minu meelest oleks mingi padja moodi pehme pea hulga halvem variant. VÕi siis vedel pea, mida tuleks pudelis hoida. (lk 9)
  • See nurin lõppes aga päevast, mil kooli kehalise kasvatuse õpetaja teatas, et Antonil on annet jalgpallis ning ta pandi jalgpallitrenni. Selgus, et jalgpallis on kõva pea vägagi hinnatud. Eriti selline nagu Antoni pea, millega sai palli lahedasti väravasse lüüa. (lk 9)
  • Kord ühel võistlusel juhtus ent selline lugu, et Anton lõi suure tuhinaga palli asemel väravasse hoopis oma pea. Seejuures ei saanud mitte keegi aru, et nüüdsest oli platsil kaks palli - nii sarnane oli Antoni pea palliga! Mõlemad nõnda ilusad kõvad ja ümmargused! Kuivõrd palle oli kaks, löödi sel matsil rekordarv väravaid. Halb oli asja juures aga see, et Anton kaotas mängu käigus oma pea silmist, sest silmad olid tal ju pea ning mitte keha küljes. (lk 10)
  • KÕige huvitavamad silmad on siiski minu vanatädi pojatütrel Geal, kes on juba suur neiu ja käib ülikoolis. Tal on nimelt üks silm sinine ja teine rohekas. Sinine silm on täpselt nagu taevas ja roheline on nagu järv ning kui neid silmi hästi lähedalt uurida, võib isegi näha, kuidas sinisilmas lendab lind ja sõuavad pilved ning rohelises silmas ujub kala ja hõljuvad järvetaimed. Kui Gea on rõõmsas tujus, siis särab sinises silmas hele päike ja ka rohelises järvepeegelduses sillerdavad päikesekiired. Halva tujuga lähevad Gea silmad aga tumedaks ja sinisest taevasilmast vallandub vihmasadu, samal ajal kui roheline järvesilm hakkab vett üle kallaste ajama. (lk 13)
  • Tüdruk oleks nüüd võinud rahul olla, ent ta hakkas hoopis kärbsest puudust tundma. Gea mõtles koigi nende laulude ja luuletuste peale, mis kärbes talle loonud oli, ning muutus täitsa kurvaks. Et veidigi oma nukrust leevendada, ostis Gea poest kaustiku ja kirjutas sinna kõik kärbselt kuuldud laulud ja luuletused üles. Mõned värsid luuletas ta ka ise lisaks. Gea ei näidanud kaustikut mitte kellelegi, vaid hoidis seda sahtlis, mida sai väikese võtmega lukku keerata. Tüdrukud ongi natuke imelikud. Eriti sellised, kelle ühes silmas on taevas ja teises järv. (lk 16-17)
  • Et Mial oleks julgem magama minna, kinkis vanaema talle armsa kaisukaru. See oli roosa lehviga ja väga kena. Mõne aja pärast ostis ka isa Miale mõmmi ja siis ema ning ühel õhtul tuli isegi meie suur vend Anton koju, karvane karuke kaasas. Karudega koos oligi hulga julgem magada ja Mia rääkis kõigile, kuidas talle meeldivad kaisuloomad. Selle peale hakkasid kõik meie sugulased Miale kaisukaid kinkima. Toodi jäneseid ja koeri ja kasse ja onu Marko tõi ühe hiigla suure elevandi. Kõige rohkem kingiti siiski karusid.
Varsti sai kaisuloomi nii palju, et Mia ei mahtunud enam oma voodisse ära ja ronis voodi alla magama. (lk 18-19)
  • Kuu jäi mõneks ajaks mõttesse ja vastas siis:
"Tead, sa mine koju ja ütle kõigile, et oled juba suur tüdruk ning tahad kaisuloomade asemel kingituseks raamatuid. Ka raamatu võib 'htul voodisse võtta. Ka raamatuga on julge ja kindlasti tulevad mõnusa raamatu lugemise järel ilusad unenäod. Ja mis peamine - häid raamatuid ei ole kunagi liiga palju."
Mia talitaski kuu soovituse järgi ja selgus, et see oli lausa suurepärane nõu. Miast on nüüdseks saanud väga tubli lugeja ning paari viimase nädala jooksul on issi tema tuppa üles pannud juba kakssada kaheksakümmend seitse uut raamaturiiulit. (lk 21-22)
  • Aap on kangesti uudishimulik ja tahab maailma avastada ning asju uurida. Kui ta nõndamoodi uuriks, nagu harilikult lapsed - võtaks asja kätte ja vaataks -, siis poleks ju viga midagi. Kuid Aap ei vaata käte ega silmadega, vaid suu ja hammastega. See tähendab, et ta paneb iga asja, mille ainult pihku saab, endale suhu ja närib oma kahe hambaga. Nii on kõik kohad Aabi hambajälgi ja ila täis ning tihti saavad kannatada ka need asjad, mis on meile olulised. Nagu näiteks issi käekell, Mia prillid ja Antoni matemaatika töövihik. (lk 23)
  • Aga ega siis Aap kiskumist ei jätnud: nüüd tiris ta Miat juustest ja Antonit pükstest ja minu peale ta lihtsalt ilastas. Nii ei jäänud meil midagi muud üle kui ise samuti kapi otsa ronida. Kapi peal oli kohe hulga mõnusam kui all põrandal, sest kõik meie vajalikud asjad ootasid siin juba ees. Me pikutasime diivanil ja sõime küpsiseid ning mõne aja pärast tuli ka issi meile järele, ehkki Aap teda ei kiskunud. Issi tahtis lihtsalt niisama rahu saada ja telekat vaadata.
Kui me kõik seal üleval juba olime, siis läks meil ka emmet vaja, et ta meie eest hoolitseks, ja nii me kutsusimegi emme samuti kampa. Emps tuligi ja tegi meile õhtusööki.
Ainult Aap oli üksinda all põrandal ja üsna rahulolematu, et ei saa enam midagi kiskuda ega suhu toppida.
Ta vaatas sealt alt suurte silmadega meie poole ja hakkas järsku nutma. (lk 24)
  • Aimate ilmselt isegi, mis edasi sai. Aap muudkui kiskus kõike, mida nägi, ja me kolisime tagasi kapi peale. Ja siis tulime jälle kapi pealt maha. Ja siis jälle kapi otsa ning seejärel taas kapi otsast alla. Ja nii me rändame kapipealse ja põranda vahet tänase päevani, kui just Aap pole vahepeal suureks kasvanud ja asjade kiskumist lõpetanud. (lk 26)
  • Onu Marko on isa tädipoeg ning ta on täitsa viisakas ja kena mees. See pole aga sugugi alati niimoodi olnud: varem oli onul nimelt kohutavalt ropp suu. Ropp suu tähendab, et onu kasutas rääkides palju rumalaid sõnu. Mitte ainult siis, kui ta vihastus - paham eelega ropendamine on ju levinud pajjude meeste seas ־־־ <vaid ka hea tujuga. Näiteks kui ta sõi maitsvat pannkooki, ütles ta:
"See - ropp sõna - pannkook - ropp sõna - on - ropp sõna - raskelt - ropp sõna - maitsev!"
Või kui ta nägi mõnd eriti ägedat filmi, hüüdis ta:
"Ropp sõna!!! Ropp sõna - tuus - ropp sõna - film! Ropp sõna!"
Meie, onu Marko sugulased, olime onu kõnepruugiga harjunud ega pannud talle tema eripära pahaks, ent teisi inimesi häiris onu ropendamine väga. Eks see sundis meidki pikapeale piinlikkust tundma. Eriti kurb oli vanatädi Aime, kes oli oma poega nii halvasti kasvatanud. (lk 27)
  • Seal oli üks väike vapper kalavanaema, kes ilmus südilt onu Marko juurde, pistis nina veest välja ning teatas:
"Meie, kalad, ei kannata, kui keegi inetult räägib. Kasuta oma roppuste asemel parem ilusaid sõnu! Ütle näiteks "lill"! Ütle "armastus"! Või ütle "rabarberikissell"!
Seda lausunud, ujus ta uhkelt, pea püsti, minema.
Onu Marko jäi hämmeldunult üksi.
"Võib-olla peaks tõepoolest proovima öelda mõnda ilusat sõna?" mõtles ta endamisi ja ütleski:
"Lill!"
Ta ütles seda hästi tasa ja ettevaatlikult, peaaegu et sosinal, sest ta polnud ilusate sõnadega harjunud. Kui järele mõelda, siis juhtus see umbes kolmkümmend aastat tagasi kui ta viimati "lill" oli öelnud. See oli isegi natuke hirmutav niimoodi järsku heast peast midagi nõnda kaunist kuuldavale tuua, aga pärast sõna väljaütlemist ei olnudki tal paha olla. Vastupidi, justkui natuke tore oli! (lk 28-30)
  • Ilusad sõnad hakkasid onule nii väga meeldima, et ta roppe enam kasutada ei tahtnudki.
Head pannkooki nähes ütleb ta nüüd:
"See imetabane pannkook, päikesekuldne ja rõõmutoov, on grandioosselt maitsev!"
Ja laheda filmi kohta lausub:
"Hurraa!!! Muinasjutuliselt taevalik ja oivaliselt hunnitu film! Nagu maasikas!" (lk 30-31)
  • Tihti öeldakse, et koer on oma peremehe nägu. Polla ja isa kohta käib see ütlemine küll väga täpselt: nad on lausa äravahetamiseni sarnased. Isegi nõnda sarnased, et teistel pereliikmetel on raske neil vahet teha. Nad mõlemad on ühtviisi karvased ja silmadki on neil samasugused pruunid.
Seepärast juhtub sageli, et emme valab Pollale kohvi, ent issi taldrikule tõstab kondi. Või ka nii, et emps tahab Pollat korva tagant sügada, kuid avastab end sügamas hoopis issi kõrvu. (lk 32)
  • Issi uus välimus tekitas päris palju segadust. Nüüd juhtus näiteks nii, et kui emme Aabiga õue jalutama läks, tõstis ta lapsevankrisse Aabi asemel hoopis issi, ja kui isa seepeale valjuhäälselt protesteerida tahtis, torkas ema talle otsustavalt luti suhu, et tüüp vait jääks. Sellega oli issi veel kuidagimoodi nõus, sest kellele ei meeldiks titevankriga pargis ringi sõita. Ent kui emps talle lõunasöögi ajal pudipõlle ette pani ja hautatud kaalikatest püreed pakkus, sai isa päris pahaseks ja hakkas rumalate sõnadega vanduma. Nüüd sai emme aru, et see ei saa olla Aap, kes niimoodi vannub, sest väiksed beebid teatavasti ei vannu, vaid lalisevad. (lk 34-35)
  • Järgmisel hommikul andiski isa oma tööpaberitega portfelli Pollale käppa ja koer suundus kontorisse.
Polla tuli tööl suurepäraselt toime. Ta urises ja haukus kolleegide peale ja isegi hammustas natuke ühte eriti ebasõbralikku meest. Kõik austasid Pollat. Mitte keegi issi töökaaslastest ei saanud aru, et isa asemel on tööl koer. Nii tubli loom on see meie Polla.
Issi aga kasvatas ruttu juuksed, vuntsid ja habeme tagasi pikaks ning selleks, et emme teda enam Pollaga segi ei ajaks, sidus endale kaela ümber ilusa lehvi. (lk 35-36)
  • Selle surmaga ongi nii, et isegi kui inimene on surnud, jääb ta ikka sugulaseks. Nagu kasvõi vanavanaisa Eduard, kes lahkus siitilmast juba siis, kui mina polnud veel sündinudki. Vanatädi Aime ütleb, et ta läks taevasse ja istub nüüd pilve peal ning vaatab sealt ülevalt, kuidas meil läheb. Onu Marko jälle kinnitab, et vanatädi ajab jama, et nii ei saa olla, sest taevas sõidavad hoopis lennukid elus inimestega, kes pole seal kunagi ühtegi vanavanaisa märganud. Onu on veendunud, et tegelikult sai vanavanaisast lihtsalt luukere, mis lebab surnuaial hauas. lk 37)
  • Mind ei olnud kohal, kui kõik juhtus - olin ju veel sündimata -, ent ma kujutan ette, et see võis toimuda umbes nii. Vanavanaisa Eduard võttis enne suremist nina peast ja ütles enda ümber kogunenud armastavatele sugulastele:
"Palun võtke see nina ja pange mu kõige noorema pojapoja keskmise poja jaoks kõrvale. Andke talle see, kui ta sünnib, ja kandku ta seda uhkusega!"
Vanatädi Aime võttis ettevaatlikult nina ja mässis hellalt siidpaberisse ning asetas sahtlisse vanade fotode ja hõbelusikate vahele. Nii kui mina sündisin, tuli tädi jooksuga sünnitusmajja ning tõi emmele kimbu roose ja minule vanavanaisa nospli. Sellest hetkest alates olengi pidanud kõigilt kuulma, et mul on Eduardi nina.
Ma ei taha olla tänamatu, kuid ega see vana nina ei ole tegelikult õieti suurem asi. Talviti on ta tihti tatti täis ja kaskede õitsemise aegu kipub aevastama. Lisaks sellele väidab Anton, et ma norskan ning et seegi tuleb ninast. (lk 39)
  • Nii selguski, et lisaks ninale oli vanavanaisa pärandanud mulle ka rusikad, kuid minule oli unustatud seda mainida. Ma mõtlen, et vanavanaisa oli ikka täitsamees. Jätta mulle nina koos rusikatega - see oli temast küll lahke ja hooliv. Minu meelest on see isegi natuke parem pärandus kui kuldkell. (lk 40)
  • "Noh," pomisesin ma punastades. "Te tundute kuidagi teistsugune."
"Teistsugune?" naeris kahtlane sugulane. "Sa tahad öelda, et ma olen sea moodi?"
Nii ma tegelikult just mõtlesin, kuid onule seda tunnistada oleks olnud ebaviisakas.
"Röhh!" ütles minu sugulane nüüd ja võttis veel suhkrut.
"Ma mitte ainult ei ole sea moodi, vaid ma olengi siga!"
Vaatasin meest tähelepanelikult. Tõepoolest - tal oli täiesti ehtne kärss, loperdavad seakõrvad ja teravate hammastega seasuu. (lk 42)
  • "Sai lõbutsetud küll," lausus ta viimaks ja pöördus vanatädi poole. "Nüüd ajame veel natuke äriasju ja siis hakkan ma minema."
Vanatädi tõttas teise tuppa ja toi sealt rahakoti. Onu Siga kummardus ja nüüd ma märkasin, et tal on turja peal väike pilu. Vanatädi võttis rahakotist kõik oma metallrahad ja lasi need ükshaaval pilust alla sea keresse.
"Röhh," ütles onu Siga mulle silma pilgutades. "Ma aitan su vanatädil raha hoida!"
Siis lahkus ta taarudes, nii et kogu ta suur kere kõlises sentidest. Ka veel trepikojast kostis sendikõlinat segamini rahuloleva röhkimisega. (lk 44)
  • Kodus rääkisin ma sellest kahtlasest tüübist isale ning küsisin, kas onu Siga on tõesti meie sugulane.
"On küll," ütles issi ohates. "Ega sugulasi valida ei saa. Mõni on siga, mõni on jänes, mõni on armetu ussike. Siin pole muud teha, kui et üritada ise inimene olla. Ja mida parem inimene, seda toredam." (lk 44)
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel