Laev liikus juba, kui Tom söandas oma kajutisse tagasi minna. Ta astus areldi sisse. Tühi. Kena sinine päevatekk oli jälle sile. Tuhatoosid tühjendatud. Mitte märkigi sellest, et siin oleks võõraid käinud. Tom rahunes ja naeratas. Oli see vast teenindus! Cunard Line'i vana hea tava, Briti meresõidukunst ja puha! Voodi juures põrandal seisis suur puuviljakorv. Tom haaras õhinal väikese valge ümbriku. Selles oli kaart:
Head reisi ja jumal õnnistagu teid, Tom.
Parimate soovidega Emily ja Herbert Greenleaf.
Kõrge sangaga korv oli pakitud kollasesse tsellofaani; korvis olid õunad, pirnid, viinamarjad, mõned šokolaaditahvlid ja mitu pisikest likööripudelit. Tom polnud kunagi saanud hüvastijätukorve. Tema meelest olid need krõbeda hinnaga tobedused, mida nägi lillepoe aknal. Nüüd aga avastas Tom, et tal on pisarad silmas, pani käed näo ette ja hakkas nuuksuma. (lk 25)
