Robert W. Chambers
Robert William Chambers (26. mai 1865, New York, USA – 16. detsember 1933, New York) oli USA kunstnik ja kirjanik. Tema tuntuim teos oli 1895. aastal ilmunud müstilis-fantastiline jutukogumik "Kuningas kollases rüüs" ("The King in Yellow"), mis räägib sellenimelise fiktiivse näidendi kohutavast mõjust inimestele. Eesti keeles ilmus kogumik Mario Kivistiku tõlkes 2001. aastal.
"Cassilda laul"
[muuda]Näen musti tähti veidras öös,
ja veidrad kuud on taevavöös,
kuid veidram veel on kadunud
Carcosa
...
Mu hinge laul, mul pole häält,
seepärast laulmata sa jääd,
ja silma kuivab pisar kadunud
Carcosas
- Tekstisisene viide näidendile: ""Kuningas Kollases Rüüs", 1. vaatus, 2. stseen" (lk 5)
"Maineparandaja"
[muuda]Inglise keeles "The Repairer of Reputations".
- 1920. aasta lõpuks oli Ühendriikide valitsus president Winthropi administratsiooni ametiaja viimastel kuudel vastu võetud programmi praktiliselt ellu viinud. Maal valitses silmanähtav rahu. Seda, kuidas lahendati tolli- ja tööhõive küsimused, teavad kõik. Sõda Saksamaaga, mis puhkes, kui see riik vallutas Samoa saared, ei olnud jätnud vabariigile mingeid nähtavaid arme ja Norfolki ajutise okupeerimise sissetungijate armee poolt varjutas rõõm, mida tõid võidetud merelahingud ja seejärel kindral von Gartenlaube vägede hale põgenemine New Jersey osariigist. Kuubale ja Havaile tehtud panused olid ennast sajaprotsendiliselt ära tasunud ja Samoa territoorium ennast söesadamana kuhjaga tasa teeninud. Riigi kaitsevõime oli suurepärane. Kõik rannalinnad olid maakindlustustega hästi varustatud; kindralstaabi hoolitseva järelevalve all ja preisi süsteemi järgi organiseeritud armee oli kasvanud kolmesaja tuhande meheni, kusjuures maakaitseväes oli veel miljon; ja kuus võimsat ristlejate ja lahingulaevade eskadrit patrullisid kuueks piirkonnaks jaotatud laevatatavatel meredel, kusjuures rannavete kaitseks jäi piisav aurulaevareserv. Härrasmehed läänest olid viimaks sunnitud omaks võtma, et ülikool diplomaatide ettevalmistamiseks oli sama tarvilik nagu õigusteaduse koolid barristeride väljaõpetamiseks; selle tulemusena ei esindanud meid välismaal enam ebapädevad patrioodid. Riigis valitses õitseng. (lk 6-7)
- Paranemise ajal olin ma ostnud "Kuninga Kollases Rüüs" ja seda esimest korda lugenud. Mäletan, et peale esimese vaatuse läbilugemist tuli mul mõte, et targem oleks see pooleli jätta. [---] mul ei lähe meelest Carcosa, kus taevas ripuvad mustad tähed, kus inimeste mõtete varjud pärastlõunal pikaks venivad, kus kaksikpäikesed loojuvad Hali järve ja Kahvatu Mask ei kustu eales mu mälust. Palun Jumalat, et ta neaks ära selle kirjaniku, nii nagu see kirjanik on neednud maailma - maailma, mis nüüd väriseb Kollases Rüüs Kuninga ees - selle imekauni hämmastava teosega, mis on kohutav oma lihtsuses, vastupandamatu oma tões. [---] Kõik teavad, kuidas see raamat levis nagu nakkushaigus linnast linna, mandrilt mandrile, keelati siin, konfiskeeriti seal, seda hurjutati ajalehtedes ja kantslist, seda tsenseerisid isegi kõige suuremad kirjanduslikud anarhistid. Nendel hirmsatel lehekülgedel ei olnud rikutud ühtki kindlat põhimõtet, välja kulutatud ühtki doktriini, solvatud ühtki veendumust. Seda ei saanud ühegi olemasoleva mõõdupuu järgi hukka mõista, kuid ehkki kõik tunnistasid, et "Kuningas Kollases Rüüs" kujutas endast ülimat kunstiteost, leidsid nad, et inimvaim ei suuda sellist painet taluda ja püsima jääda, olles lugenud sõnu, milles peitu puhtaim mürk. Esimese vaatuse täielik banaalsus ja süütus ainult võimendasid hilisemat kohutavat vapustust. (lk 10-11)
"Mask"
[muuda]- Enesepettuse mask ei olnud minu jaoks enam mask, see oli osa minust. Öö tõstis selle näolt, paljastades allasurutud tõe, kuid seda ei näinud keegi peale mu enda ja koidikul langes mask iseenesest jälle tagasi. (lk 55)