Armulaualeib

Proosa

• Kõht oli tühi, aga Tom leidis, et võib vabalt söömata magama minna. Ta ot­sustas, et istub tunnikese itaalia keele vestlussõnastiku taga, siis poeb põhku. Äkki tuli talle meelde, et peab umbes viis naela juurde võtma, sest Dickie kehakatted olid talle laiavõitu ja Dickie oli olnud ka näost priskem kui tema. Niisiis põikas Tom baar-tabac'i, tellis pika krõbeda leivaviilu singiga ja klaasi kuuma piima, sest just seda jõi tema kõrval istuv mees. Piim oli peaaegu maitsetu, puhas ja rõõsk nagu armulaualeib.
  • Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 88

• Vahepeal oli jumalateenistus lõppenud ja ka armulaud läbi saanud. inimesed tulid kirikust välja. Nad ei vestelnud omavahel, vaid olid eranditult kõik väga vaiksed, ei paotanud suud isegi haigutamiseks, kui see häda peale tuli, vaid surusid lõuapärad veel tugevamini kinni ning haigutasid suletud huultega nii et vesi silmis. Alles hobuste juures avasid nad suu ja sülitasid pihku väikese valge tombu.

See oli armulaualeib.

"Andke kõik minu kätte!" käskis kilter oma perelisi, kelleks olid naine, kaks täiskasvanud poega, väike tütar ja vallasandina tema tares elav endine soldat Timofei. Kõik ulatasid Kiltri-Lembitule valge junnikese ja kilter pistis saagi hoolikalt nahast pauna.

"Mille tarvis see õieti hea on?" päris Timofei, kes oli sõjas mälu kaotanud ning küsis iga päev samu küsimusi.

"Sada korda seleta," porises kilter, kuid vastas siiski. "See pannakse püssi sisse ja kui siis metsa jahile lähed, saad alati pihta."

"Miks?"

"Miks! Oi seda totrust! See on ju Jeesuse ihu! Kas siis metsloom Jeesuse vastu saab? Jeesus tõmbab ta pikali nagu nuiaga!"

"Kas see pole patt?" uuris Timofei lihtsameelselt edasi.

"Patt oleks sihuke väärt kraam alla kugistada, soolikatesse sitaks hauduma!" vastas kilter.

• Andrus Kivirähk, "Rehepapp ehk November", 2000, lk 28