Häälik
Ilme
Proosa
[muuda]- XIX sajandi lõpu ja XX sajandi uusi keelelisi jooni kokku võttes on kõige olulisem järgmine. Foneetikas oleme saanud juurde kaks häälikut f ja š, mis siiski pole veel täiesti kohanenud. Need kaks uut tähte on ka olemas. Veel on uued tähed z ja ž, aga selliseid helilisi häälikuid eesti keeles pole.
- Tiiu Erelt, "Eesti keelekorraldus", Tallinn: EKSA, 2002
Luule
[muuda]Maakeeles raske on just häälik "ö".
Sel mõnikord on veider kõlavarjund.
On sõnu, näiteks: lööma, öö ja töö -
neid hääldama on muulanegi harjund.
Kuid teisi on, ja neil on ülekaal
ja nendega jääb iga võõras hätta,
ja tähtsad sõnad on need kõik siin maal
ja keelest neid ei tohi välja jätta.
On sõna "töö", kuid on ka sõna "rõõm",
on sõna "sööt", kuid on ka sõna "põllud"
"öö" kõrval "päevatõus" ja "lõuna lõõm"
ja "õhtu", "lõõriv lõo" ja "õitsvad hõllud".
- August Sang, "Laul O. W. Masingust, mehest, kes andis eesti keelele õ-tähe" [1962], rmt: "Sind ma tahan armastada" (2018), lk 130