Kimono

Proosa

Natukese aja pärast ütles Shimamura:

"Sa oled hea tüdruk."

"Mina? Hea? Mille poolest siis?"

"Lihtsalt hea tüdruk."

"Mis te ometi räägite! Võtke aru pähe! Te ei tohi niiviisi rääkida! Ei tohi!"

Ta keeras pea kõrvale ja hakkas Shimamurat kiigutama, lausus katkendlikke sõnu, vaikis mõne aja ning hakkas äkki rääkima:

"Ma pole üldse hea. Mul on nii raske teie siinolekut taluda. Sõitke tagasi koju! Mul pole vahetamiseks enam ainsatki uut kimonot. Teile külla tulles tahan ma iga kord midagi uut selga panna, aga te olete kõiki mu riideid juba näinud. Selle, mis mul praegu seljas on, laenasin sõbratarilt Näete isegi, et minus pole midagi head."

Shimamura ei leidnud vastamiseks sõnu. (lk 77)

Mõned Shimamura kimonotest olid õmmeldud kangast, mis oli kootud väga ammu — Edo ajastu lõpul või Meiji ajastu alguses. Kuid veel nüüdki laskis ta neid lumel pleegitada. Oli üpris tülikas saata rõivaesemed pleegitamiseks samasse kaugesse külla, kus nad kunagi olid valmistatud. Kuid mõeldes endisaja, mägiküla neidude usinusele leidis ta lausa enesestmõistetava olevat neid auväärseid rõivaid lasta pleegitada just nii, nagu kangrute iidne komme ette nägi. Tarvitses tal vaid mõelda lumele pleekima laotatud valgest kangast, mis päikesetõusu ajal lumega ühe ja sama värvitooni omandas, nii et polnud võimalik vahet teha, oli see lumi või kangas, mis hommikupäikeses punetama lõi, kui ta otsekohe tundis, kuidas suvine saast rõivastest kaob ning ka tema ise on nagu uuesti sündinud. Kuid viies oma kimonoid Tokyos pesumajja, mis spetsiaalselt vanade rõivaste puhastamisega tegeles, ei olnud ta ise sugugi kindel, kas neid ikka nõnda pleegitatakse, nagu seda vanasti tehti. (lk 80)
- Yasunari Kawabata, "Lumine maa", tlk Ülle Udam, LR 49-50 1989

Kyōtos oli suvi samuti kuum, kuid dr Sakail ei olnud aega seda tähele panna. Käitudes näiliselt kiirustamata, oli ta tütre kihluse sedamaid käsile võtnud. Kui sügavalt kahetses ta oma Ameerikas veedetud aastaid! Nüüd ei tundnud ta vaistlikult üldse Jaapani abiellumise kombeid ja pidi seda uurima ühest vanast raamatust, küsima inimeste käest nõu ja kasutama kõiksugu muid mooduseid, et teada saada, kuidas oma võhiklusele tähelepanu tõmbamata korraldada tütre abiellumine mõne vana ja jõuka pere pojaga. Kui hõivatud ta iga päev ka ei olnud, ja seda ta oma arstikuulsuse tõttu oli, tundis ta, et peab ise valima tütre uue kimono mustrid, siidid ja tikitud puuvillkangad. Ta nõudis, et Josui samuti kaasa räägiks, sest ei tahtnud olla meelevaldne. Tütar pidi saama, mis talle meeldis, kui see oli traditsiooniga kooskõlas, ning ka tüdruku ema pidi siivsalt kohal olema. Ent hoolimata tütre ja naise kohalolust tegi ta oma valikud lõpuks ikka Matsui perekonda ning selle maitset ja harjumusi silmas pidades.
- Pearl S. Buck, "Peidus lill", tlk Inna Feldbach, 2013, lk 67

Mu kapis on päris palju kimonosid, nii enda disainitud kui ka vintage-leide. Olen neid aastatega neid juba päris palju kokku kogunud ja ei kavatse niipea lõpetada. Kui mõni inimene armastab dresse kanda, siis mina kannan kimonosid. Nii peol kui suvel metsas. See on minu mugavustsoon ja sobib sisemise kunksmooriga kokku.
- Liisi Eesmaa, intervjuu: Aija Kivi, "Liisi Eesmaa: "Seda kimonot kandes tunnen, et mul on supervõimed"" Mood, 23. märts 2018