Mine sisu juurde

Tiiu Talvistu

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
Tiiu Talvistu, 2013. Foto: Lauri Kulpsoo.

Tiiu Talvistu (sündinud Tiiu Hagel; 2. veebruar 1955 Tartu – 17. veebruar 2020) oli eesti kunstiajaloolane, kuraator ja pedagoog.

Artiklid ja arvustused

[muuda]
  • Nooruses vaadatakse alati huviga, mida pisut vanem põlvkond teeb, olgu siis elus või kunstis.
  • Oma kunsti [Malle] Leis seletama ei kippunud. Eks ühe kunstniku lahtimuukimine olegi väga subjektiivne protsess.
  • Malle Leis ja lilled-taimed, hiljem ka kased on aastakümnetega tema kunstnikukuvandiga kokku kasvanud. [---] Lilled ja inimesed Leisi töödel on introvertsed, ebareaalsed, kuid neis on midagi, mis pani toonased noored inimesed ihkama elu seal kujutatud maailmas. Ei ole täpselt teada, kas lilled vallutasid Malle Leisi maalimaailma sellepärast, et naabrilapsed tõid talle südasuvisel sünnipäeval suuri lillesülemeid, või, nagu on meenutanud Heie Treier, seetõttu, et Mallet oodates oli ema tikkinud mustast riidest sussidele lillemustreid. [---] Et lilled-taimed ei oleks vaid realistlikud jäädvustused, millega Malle Leis oleks suurepäraselt hakkama saanud, pumpas ta ka need suureks. Nii on näha iga õie salapärane sisemus tolmukate ja emakaga, tunda iga kase kordumatu triibumuster ja krobelisus. Kunstniku samastumise tõttu kujutatuga saab tema tööde maailmast eksistentsiaalne rännak ajas. Elujõust ja vitaalsusest pakatavad õied, mis kannavad endas nooruse seksuaalsust ja avavad noorte portreteeritavate karakteri, on hiljem asendunud elu raskust tunda saanud jõuliste kasetüvedega. Need on nagu üheksavägised, kust ammutada jõudu, kui jõud on raugemas. Kõige lõpuks valmisid ekspressiivsed lillepildid, kus emotsioonid on justkui kontrolli alt välja pääsenud.


  • Tartu kunstimuuseumi kogu on asutajate, noorte pallaslaste nägu: pidi ju 1940. aastal loodud muuseum keskenduma just selle põlvkonna kunsti kogumisele. Järgnevatel aastakümnetel jäi see orientatsioon nõukogude ajale vaatamata püsima ning seetõttu napib Tartu muuseumi kogus XIX sajandil ja XX sajandi alguses loodut. Seega seab kollektsioon kuraatorile raamid.
  • Eesti kunsti toob lubatava ja lubamatu moraali piiri eelmise sajandi alguses Erik Obermann oma väikesearvulise tušijoonistuste kollektsiooniga [---]. Siia ritta võiks paigutada ka Jaak Olepi "Suudeldu" (1972), kus lillelapselik lääneihalus on segunenud keelatud isamaalikkusega ja hermafrodiitse kangelase rinda ehib punaste huulte kujutis ning sini-must-valge lipsuke. Toonases nõukogulikus keskkonnas võisid need rahumeelselt ühes kunstiteoses eksisteerida, nüüd jaguneksid eri pooluste esindajad aga kohe vastasleeri.
  • Metamorfoos ei tähenda vaid kujumuutmist, see on ka sisuline (vaimne, emotsionaalne) muundumine, moone jne. Metamorfoos kui selline võimaldab ajada teema erakordselt laiaks: arutleda meheliku ja ka naiseliku pooluse üle, mõtiskleda eksistentsiaalsetel teemadel, mis algavad sünni ja lõpevad surmaga, arutleda rollimängude üle.


  • Mu mõttetegevus oli hõivatud artikliga Kivi-Vigalas sündinud Ants Laikmaa näitusest, kui avasin hommikul külmkapi ning mulle vaatas vastu karp, kaanel kirjad "Vigala" ja "mascarpone". Itaalia on niisiis füüsiliselt jõudnud Vigalasse, kus toodetakse Lombardia maakonna ühte traditsioonilisemat toiduainet, mida Laikmaa sai oma eluajal mekkida ainult sealpool Alpe. Maailm tuleb tänasel päeval meile kätte mitmesuguste kanalite kaudu ja mitmesugusel kujul, on kogu aeg tuntav ja tunnetatav.
  • Laikmaa ajal võis maailma asjadest lugeda ajalehest, kauged paigad tundusid sootuks eksootilisemad, seda eriti talutare laua taga. Nii näivad need, kes läksid siit maailma avastama, omas ajas hoopis erilisemate tegelastena.
  • Soome iseseisvuspäeva tähistamise sündmusi telekast jälgides imestasin, kui palju oli selle pidupäeva kõnedes ja intervjuudes juttu oma rahva suurtest kultuuriheerostest. Enesest ja oma kultuurist hoolimisest saab alguse maailma ja selles leiduva austamine, mida tänapäeval oleks just eriti vaja. "Väärikus" on üks kena sõna, mida viimasel ajal harva pruugitakse, aga mida soomlaste pidustuste puhul võis kogeda. Nad oskavad oma suurmehi hinnata ja praeguse ajaga siduda, selles on suisa põhjamaist kirge. [---] Meie siin ei ole aastapäevade usku ja suhtume skepsisega suurkujudesse, kardame olla emotsionaalsed. Neid ei ole vaja mumifitseerida ja ülistada, vaid nad tuleb praegusesse aega tuua, et nad kõnetaksid meid ajaloo kaudu, looksid silla tänapäevaga, sest ajalist vahemaad on sootuks raskem tajuda kui ruumilist vahemaad.


  • Nähes Lenini mustjat kogu taeva taustal, meenub XX sajandi legendaarne kangelane Superman, kes tuleb kõigist olukordadest ikka võitjana välja. Pjedestaalilt mahakiskumine ei muuda võluväel olnut olematuks ega lennuta ajamasinal meid ammu möödunud aegadesse, vaid jätab endiselt silmitsi olevaga, kus õige raja leidmine võib osutuda keerukaks ettevõtmiseks. Toonaste enam kui kakskümmend aastat tagasi toimunud sündmustega kaasnenud naiivoptimistlikud meeleolud on nüüdseks maad andnud sootuks pragmaatilisematele. Kas see ähvardavalt kõikuv ja tervituseks käe sirutanud pronksmees annab meile märku ohtudest, mis on peidus igas ühiskonnas, tuletades ka meelde, et ühe puusliku asendamine teisega võib osutuda kergesti kübaratrikiks. Rahvamassiga on kerge manipuleerida, kui see on muutunud inertseks kogumiks. Mõtlema peab ikka oma peaga, vaatamata aegadele ja valitsejatele, kuna käsi võib ju mõnikord ka nähtamatu olla.


  • Väikeses muuseumis töötamine eeldab laiemat profiili ning mitmete tegevussuundade ühitamist: seal on koguhoidja ka kuraator, kunsti populariseerija ja uurija ühes isikus. See põhjustab kohati siiski ka stressi, kuna ootused muuseumile on suured nii külastajatel, sama valdkonna spetsialistidel kui ka ametnikel ning piiratud inimressursiga, mis pigem näitab kahanemise kui kasvamise tendentsi, on raske kõigi nõudmistega toime tulla. Kahjuks vilksatab siin-seal ikka veel arusaam alakoormatud muuseumitöötajast, kelle turjale peaks panema üha rohkem ülesandeid. Seejuures eeldatakse tema ametikoha n-ö vabatahtlikkuse alusel täitmist, kuna palk ei näita antud vallas kasvutendentsi, vähemalt mitte igas muuseumis, boonuseks peetakse ju haigekassakaardi olemasolu ja sooje tööruume.
  • Elavat vastukaja leidis uus idee Euroopa Liidu raha abil loomelinnaku arendamise võimalusest Raadile, kus võiks teiste objektide seas koha leida ka muuseumi kogud. Kummastav on, kui kiiresti arengukava muutub (eelmiste valimiste järel võimule tulnud koalitsiooni programmis oli punkt, mis toetas muuseumi ja linnaraamatukogu uue hoone ehitamist). Võistlussummad kulutatud, tunnistatakse aga ettevõtmine nurjunuks ning vaadatakse kogusid ja ekspositsioonipinda ikka iseseisvate osadena, mõistmata, et muuseumi omapära on kahe funktsiooni koostoimimine ühel pinnal – see ongi mäluasutuse sünergia alus.


  • Tartut on ikka peetud eesti maalikunstnike kantsiks, millele pallaslased oma kooli asutamisega üheksakümmend aastat tagasi tugeva aluse panid. Tartu ülikooli juures tegutsev maalikunsti õppetool, mis nüüd kannab nimetust TÜ kultuuriteaduste ja kunstide instituudi maalikunsti eriala, kus olemas nii bakalaureuse kui ka magistriõpe (pikk ja uhke nimetus ei ole varasemat sisu muutnud), on neid traditsioone veidi enam kui kakskümmend aastat püüdnud elus hoida. Kantsiks võib siinset õpetust reservatsioonideta tituleerida, kuna uue meedia võidukäigu ajastul on jäädud endiselt truuks maalikunsti traditsioonilistele väljendusvahenditele.

Intervjuud

[muuda]
  • Ei ole ise kunsti teinud – see võiks ju olla küll teraapiline tegevus, kuid tundsin, et õigem on jääda uurija ja vaataja positsioonile. Minule on pakkunud vaimset naudingut pigem näituste tegemine. Ettevalmistusprotsess on eriti mõnus: esialgu ajad pildi laiaks ja siis hakkad taas kokku tõmbama. Mida avamisele lähemale, seda kõrgemale kerib pinge ja kasvab mõneti ka ebakindlus, kas valitud lähenemise nurk on õige ja kas vaataja tabab sõnumit, mida on püütud edastada.
  • Selleks et hakata teoreetilisi raame panema, on tarvis palju algmaterjali, millele toetuda. Nii et tulevastele põlvkondadele tuleks uut materjali koostades luua võimalikult suur infomassiiv, mida on lihtne kasutada – siis on muuseum oma missiooni täitnud ning järgmised põlvkonnad ja tegijad saavad sellele toetuda ja vabalt teoretiseerida.
  • Nüüd, kui andsime välja kogumiku "75 aastat Tartu Kunstimuuseumi", mõistsin, et kui Stalini aeg lõppes ja algas sula, hakati esmakordselt kunstnikest visuaalseid ülevaateid looma. Mida rohkem aega Stalini surmast möödus, seda vähem olid need politiseeritud. Kuni 1950ndateni tehti ülevaadetena kartoteeke teoste nimestikega. Need nimestikud on olnud tegelikult suureks abiks, kuna seal on mõõdud ja muu baas, mille tulemuseks oli 1970ndate Eesti kunsti ajalugu. Uuele ringile kunstiajaloo kirjutamisega mindi 1990ndatel, kui sai juba minna rohkem sügavuti.
  • Naisteema tõi mulle Karin Luts. Ta oli mulle väga oluline kunstnik, kuna oli üks esimesi, kellel oli väga võimas kirjalik pärand suure pildipanga kõrval. Puutusin teravalt kokku sellega, kuidas naiskunstnik end 1920.–1930. aastatel meeste keskel tundis ja mida tähendas kunstnikele pagulusse minek. Kuidas aeg ja koht inimest mõjutavad.
  • Pagulusteemas on palju mustreid, mis on väga huvitav perspektiiv maailma vaatamiseks. Ühelt poolt iseloomustab neid kunstnikke okupatsioonihirm, teisalt eikeegiolemise staatus välismaal. Selle kõrval tuleb ka Kodu-Eesti väiksus väga hästi välja ja küsimus, kuidas mõjub kunstnike kogukond, mis on vaid rahvuse piirides.
  • Ma arvan, et selliseid massiivseid 20. sajandile iseloomulikke kunstiajalugusid rohkem ei kirjutata. Teisalt on alati hea, kui on, millele vastanduda – loed midagi ja saad vastu kirjutada. Kui kõik takka kiidavad, on ilmselt midagi valesti! Teiseks muudab aeg perspektiivi: kui astume sama kunstniku loomingusse 20 aastat hiljem, on kõik teistmoodi. Kunstnike looming muutub tagantjärele uutes kontekstides teinekord olulisemaks ja huvitavamaks. Näiteks kui Tartu Kunstimuuseumi viltune maja valmis sai, viidi osa maalikogu sinna. See osa, mis polnud võib-olla varem nii palju kasutuses, aga uus kontekst viitas selle olulisusele hoopis teise pilguga. Muuseumi kui mäluasutuse ülesanne ongi ju kunstiloo pidev ümberkirjutamine ja -mõtestamine, mida tehakse nii näituste kui ka kataloogide abil.
  • Tore on tegeleda ühe suure teemaga, aga sellega kaasneb suur põlemine ja põdemine. Ma ei suuda tavaliselt vaadata oma raamatutesse mitu aastat. Kui esimest korda avaldasin inglise keeles, tundus palju targem.
  • Minu ajal on Tartu alati mingis mõttes institutsionaalsusest kaugel seisnud. Tartu ja Tallinna vastandumise tõi Tartu liidripositsiooni kaotamine ERKI avangardi pealelennuga. Tartu kunstielu traumaatiline sündmus oli siinse kunstiinstituudi sulgemine, millest algas aeglane konnatiigistumine, eks sellest ole omal ajal ka palju kirjutatud. Arvan, et Tartu Ülikooli maaliosakonna avamata jätmine oleks ahendanud kogu kunstivälja liiga kitsaks, samas jäi Tartu nii üleüldiselt maalikesksemaks, Tartu Kõrgem Kunstikool uute meediatega avati alles uuel aastatuhandel.
  • Mind ongi väga palju mõjutanud massiivsed kunstnike päevikud. Ühe kunstniku elutööga pikalt ja põhjalikult töötamine on nagu uue pereliikme saamine. Mõtled tema peale kogu aeg, püüad viia kirjalikku materjali ja teoseid kokku. Parasjagu siis, kui töötasin Karin Lutsu päevikute kallal, kirjutas Eve Annuk just neist intiimsuse piiridest, millistest võib üle astuda ja millistest mitte; kui kasutad kunstniku intiimset materjali – milleks ju päevikud on –, tekitab see alati eetilisi dilemmasid. Mäletan, et Kitse puhul tahtsin kataloogis tema intiimseid kirjutisi pigem tagasi hoida, Lutsu puhul vähem ja Johannes Saalil oli hoopis nõrk psüühhika, nii et ta kirjutaski kummalisi kirju ja elas reaalsusest justkui väljas.
  • Mis puutub kriitikasse, siis tagasisidet on väga raske saada. Enamasti ilmub heal juhul üks artikkel, tihti on see väga lühike ja analüüsi on suhteliselt vähe. Vahel mõni kolleeg annab tagasisidet.
  • Olin 1990ndatel TKMi peavarahoidja ja tundsin, et kunstikogu tuleb täiendada ning varasemaid auke täita, ja kuna raha oli rohkem, ostsime palju. Tegime siis kogude näituseid, lootuses saada tagasisidet täiendustele, mida eriti palju ei tulnud. 1980ndatel oli suhtlustasandil vahest rohkem tagasisidet, muuseumis käis palju noori ja arutleti pidevalt, aga põlvkonniti on asi erinev ja vanemas eas tekib diskussioone üldse vähem. Generatsiooni kuulumine mõjutab vaatamist väga. Keevalisus ühel hetkel ikkagi lahtub, aga kõige suuremad diskussioonid on ikka suulised. Kodus saan neid jätkuvalt pidada, oleme küllalt temperamentsed ja arvamused lähevad lahku.

Tema kohta

[muuda]
  • Tugevate algus- ja lõpukujunditega saavutab näitus esseeliku poleemilisuse, ergastab ja aitab mugavustsoonist välja. Kodu-, nagu ka sõjadiskursust, ei saa loiult, hubaselt ja mugavalt käsitleda, vaid teravalt. Tiiu Talvistu kuraatorina näib kodu eest kord võitlevat niisamuti kui kunstnik Jaan Toomik animaalse ketikoerana – raevukalt kaitstes kodusoojust tühjal, külmast sinisel horisondil ("Valmisolek", 2007), kord tehes nähtavamaks, turgutades positiivseid tagatisi. Interjöörimaalile keskendatud näituse ideest on ettevalmistusprotsessi käigus kujunenud paljutahuline, sügavalt psühholoogiline ja eksistentsiaalse sõnumiga lavastus. Ümmargune ruut või pigem kandiline ring, mis ühendab ruumi kantjasse vormi hinge ringluse all- ja ülalpool tajuläve. Veneetsia biennaali vägivallakujundi kontekstis omandab Tartu muuseumi kodunäitus kahtlemata veelgi suurema väärtuse ja kuraatori rõhuasetused joonistuvad reljeefsemalt välja.
  • Tiiu Talvistu on kureerinud soospetsiifilise vastanduse-erisuse huvitava rõhuasetusega, pühendades eraldi ruumi hümnina naisekesksetele rollidele, eelkõige kolde-soojusallika kujundile (mõtleme tagasi kas või Hestiale, kodukolde jumalannale Vana-Kreekas). [---] Rikkalik soojakollete kujutamine koduinterjöörimaalidel võib osutada paljudele momentidele, sealjuures mitte ainult põhjamaisusele ja sellest tulenevale soojalembusele, ka mitte ahjule kui huvitavale kompositsioonilisele liigenduselemendile, kuid kindlasti ei olnud enamiku omaaegsete kunstnike mõte neid töid maalides suunatud naisele kui kodu hoidvale ja turvavale sümbolile, tema hingesoojuse maagilisele mõjule. Seda enam on kuraator ilmutanud tõlgendusaktiivsust, loonud pretsedendi.
    • Kaire Nurk, "Kaitstud kodu?", Sirp, 21.08.2015 (arvustus näitusest "Ruum minu ümber" (koduinterjöör eesti kujutavas kunstis) Tartu kunstimuuseumis, kuraator Tiiu Talvistu)
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Tiiu_Talvistu&oldid=61314"