Rakmed

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Kui teda ei takistata, lendab vast koorunud lohe pärast toitmist kohe minema, ja ainult siis, kui elukas rakmed vabatahtlikult vastu võtab, saab teda üldse kunagi valitseda ja lahingus kasulikuks muuta. Rabson seisis ammuli sui ja hirmust kangena, ta polnud rakmetega ettepoole astunud, nii et Laurence pidi ta lähemale viipama. Ta peopesad higistasid, metall ja nahk tundusid libedad, kui mees rakmed tema kätte andis. Laurence haaras neist kõvasti kinni ja ütles, taibates veel viimasel hetkel uut nime kasutada: "Temeraire, kas sa oleksid nii hea ja laseksid mul need sulle ümber panna? Siis me saame su siia teki külge kinnitada ja sulle midagi süüa tuua."
Temeraire uuris rakmeid, mida Laurence tema poole sirutas, ta lame keel lipsas suust, et nende maitset proovida. "Hea küll," nõustus ta ja jäi ootavalt seisma. Mõeldes otsustavalt ainult käsilolevale ülesandele, põlvitas Laurence maha ja kohmitses rihmade ja pannaldega, sobitas neid ettevaatlikult siledale soojale kehale, hoidudes tiibadest hoolega eemale.
Kõige laiem rihm läks kohe esijalgade tagant ümber lohe keskkoha, käis pandlaga kõhu alt kinni ja oli ristipidi kinnitatud kahe jämeda rihma külge, mis jooksid mööda lohe külgi ja üle kummuva rinnakorvi, siis tagajalgade tagant ja saba alt läbi. Rihmade külge oli õmmeldud mitu väiksemat silmust, mida pannaldada ümber jalgade, kaela ja saba, et rakmeid paigal hoida, ja hulk kitsamaid ja õhemaid ribasid, mis rihmati üle selja.
Keeruline kaadervärk nõudis tähelepanu ja Laurence oli selle eest tänulik, sest ta võis täielikult ülesandesse sukelduda. Tegutsedes märkas ta, et eluka soomused on puudutades üllatavalt pehmed, ja talle torkas pähe, et metalliservad võivad lohele viga teha. "Härra Rabson, olge nii hea ja tooge mulle purjeriiet, mähime need pandlad sisse," ütles ta üle õla.
Peagi oli kõik tehtud, kuigi rakmed ja valgesse riidesse mässitud pandlad olid sileda musta keha taustal inetud ega istunud eriti hästi. Aga Temeraire ei kurtnud sugugi, ka mitte keti pärast, mis kinnitas ta rakmeid pidi pilleri külge, ja sirutas innukalt kaela värskelt veristatud kitse auravat punast liha täis püti poole, mis Laurence'i käsul kohale oli toodud. (lk 26-27)