Narmad

Proosa

[Missis Fairfax Miss Ingramist] Ja siis — ta imeilusad ronkmustad juuksed olid kaunilt soengusse seotud: paksud palmikud kroonikujuliselt kuklas ja ees pikad rippuvad läikivad kiharad. Ta oli üleni säravvalges; üle õla ja rinna kaardus merevaigukarva sall, mis oli ühele küljele kinnitatud ja mille narmad allapoole põlvi ulatusid. Juustesse oli pistetud salliga ühte värvi lill, mis ta süsimustadel kiharatel kauni kontrastina mõjus.
- Charlotte Brontë, "Jane Eyre", tlk Elvi Kippasto, 1981, lk 155

... valge gipüürpitsist laudlina, heidetud justkui altarikate kummutile, mida kaunistasid kaks vaasi, Lunastaja pilt ja pühitsetud pukspuuoks, nii et see sarnanes altarilauaga (palvepink, mis iga päev "toa kraamimisel" kummuti alla lükati, täiendas ideaalselt komplekti), laudlina narmad jäid aga alati sahtlite vahele ja kiilusid need nii põhjalikult kinni, et ma ei saanud taskurättigi kätte ilma Lunastaja pilti, pühasid vaase ja pühitsetud pukspuuoksa ümber ajamata ning palvepingi otsa komistamata;
- Marcel Proust, "Lugemispäevad" kogust "Valik esseid", tlk Triinu Tamm, LR 28-30 2015, lk 58-59

Tänaseks tahab Kadri end hoolega ehtida, on ju tänane päev ülitähtis, tähtsam kui ükski päev ta elus. Ning sellepärast riputab ta enese külge kõike, mida arvab olevat ilusa ja kalli, kõik pitsikesed, prossikesed, sametist värvilised lillekesed, isegi mütsi paneb ta pähe, säärase vanaaegse, suure kui heinakuhja. See on pigemini toonekure pesa lindude ja sulgedega, mille äärelt langevad alla kummalised sätendavad narmad, nagu oleks maru käinud üle maa ja hästi tuuseldanud ja raputanud seda toonekure laia pesa.
- August Gailit, "Toomas Nipernaadi", "Päev Terikeste külas", 1996, lk 157

[Konradin jutustab oma unenägu:] "Ratsutasin oma vägede ees ja kandsin keisrite kotkalippu, aga ma tundsin ennast sellele vaatamata üksi, nagu oleksid kõik, isegi mu oma sõjamehed, mu vaenlased. Ja siis märkasin äkki, et lipp, mida ma kandsin, oli põlema hakanud. Leegid tõusid selle servadest nagu punased narmad ja värvisid veelgi punasemaks keisrite kotka. Olin väga ehmunud ja mu ainus mõte oli: kas suudan oma vaenlased võita ja üles mäeharjale jõuda, enne kui lipp mu käes on lõpuni põlenud? Tundsin, et aeg on lühike ja kulub järjest lühemaks, kuigi ma samal ajal teadsin, et võit on lähedal. Aga ikka suurema lõõsaga leekis lipp, mida kiiremale jooksule ma oma hobust kannustasin."
- Karl Ristikivi, "Põlev lipp", Lund 1961, lk 23

Puude tihedus, mis kõik olid nii erinevad, kõik tema jaoks nimetud, hämmastas Simonit; nad tallasid arvutuil väikestel taimedel, purpursetel, oranžidel ja pruunidel seentel. Kõdunevate lehtede kuhilast kasvas välja tohutu suur pilgupüüdja, ühe jala kõrgune, suure kübara ja käharate narmastega; Rose osutas selle poole ja ütles: "Neid nimetatakse advokaadi parukateks. Räägitakse, et need on söödavad, aga ei tahaks proovida."
- Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987, lk 252

Ja nii hirmus palju oli kraami. Seinad portreesid täis: Salme vanemad, pudipõlledes beebid, Pacius ja Snellman, ja kuivatatud lilli klaasi all ja nurgas Rebekka kaevul ja lillelaudade vaheriiuleil sametkaanelisi päevapildialbumeid. Akende ees olid kroogitud kardinad ja siibrinööride küljes kuivanud vere värvi tupsudeks kähardunud narmad. Ja iga tooli seljatoel nelinurkne, reljeefse mustriga kate. Neid oli vist jälle tärgeldatud, sest kukla all kraapis. Noh, ütles Hänninen koguni valjusti. Ju see kõik kuulus asja juurde, oldi ometi paremat sorti inimesed ja proua tellis "Perenaiselehte" ja heegeldas. (lk 37)
Tõepoolest, praosti hääl muutus, kui ta hakkas loetlema kristlikku abiellu pürgijaid. Hänninen pani käed põlvedele ja ootas ühe soovi täitumist. Nüüd oli nende kord, pastor hakkas Anja Kyllikki Hännist nimetama. Aga ta polnud nime veel lõpunigi jõudnud lugeda, kui Salme järsku tõusis ja tagasi vaatamata, sirge seljaga ja õlaräti pikkade narmaste lehvides mööda vahekäiku ukse poole läks. Praost pidas väikese pausi, kõik pead pöördusid vaatama, kuidas naine veel peagi püsti ajas ja viimased pingivahed lausa jooksis. Siis kraaksus, nuttis uks ja väljas ta oligi. Uks hädaldas veel tagasi kinni vajudeski. Vaseliini! Rasva! kisendas Hännise eestseisjasüda, muud see ei osanud. (lk 147)
"Olin hirmus haige," ütles naine mantlit ja kübarat ära võttes. Tal oli uus, nagu kahekorruseline kleit. Nii alumist kui ülemist hõlma ääristasid pikad narmad. Kui ta liikus, paistsid sääred narmaste vahelt peaaegu põlvini. (lk 210)
- Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981

Igal pool oli tunda mööblivaha lõhna. Keegi oli sellega üle käinud terve elutoa, suure ruumi, mida sisustasid narmalised vaibakesed, pitslinikuga kaetud vana klaver ja heegeldatud tekkidega kaetud roogpõhjaga kiiktoolid. Iga tooli ees lebas pisike sametist jalapink.
- Sue Monk Kidd, "Mesilaste salajane elu", tlk Johanna Ross, 2008, lk 70

Luule

Maa meie Ema!
Ilm meie Isa!
Meie oleme teie lapsed!
Kuduge meile valgusest rüü!

Olgu lõimed hommiku valge valgus!
Olgu koelõng õhtu verev valgus!
Olgu narmad voolav vihm!
Olgu serv seisev vikerkaar!

Indiaani folkloor, tlk Jaan Kaplinski, kuulsaks laulis Tõnu Tepandi

Mustad triibud
kase koorel valgel.
Valged narmad
mere sinilinal.
Jumala
disain
on loodu palgel.

Anatols Imermanis, "Sisain", tlk Harald Rajamets, rmt: Läti uuema luule valimik" (1997), lk 56

Töö pani mu õlale räti
väsimusest ja rahust.
- Rätil on pehmed narmad.
- Vaiksest rõõmust on need.

Milvi Seping, "* Videvik puudutab aknaid" kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 22