Uisutamine

Proosa

Pidutuju tõusis siis veel kõige kõrgema tipuni, kui punase peaga Kiir "tritsud" alla kruvis ja peenikestel kepisamastel jalgadel uisutama hakkas. Toots oleks oma teise kõrva ära lõigata lasknud, kui Kiir temale natukeseks ajaks uiske oleks laenanud. Ta käis teise järel nagu vari ja pakkus talle lossitaotud püssiraua otsa, mida ta ise "pantikristuks" nimetas, ja ühte lauanuga, "tomahavki"-nimelist riistapuud, kui see aga natukene, natukene oma uiskusid annaks.

Kiir ütles, et natuke uiskusid ei saa anda, et kui anda, siis peab juba terved andma ja laskis ise edasi, nagu vaim teiste keskel.

Oskar Luts, "Kevade", XIII peatükk. Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 51

"Aga minu vanaisa peas käivad lepatriinud uisutamas," teatas Mati.

"Ei või olla!" imestas Une-Mati.

"Käivad küll!" kinnitas Mati. "Vanaisa ise rääkis mulle, kui ma küsisin, miks ta oma pea täitsa paljaks ajab. "See on lepatriinude pärast,» ütles vanaisa. "Et neil rohkem ruumi oleks liuelda. Lepatriinudele meeldib väga iluuisutamine." (lk 26)

Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979

Kord jõudis tema kätte ja paruness küsis, kuhu tema neid viiks. Virginia mõtles järele.

"Võib-olla jäätunud Thames'ile kärekülmal talvepäeval. Nii külmal, et teekäijad külmuvad raidkujudeks ja murenevad tuhkjaks lumeks. Ma viiksin teid soojendavale uisuretkele üle laulva jää, puhuksin teile oma aurava hingeõhuga elu sisse ja paneksin teie põsed punetama nagu õunad." (lk 13)

Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998