Wikipedia-logo-et.png

Madeleine Albright

Allikas: Vikitsitaadid
Jump to navigation Jump to search
Madeleine Albright

Madeleine Albright (neiupõlvenimega Marie Jana Korbelová; sündinud 15. mail 1937 Prahas) on Ameerika Ühendriikide diplomaat ja poliitik. 1982–1993 töötas Albright Georgetowni ülikoolis rahvusvaheliste suhete professorina. 1993–1997 oli ta USA eriesindaja ÜRO-s, 1997–2001 Ameerika Ühendriikide riigisekretär Bill Clintoni valitsuses. Sellel ametikohal oli ta esimene naine.

  • Ühendriikides kalduvad paljud iseäranis romantiliseks pidama Teise maailmasõja järgseid aastaid - seda helesinise süütuse aega, kui kõik kinnitasid, et Ameerika on suur ning igal perekonnal on kindel toitja, uusimad kodumasinad, üle keskmise lapsed ja elu paistab nagu läbi roosade prillide. Tegelikult tähendas külma sõja aeg lakkamatut ärevust, milles fašismi hiilivale varjule laskus veelgi tumedam pilv. Aatomikatsetuste tagajärjel tuvastati minu teismeliseaastail väikelaste hammastes looduslikust viiskümmend korda kõrgem radioaktiivse elemendi strontsium-90 tase. Sõna otseses mõttes igas linnas oli tsiviilkaitseülem, kelle nõudmisel ehitati tagaaeda tuumavarjendeid, kuhu tuli varuda konservtoitu, "Monopoli" lauamänge ja sigarette. Suurlinnade lastele jagati metallžetoone, millesse oli löödud nende nimi - tuvastamiseks, kui peaks juhtuma see kõige hirmsam. (lk 10)
  • Rahvusvahelise elu juhtimine ei ole ülesanne, millega keegi lõplikult toime tuleks. Vanad ohud kaovad harva täielikult, aga uued ilmuvad sama korrapäraselt, nagu koidab päev. (lk 14)
  • Minu arvates on fašist keegi, kes identifitseerib ennast kindlalt mingi rahvuse või rühmitisega ja väidab ennast kõnelevat selle nimel, eirates teiste õigusi, ning püüab mis tahes viisil - kaasa arvatud vägivald - oma eesmärgile jõuda. Selle kontseptsiooni kohaselt on fašist tõenäoliselt türann, kuid türann ei tarvitse olla fašist. 17. sajandi Euroopas, kui katoliiklastest aristokraadid pidasid pühakirja nimel lahinguid protestantlike aristokraatidega, ei usaldanud nad talupoegadele relvi, leides, et ohutum on võidelda palgasõdurite toel. Tänapäeva diktaatorid suhtuvad samuti oma kodanikesse valvsalt, just sellepärast moodustavad nad enda ohutuse tgamiseks kuninglikke kaardivägesid ja muid eliitjulgeolekuüksusi. Fašist aga loodab rahvamassi toetusele. Seal, kus kuningad püüavad rahvast alla suruda, fašistid hoopis õhutavad masse, et nende sõduritel jätkuks esimestena ründamiseks tahet ja tulejõudu. (lk 19)
  • Lincoln, Susan B. Anthony, Gandhi, King, Havel, Mandela ja paljud teised kuulsad liidrid olid leidnud õiglases nördimuses psühholoogilise toe, mida nad vajasid aastaid kestnud kahtluste ja katsumuste talumiseks. Seda laadi emotsioonide valitsemine ei ole igaühele jõukohane, aga neisse on kätketud nii suur energia, et selle vallapäästmine võib muuta paljutõotava potentsiaali nurjumiseks. Oma esimestel ametiaastatel oli Chávez enamiku venezuelalaste koondamiseks küllalt populaarne. ent sellle asemel nautis ta oma viha, vaenates riigi üht poolt, lootes pälvida teise poole heakskiitu. (lk 123)
  • Esindusdemokraatia areng oli Türgis alati olnud vaevaline. Laenas Atatürk läänest, mida laenas, kuid ta ei jõudnud mõjukate valimiste, sõltumatu kohtukorralduse, usu- ega sõnavabaduseni. Vastasel juhul poleksid teda imetlenud Hitler ja Mussolini, kes mõlemad nägid paljugi meelepärast tema jõulises rahvusluses, vähemuste vaenamises, imaamide vaigistamises ja oma tahte maksmapanekus. Hitler nimetas seda karismaatilist türklast koguni "pimeduses säravaks täheks". (lk 138)
  • [Naiste pearäti kandmisest 2000. aastatel:] Tollal Türgit külastanud ametiisikuna mäletan kobrutavaid emotsioone, mida põhjustas see pealtnäha triviaalne, kuid ometi otsustamata asjaolu. Mind kutsuti esinema kuulajatele, kellest mõni kattis juuksed, paljud aga mitte. Kui saabus küsimustele vastamise aeg, päriti, kumba valikut mina õigeks pean. Vastus oli minu arust selge: "Mida oma juustega teha, see sõltub igaühest endast; see on individuaalse valiku küsimus." Minu erapooletuse katse ei meeldinud kellelegi. Seal, kus mina nägin väärtust mitmekesisuses, pidasid mõlema poole naised seda oma identiteedi põhiosutuseks, suisa väitluseks, mida tähendab olla türklanna. Sellest otsustusest ei saa mööda vaadata, teeseldes, nagu polekski sellest lugu." (lk 138-139)
  • Putin pole kõige haaravam kõnemees: ta ei vehi kõnepuldis kätega, tal puudub retoorikaanne, kuid tema kindel hoiak edastab vankumatust, ta tegeleb oma kohustustega. Ta on juba aastaid esinenud maratontelesaadetes, vastates ajakirjanike ja teistegi kodanike küsimustele. Alati kui esitatakse abipalve, reageerib valitsus mõjuka vastusega, et seda perekonda on aidatud või tolle probleem lahendatud. Putin oskab inimestele väga hästi rääkida, mida nad tahavad kuulda, seda ka siirast uhkusest, et ta on venelane. (lk 154)
  • Vladimir Putini Venemaa sarnaneb mitmeti Potjomkini külaga. Poliitikasüsteemis on koht ka opositsiooniparteidel, aga enamasti on need näilised, et tekitada konkurentsi illusioon. Valimistest on saanud eeliskandidaatide ametiaja pikendamise rituaalid. TV-võrgud on propagandakanalid. Tükati tsiviilühiskonnas ilmnevat tõrksust taunitakse kui välismaalaste kahjulikku mõju. Üks juuratudeng ütles Moskvas ajakirjanikule: "Meil puudub demokraatia, meie parlament pole ehtne, meie poliitikud ei ole ehtsad ja ehtne pole ka meie massimeedia." (lk 155-156)
  • Putin tahab rõbvendada alamates usku, nagu oleks ta poliitiliselt võitmatu. Ta püüab võimalikke rivaale järelejätmatult veenda, et nad ei üritaks - ega söandakski - luua temavastast üleriiklikku koalitsiooni. Ta eelistab oponente, kes istuvad oma korteris, kulistavad vodkat ning kurdavad üksteisele, kui lootusetu kõik on. Just nõnda paljud neist teevadki. (lk 156)
  • Enamik venelasi usub, et korruptsioon on ränk probleem; paljude arvates on Putin selle ainus ravim. (lk 157)
  • Võim on kuritarvitamisele ahvatlev sõltuvus. Selle veetlus lummab isegi neid, kes astuvad avalikku ellu parimate kavatsustega. Seetõttu peame mõistme iseenda halba harjumust - otsida ja loota kergeid vastuseid, kuigi meie kõige tõsisemad probleemid peituvad hoopis mujal. (lk 232)
  • Aastaid tagasi - kui Bush oli president ning mina, senine eikeegi, olin alustanud uut karjääri - jäime poliitikaküsimustes sageli lahkarvamusele. Ent ma imetlesin alati selle mehe lahedat optimismi ja tema isiklikku sündsustunnet, omadusi, mida nüüdses avalikus elus on palju vähem märgata, kui seda vaja oleks. (lk 232)
  • Oma kõnes väljendasin muret - nagu ma sageli teen - nende võimukandjate pärast, kes arvavad, nagu suudaksid Ühendriigid oma sõprade abita toime tulla. Minu arvates peame üheskoos sõbralikult tegutsema, ükspuha kas terroriste ohjeldades, tuumarelvade levikut tõkestades, elatustaset tõstes, keskkonda kaitstes, epideemiaid ära hoides, rahvusvahelisi uimastihangeldajaid vangistades või - jah, ka seda - oma piire kaitstes. Pole vähimatki põhjust, miks peaksime kartma või vältima konstruktiivset kõnelust. Idee, nagu oleks USA petetud kergeusklike riik, mida pahatahtlikud võõramaalased on viimased 50 aastat röövinud, on absurdne. Soovitus, et meie riik taganeks nüüd oma kohustustest, on ühtaegu niisama ohtlik kui ka lihtsalt kurb. Mina ei tunne seda Ameerikat ära. (lk 233)
  • Karjamentaliteedil on rahvusvahelistes suhetes suur jõud. Juhid kõikjal maailmas jälgivad teisi, õpivad neilt ja jäljendavad üksteist. Nad näevad, kuhu nende ametikaaslased tüürivad, millega toime tulevad ning kuidas nad oma võimu süvendavad ja põlistavad. Nad astuvad üksteise jälgedes samamoodi, nagu Hitler jäljendas Mussolinit, ning tänapäeval trambib see kari fašismi poole. (lk 234)
  • Rahuloluks pole põhjust, kuid siiski ei tarvitse meil langeda lummusse, arvates, nagu oleks autoritaarsus millegi poolest praktilisem valikuvõimalus. Võidakse ju küsida: Aga Hiina? Selle tõus on ülemaailmsele edule paljuski kaasa aidanud, kuid nõnda on juhtunud sellepärast, et kolm kümnendit tagasi otsustasid Pekingi juhid avada oma majanduse ja omaks võtta paljud vaba ettevõtluse põhimõtted. Hiina pole oluline mängija mitte sellepärast, nagu oleks ta oma mängu meister, vaid hoopis seetõttu, et rahvas on kapitalismile väga vastuvõtlik. (lk 237)
    • "Fašism: Hoiatus", Tallinn: Postimees Kirjastus, 2018 (tlk Matti Piirimaa; algupärand: "Fascism: A Warning", 2018)

Välislingid[muuda]