Mine sisu juurde

Konspiratsioon

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Revolutsionääride peavoorus oli konspiratsioon. See tähendab - osata oma isikut ja ka teisi kaaslasi varjata, osata vaikida ka kõige lähemaile tuttavaile ja sõpradele. Ainult see on kindlasti hoitud, mis sa üksi tead - nii võiks formuleerida põrandaaluse revolutsionääri esimese ja tähtsaima konspiratsioonireegli. Revolutsionäär ei tohtinud kedagi täiesti usaldada, pidi oma tegudes, juhtumustes teistele tundmatuks jääma, sest ei võinud iialgi teada, mis seisukorda keegi võis sattuda, mis ta lobiseda võis. Teiseks ei tohtinud revolutsionäär enesega kaasas kanda mingit kirjatähte, mis oleks võinud teisele isikule ehk asjale enesele kahjulik olla. Kirjutatud aadressid olid kõvasti keelatud. Äärmisel juhul võis neid mingisuguses numberkirjas üles tähendada. Kolmandaks oli revolutsionäär kohustatud ennast nuuskurite eest hoidma ja varjama, ta pidi ennast maskeerima, oma välimust, kuju ja riideid vahetama. Mehed tarvitasid valehabemeid ja valevurrusid, naised varjasid endid looride ja riietega. Samuti oli revolutsionääridel kõvasti keelatud tänavail koos käimine. Ka vastu tulemise korral oli üksteise tervitamine keelatud.
Neid konspiratsioonireegleid ei tohtinud revolutsionäär ka vangikojas unustada; seepärast teadsin ma ka oma naabrist ainult niipalju, et ta varjunimi oli Serž. Rohkem ta enesest ei kõnelnud. Ma ei pärinud ka, sest revolutsionääri suurim pahe oli uudishimu. Meie kõne oli kahesugune: vaimne ja maine. Esimene oli sotsialistlik, teine igapäevane: vangikoja elust ja korrast. Kõik muu oli kurjast. (lk 38-39)
  • Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010


  • Kirjutamisel kuupäeva mitte unustada ja juuksekarv kirja sisse panna, ütles Edgar. Kui kirjas enam juuksekarva ei ole, siis on teada, et kiri on vahepeal lahti tehtud.
Üksikud juuksekarvad, mõtlesin endamisi, sõidavad rongides mööda meie maad. Edgari tume juuksekarv, minu hele. Kurti ja Georgi punased juuksekarvad. Mõlemat nimetasid üliõpilased kuldpoisteks. Üks lause küünekääridest, mis tähendab ülekuulamist, ütles Kurt, läbiotsimise kohta lause kingadest, varjamise kohta tuleb öelda, et olen külmetanud. Pöördumisel tuleb alati panna hüüumärk, surmaohu olemasolu korral ainult koma. (lk 62)
  • Herta Müller, "Südameloom". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 2010