Sisenemine

Proosa[muuda]

Kübarat pähe panema asudes määrame alati nii ta esi- kui tagupoole, sisenemata lõpuks siiski kummastki otsast. (lk 120)
- Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989

Jaa... see oli Karlsson! Ja ometi polnud see Karlsson, sa armas Mooses, mismoodi ta küll välja nägi Bettani vanades teatrirõivastes, pikas sametseelikus, mis jalge ümber lipendas, ja tüllist looridega nii ees kui taga! Kõige enam sarnanes ta pisikese rõõmsa ja reipa eidekesega. Ja see pisike reibas eideke lähenes kaljukindlalt. Väikevend vehkis meeleheitlikult, et Karlsson taipaks: ta ei tohi siia tulla. Ent Karlsson ei paistnud seda mõistvat, ta viipas ainult vastu... ja tuli ikkagi.

"Üllas neitsi astus pidusaali," lausus Karlsson.

Ning seal ta seisiski ukselävel kõigi oma looride ja muuga. See oli vaatepilt, mis sundis härra Pecki silmi pungitama. (lk 261-262)