Osuti

Proosa

• Ainus asi, mida kell ei tea, on see, kas ta näitab päeva või öö tunde, sest minutiosuti on pimeda kepp, millega käies teed kombitakse. (lk 23)
• Kui kella üks osuti teise taha kinni jääb, näib peatuvat üleüldine aeg, kellega tehakse halba nalja, tirides teda rõivastest. (lk 37)
• Kell ajab endal habet, kuid jätab alles vurrud. (lk 52)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974

• Meie elu suur seiklus. Mida tähendab surm siis, kui võid elada maailma lõpuni? Ning kas "maailma lõpp" pole ainult fraas, sest kes teab, mis see maailm õigupoolest on? Olin nüüd elanud kahel sajandil, näinud, kuidas teine hävitas esimese illusioonid täielikult, olin olnud igavesti noor ja igavesti igivana, illusioonideta, elanud hetkhaaval nõnda, et mu silme ette kerkis tühjuses tiksuv hõbekell: maalitud numbrilaud, peenelt nikerdatud osutid, mida ei vaata mitte keegi, mis ei vaata mitte kellegi poole, mida valgustav valgus polegi valgus - nagu too valgus, mille valgel Jumal lõi maailma, enne kui ta oli valguse loonud. Tiksumine, tiksumine, tiksumine, kella täpsus ruumis, mis on sama tohutu kui universum.
  • Anne Rice, "Intervjuu vampiiriga". Tõlkinud Triin Tael, 2008, lk 105

• Ma jõudsin varem. Varem jõutud minutid on pikad. Tellisin klaasi linnasejooki. Mul polnud millelegi mõtelda. Kellaosutid, liikumatud. Jooneline paber ja valge liblikas vahetasid viisakusi. Paberileht läks lendu, mäletades kunagist koemahla, ja liblikas järgnes talle nagu erisaadik. Idüll ja jõuetus nõtkes keerises.
  • Fleur Jaeggy, "Vangipõlve õndsad aastad". Tõlkinud Malle Talvet. LR 30/2003, lk 71

• Mine ometi ka sina, mine maailma, ütles kell ja osutid hiilisid mööda kella nägu otsekui puude varjud kaupmehetütarde lusthoones kuldse taraga iluaias.
  • Sirpa Kähkönen, "Graniitmees", tlk Piret Saluri, 2017, lk 32

Luule

Üle üksiku raja
kõnnin poolkummargil,
silmad alati aja
ruttaval osutil.

• Marie Under, "Kusagil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 19

ma olen Peipsist mullina tõusnud kell
mille osuteiks on haug ja pussiga jälitav tint

• Ilmar Laaban, "Autoportree", rmt: "Eesti lüürika" II köide, koostanud Arvo Mägi, 1959, lk 327

Sa vaatad aja kulgu veel ikka tagurpidi.
Su kellaosuti käib visalt vastupäeva.
Su raamatute trükivärvgi voolab valepidi,
teistmoodi suunad tähivad su päeva.

• Maria Lee Liivak, "kui mina tulin läbi klaasi ära, siis kuhu jäid sina?" kogus "Äramõte", 2007, lk 32

Vaikus annab tunde
nagu roomaksid su sees kellad
meeleheitlikult tiksudes pendeldades pommides
Käod kukuvad rohelusse su südames
Muru katab nad oma tulise karvaga
Seierid lendavad kusagile tulevikku
ikka veel keereldes vastupäeva
Minu poolt vaadates päripäeva
Minevik kaob olematuks ja tulevik nihkub teadmatusse

• Krista Ojasaar, "Vaikusel on kaks vormi", rmt: "Unemuusika", 2008, lk 7