Paul Haavaoks
Paul Haavaoks (12. juuni 1924 Värska, Järvesuu vald – 30. september 1983 Räpina) oli eesti luuletaja ja ajakirjanik, tuntud eelkõige loodus-, kodukandi- ja murdeluule poolest.
Luule
[muuda]Ku tii om hahk, ku üü om pümme,
ku taivas kottal täüdästummõ –
kas mõistat minnä sammu kümme,
kas näet viil luigakarva lummõ?
...
Pia maa om häitsemise peri:
jo tsilgus mahl, jo lill om nupõh...
Viil rago süä, viil kuum om veri.
Ku vaiv om vaivaväits sul tupõh?!
- "Ku tii om hahk", kogust "Suvised nurmed. Valik luuletusi 1962–1982", 1984, lk 114; "Võro-seto tähtraamat", 2018; "Ime kütken tähe poole kist: Eesti murdeluule antoloogia", 2002, lk 130
Sa olõt esi
kui vihmavalamine
kui lättevesi
kui tulõpalamine
...
Üts saatmine
üts uutmine
üts laatmine
üts luutmine
- "Muudkui minemine", kogust "Suvised nurmed. Valik luuletusi 1962–1982", 1984, lk 107
Tule, vaata Peipsi pilti,
kui on võimul tuulehood:
tule, maitse peipsi tinti -
küll siis Peipsist laulu lood!
...
Kes on Peipsi - moor või neitsi?
Üks neist on, kuid mõistata!
Hella kõrval lained peitsid
karmi luulet - mõistad sa!?
- "Tule, vaata Peipsi pilti", kogust "Rändajad maanteel", 1965, lk 65; "Sõnarine 3", 1993, lk 364
Ilm rõskete udude vinast
paar päikselist päeva veel toob,
lehevasest ja loikude tinast
tuul talvele käpikuid koob.
...
Searuiged ja pannide särin.
Eide näppudes vardad ja lõng.
Raudraudjate pruuskamisvärin.
Ja saunade küdemishõng.
- "Enne pühi", rmt: "Sipelgarada", 1970, lk 90
On küla kuskil veel
kesk unelmaid,
kust lapsed lahkusid,
kus kokku said.
On kodu kuskil veel
jõekeerme vang.
On lilled akna all.
Ja talvel hang.
- "On küla kuskil veel", kogust "Suvised nurmed. Valik luuletusi 1962–1982", 1984, lk 23; "Sõnarine 3", 1993, lk 367
Sa sõpru aita
nii jõudumööda
kuid hobust nagu
head venda sööda
Kui annad piitsa
kui annad kaeru
siis aina sõida
ja pea vaid naeru
...
Tea elulaide
tea elukäärde
siis eal ei satu
sa seina äärde
- "Külaonulik", ilmunud kogudes "Palumaa pedajad", 1974, lk 64-65, ja "Suvised nurmed", 1984, lk 138
Kuhu tõttad, kuhu kipud,
väikemees, mis plaan on sul?
Aina lipud, lipud, lipud
pidupäeva hommikul...
Äsja rõõmsad piduvärsid
kodus ette lugesid —
ütle, milleks, väike kärsik,
rahvavoolu pugesid?
Tore, see on õige kava —
ise tead sa, mis ja kuis!
Pilku köidab laululava
lilledes ja vanikuis.
...
Julgust hinge, kindlust kõnne!
Nüüd, just nüüd pead proovima!
Tõttad õitsengut
ja õnne
Kodumaale soovima.
- "Kodumaa sünnipäev", rmt: "Lehesall ja lumerätt", 1962, lk 18-19
Las vihistab, las vihistab
me ümber tuisutrall,
las lumi naeru kihistab
ööhalli laane all.
Me otsime, me tõttame...
Näe, ongi kähar kuusk!
Just selle kaasa võtame -
see kõlbab nääripuuks!
- "Kuuske toomas", rmt: "Lehesall ja lumerätt", 1962, lk 26; viisistanud Arvo Pärt
Laule, laule,
sütitavaid laule
vajab meie imeväärne sajand,
laule, laule
nende auks
ja aule,
kes on mandreil
uued mered rajand!
Uusi riime,
uusi köitvaid viise,
mis veel pole eluilmas kajand,
uusi mõtteid -
alati on nii see -
ergutuseks
inimvaim on vajand.
- "Meie sajand", rmt: "Metsad kohisevad", 1962, lk 20
Oh seda tohutut tuuletust
laskumas laiale puule.
Mina loen külale luuletust,
aga küla ei kuule.
Kuidas taas sõnu
siin seadma küll peaks
lihtne te laulude looja?
Küla on tardunud
katustereaks,
kus pole suitsu, ei sooja.
Vahel küll endaski kihvatab:
kuis tean te rinda ja rihti?
Külal on keeled. Kuid kihvad ka.
Kihvad ja kihvades kihvti.
Külal on leelod. Ma kuulen neid:
valgete ööde uha.
Mulle toob sõnu
tuuleneid,
järvehõnguseid üha.
Oh seda hambutust, huuletust,
sõrm surub pitseri suule;
ikka loen külale luuletust,
ainult küla ei kuule.
- "Küla ja luule", rmt: "Rannahääled", 1981, lk 59