Palgasõdur

Proosa

Tõde võitleb oma kodumaal. Vale on palgasõdur.
- Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 118

[Querida:] "Mul on siin ka sarnaseid, kuid tagasihoidlikumaid kirju nägijailt ja tervendajailt. Nägijad kaebavad, et nad peavad ette nägema kujuteldavaid sündmusi ja et see on nende gildi põhimõtete vastu, ja tervendajad, nagu võluridki, kurdavad kroonilise ületöötamise üle. Nad ähvardavad sel aastal meid mitte aidata. Ja siin..." ta kergitas väikest räbaldunud paberivirna, "on kirjad palgasõdurite ülematelt. Enamik neist ütleb, et sõdurite, varustuse ja relvastuse vahetus maksab neile rohkem kui palverändajailt saadav tasu, ja see siin kõige peal — arvan, et selle mehe nimi oli Must Kinnas — märgib ka väga tundeliselt, et ta tahab tallu pensionile minna, kuid ta pole kahekümne aasta jooksul küllalt teeninud, et üht lehhmigi..."

"Mis asja?" küsis kuningas Luther.

"Lehmagi osta. Ta ei oska õigekirja," ütles Barnabas.

17. sajandi Euroopas, kui katoliiklastest aristokraadid pidasid pühakirja nimel lahinguid protestantlike aristokraatidega, ei usaldanud nad talupoegadele relvi, leides, et ohutum on võidelda palgasõdurite toel. Tänapäeva diktaatorid suhtuvad samuti oma kodanikesse valvsalt, just sellepärast moodustavad nad enda ohutuse tagamiseks kuninglikke kaardivägesid ja muid eliitjulgeolekuüksusi. Fašist aga loodab rahvamassi toetusele. Seal, kus kuningad püüavad rahvast alla suruda, fašistid hoopis õhutavad masse, et nende sõduritel jätkuks esimestena ründamiseks tahet ja tulejõudu.
- Madeleine Albright, "Fašism: Hoiatus", tlk Matti Piirimaa, 2018, lk 19