Mati Laur

Mati Laur (sündinud 17. juunil 1955 Abja-Paluojal) on eesti ajaloolane.

Intervjuud

Pean tunnistama, et olin nende naiivsete hulgas, kes arvasid, et venelane Donbassist kaugemale ei lähe. Seda, et nad hakkavad Kiievit ründama, ma tõesti ei uskunud.
Ukrainal oli võimalus iseseisvuda juba 17. sajandi lõpul, aga ka toona takerdus see Moskva manipulatsioonide ja vastutegevuse taha.
Ma ei tea ühtki ajaloolast, ei Venemaal ega Euroopas, kes väidaks, et Peeter I reformidel ei ole Venemaa ajaloos mingit tähtsust. Kes on käinud nii Moskvas Punasel väljakul kui ka Peterburis Talvepalee-esisel platsil, on kogenud, et tegemist on kahe täiesti erineva maailmaga.
Reformid ei puudutanud tõepoolest laiemaid rahvahulki ning olid eelkõige vaid eliidi projekt. 17. sajandi Venemaad peeti kogu Euroopas arengupeetusega riigiks, mida ei võetud eriti tõsiselt. Kui Peeter I poleks endalegi ootamatult kutsutud "suurte poiste mängu" – Põhjasõtta –, võinuksid kõik ümberkorraldused piirdudagi vaid habemete pügamise ja euroopalikuma rõivastuse sisseviimisega.
Et sõda Rootsi vastu võita, tuli kümmekonna aastaga teha riigis ja ühiskonnas rohkem ümberkorraldusi, kui oli tehtud mitmel eelneval sajandil kokku. Need tõid küll kaasa edu sõjatandril, kuid ei muutnud ühiskonna üldist pilti. Venemaa oli pärisorjuslik despootia ja jäi selleks. Suurem osa vene rahvast ei olnud pärast Peeter I valitsusaega Euroopale lähemale jõudnud, vaid pigem sellest veelgi kaugenenud. Üks põhjus oli ka reformide äärmine vägivaldsus, mida pole ajalookirjutuses alati piisavalt rõhutatud.
Needsamad Peterburi kuulsad kanalid, mida ikka ja jälle imetletakse, kaevati käsitsi – mitte selles mõttes, et kopameest polnud võtta, vaid võtta polnud sageli ka labidaid ega kühvleid. Seetõttu kaevati kanalid kümne sõrmega, muidugi kui need sõrmed kõik veel alles olid. Ka Vene enda ajalookirjutus ei varja, et Peterburi ehitamine nõudis Peeter I ajal rohkem inimelusid kui Põhjasõda. Venelastel on läbi aegade olnud kombeks hinnata oma saavutusi hukkunute arvu järgi – mida rohkem, seda uhkem ja säravam võit tundub.
Tegelikult kurnasid Peeter I reformid Venemaa täiesti välja. Edu küll saavutati, aga seda võib võrrelda sportlase tulemusega, kes võidab küll distantsi, rebestab aga sealjuures kõik lihased ning kantakse finišist kanderaamiga minema, nii et ta ei suuda veel pikka aega sammugi astuda. Sama juhtus ka Peetri-järgse Venemaaga. Me näeme, et reformidest toibumine võttis märksa kauem aega, kui seda nõudsid reformid ise. Võib spekuleerida, et juhul kui Peeter I oleks jõudnud kauem valitseda – ta suri 52-aastasena –, oleks riik jõuetusest kokku kukkunud. Paraku nii siiski ei läinud: Venemaa tuli reanimatsioonist välja.
Kuigi Peeter III sai valitseda vaid pool aastat, oli see aeg täis väga olulisi liberaalseid reforme. Keisri eeskujuks oli Preisimaa valgustusmeelne kuningas Friedrich II ning ta püüdis Venemaal korda saata samalaadseid ümberkorraldusi, mis olid toimunud Preisimaal. Esimese ühiskonnakihina sai aadelkond Venemaal vabaduse – teda ei sunnitud enam vastu tahtmist sõjaväe- või riigiteenistusse. Peeter III valitsusaeg jäi Venemaal ainsaks, kus salapolitsei oli kaotatud. Paraku sattus Peeter III vastuollu võimuladvikuga ning asendati Katariinaga, kes oli samuti valgustusmeelne, kuid oma abikaasast oluliselt mõõdukam.
Katariina eeskujuks olid Prantsusmaa valgustajad, eelkõige Montesquieu, kelle teostega ta oli hästi kursis, samuti Voltaire, kellega ta pidas kirjavahetust. Seni olid Venemaad valitsenud kas türannid või siis poolkirjaoskamatud, kusjuures mõnigi neist ühendas mõlemad pooled. Katariina II oli esimene valitseja, kes soovis tõsimeeli Venemaad Euroopasse tuua ja seda mitte vägivalla, vaid seaduslikkuse kehtestamise abil.
Võimude lahususe mõte oli Montesquieule äärmiselt oluline, kuid just selle jättis Katariina oma projektist kõrvale. Me ei saa seda talle ette heita, sest tollase üldise arusaama kohaselt eeldas valgustuslike reformide elluviimine valitseja piiramatut, mitte jagatud võimu. Küll aga võttis ta Montesquieult üle kõigile riigialamatele kehtestatavate ühesuguste seaduste mõtte.

Muide, Montesquieu ise pidas Venemaad lootusetuks monstrumiks, mida saavat selle suuruse tõttu valitseda vaid despootlikult ehk siis viisil, mida ta pidas Euroopale täiesti vastuvõetamatuks. Katariina jaoks oligi väljakutse näidata Euroopale, et Montesquieu eksis ning Venemaad saab valitseda Montesquieult endalt mahakirjutatud seadustega. See oli tõeline kübaratrikk.

Muidugi jäi Katariina II põhiseadus vaid paberile. Kui isegi Prantsusmaal, mis oli Venemaast kordades arenenum, ei suudetud riigikorda rahumeelselt muuta, siis Venemaal oli tegemist juba täiesti võimatu missiooniga.

Venemaal pole kunagi olnud euroopalikku seisuslikku korraldust koos vastavate õiguste ja kohustustega, millest on kujunenud tänapäevane parlamentaarne demokraatia. Seetõttu pole minu vastus ajaloolasena küsimusele, millal muutub Venemaa demokraatlikuks, kuigi optimistlik: seda ei juhtu mitte kunagi. See, mis on jäänud sajanditepikkuselt vajaka, ei saa muutuda üleöö.
Aastakümneid kestnud Katariina II valitsusaega ei saa sellegipoolest Venemaa arengu seisukohalt kasutuks lugeda. Just tema valitsusajal kujunesid eeldused, mis viisid Vene kõrgkultuuri õitsengule 19. sajandil. Kõige olulisem nende eelduste hulgas oli Katariina II ajal Venemaal kehtinud sõnavabadus.

Tollasel Venemaal oli väga raske kedagi suukorvistada, kui kõige vabameelsemate vaadetega isik riigis oli keisrinna ise. Paraku puudutas ka Katariina-aegne euroopastamine vaid ühiskonna eliiti. Vene talurahvas oli Katariina II valitsusaja lõpul sama harimatu ning õigusteta pärisorine rahvas nagu selle alguses.

Juri Lotman rõhutas korduvalt, et 18. sajandi Vene talupoja jaoks polnud aadlik venelane, vaid mingi võõramaalane, kes kandis teistsugust riietust, kõneles võõraid keeli ning pidas lugu välismaistest kommetest. Peterburi aristokraadi ja Tambovi talupoja vahel laiutas kuristik. Tänapäeva üle otsustamiseks pole ma kuigi hea asjatundja. Viimati käisin Venemaal kolme aasta eest – Peterburi nägi välja suurepärane, seevastu külad, mis jäid maantee äärde, tundusid olevat halvemas korras kui 50 aastat tagasi, mil sai neid klassiekskursioonil esimest korda nähtud. Ju siis ikka see vahe eksisteerib.
Venelased teevad ise suurt vahet ka Moskval ja Peterburil. Juba Lev Tolstoi "Sõjas ja rahus" rõhutatakse kogu aeg seda kodust Moskvat, mis tuli pealegi veel Napoléoni survel maha jätta. Ja siis võõras Peterburi, millega ei kodunetud. Kuidas saigi koduneda, kui linna elanikkond omal ajal küüditati sinna, sest keegi ei tahtnud vabatahtlikult sohu elama minna.
Imperialistlik mõtteviis laiutab Venemaal ühtviisi nii linnas kui ka maal.
Olen teiega täiesti nõus, et vene enda rahvuslusele pole Venemaa ajaloos kuigi palju tähelepanu pööratud. Ja ma pole päris kindel, kas praegugi mõeldakse "Vene maailma" all niivõrd rahvuslust või on selle taga pigem imperiaalne mõtteviis, mis on tihedalt läbi põimunud militaarsusega.
1980. aastate alguses käisime abikaasaga omal käel Smolenskis. Jõudsime sinna talvisel varahommikusel ajal, oli veel pime ning ootasime jaamahoone soojemas nurgakeses ajalehekioski juures, millal valgemaks läheb. Rongilt linna tõttavad inimesed, peamiselt mehed, astusid kioskist läbi, ostsid paki suitsu ja ajalehe, mis minu üllatuseks oli pea eranditult Krasnaja Zvezda (Nõukogude armee ajaleht – toim). Oli ka teisi ajalehti, aga neid millegipärast ei tahetud. Jäi mulje, et sealsed inimesed olid valmis end surmani siduma Nõukogude armeega. Ja ega Narva tankifetišism ju midagi muud pole. Viia pruutpaar tapjakolaka juurde ühiseks eluks õnnistust saama – ei imesta, et eestlane sellise mõttega harjuda ei taha.
Meil on kombeks võrrelda Teise maailmasõja järgset Saksamaad ja Venemaad: esimene läbis puhastustule, teise kuriteod jäid karistamata. See kõik on õige, aga mitte kogu tõde. Saksa rahvussotsialismi juured olid üsna pinnapealsed ja nendest jagu saada polnud teab kui raske. Vene imperialism ja militarism seevastu on elanud pea segamatult juba sajandeid ning ma ei näe ka lähitulevikus kahanemislootusi.

Vene karu on kas urus ja lakub haavu või siis ronib sealt välja ja otsib saaki. Kolmandat võimalust ei ole.

Kui me tahame, et meie lapsed ja lapselapsed saaksid elada rahuaja Eestis, tuleb karu tagasi urgu ajada ja hoida teda sealt välja tulemast. Ajalugu on veenvalt näidanud, et karuga sõbrajutu ajamisest ega ka temaga maa ja ilma üle kauplemisest pole vähimatki tulu. Venemaa kõrval elamine ei ole kerge ülesanne, aga me saame sellega hakkama. Oleme siiani saanud ja saame ka tulevikus.

Mati Laur, intervjuu: Erkki Bahovski, "Vene imperialism ei anna meile palju aega", Postimees, 16. detsember 2022

"Impeeriumi sünd"

Tsitaadid väljaandest: Mati Laur, "Impeeriumi sünd: Venemaa ajalugu Peeter Esimesest Katariina Teiseni", 2022.

Venemaa käsitlemisel on õhtumaises kultuuris läbi aegade olnud kaks erinevat vaatenurka. Ühtede jaoks on Venemaa alati tundunud võõra ja arusaamatuna, vahel koguni "müstilisena". Teised, vastupidi, üritavad Venemaad näha euroopalikus kontekstis ning neid ei heiduta ka see, kui Venemaa käitumine euroopalikest tavadest tugevasti hälbib. (lk 2)
Siitpoolt Peipsit vaadatuna tundub Venemaa piiritult kõrge enesehinnang paiguti lausa arulageda suurusehullustusena. Alaväärsuskompleksis vaevlevale suurrahvale aga pakub taoline nägemus oma harukordsusest hädatarvilikke karke, milleta on raske, kui mitte võimatu, vaevarikast teekonda jätkata. (lk 2-3)
Ka need Vene ajaloolased, kes tunnistavad Venemaa ajaloolist mahajäämust, põhjendavad seda eelkõige väliste teguritega, rõhutades sealjuures venelaste eneseohverdust, olgu siis raskete looduslike olude kiuste metsavööndit üles harides või mongoli-tatari ikke hinnaga Euroopa päästmist asiaatide sissetungist. Hoopis vähem nähakse mahajäämuses sisemisi põhjusi - despootiale lähenevat riigikorda, ühiskonna madalat arengutaset või õigeusu mõju kultuurilisse eneseisolatsiooni sattumisel. (lk 14)
Ülalkirjeldatud riigikorraldus avaldas mõju kogu ühiskonnakorraldusele, milles valitsesid tugevad patriarhaalsed jooned. Kujukalt väljendusid need 1649. aastal vastu võetud ja viimaseks jäänud maakogu seadustikus. Selle kohaselt mõisteti vanema(d) tapnud lapsele surmanuhtlus, lapse tapnud vanema(te)le aga aasta vangistust. Mehe tapnud naine jäeti kaelast saati maasse kaevatuna surma ootama, naise tapnud mees aga saadeti mõneks ajaks kloostrisse pattu kahetsema. Kuni 17. sajandi lõpuni polnud naistel vähimatki kohta ühiskonnaelus, kui me sellist mõistet nagu ühiskonnaelu 17. sajandi Venemaa puhul üldse kasutada saame. (lk 19)
Vene ühiskonda iseloomustas püüe põlluharimisest eemale saada: talupoeg soovis hakata kasakaks või saada kaupmeheks, kaupmees tahtis mõisnikuks, mõisnik ihkas ära linna. Ühelt poolt puudus Venemaal majanduslik stiimul põllumajanduse edendamiseks, teisalt olid olemas pea ammendamatud võimalused ekstensiivseks arenguks, mis ei sundinud vene inimesi samamoodi pingutama kui lääneeurooplasi. Maapuudust Venemaal polnud. Siit tuleneb ka Vene tuntuima ajaloolase Vassili Kljutševski (1841-1911) lühiiseloomustus toonasele Venemaale: "maa, mida koloniseeritakse". Vajaduse puudumine maaharimise intensiivistamiseks põlistas veelgi Venemaa majajäämust. Kolmeväljasüsteem, mis oma ebamajanduslikkuse tõttu kadus Inglismaal juba keskaja lõpuks, püsis Venemaal 19. sajandini. (lk 20)
Nagu juba märgitud, puudus Venemaal Euroopale omane seisuslik ühiskonnakorraldus. Vene elanikkonna võis jagada kaheks: teenistuslased (служилые люди) ja rakkealused (тяглые люди). Euroopalikke aadlivabadusi Venemaal ei tuntud. Aadel oli allutatud eluaegsele teenistuskohustusele, mida mingil määral kompenseeris ainuõigus omada maad ja pärisorje. Ka kõige väljapaistvama Moskva teenistuslase elu ja vara rippus tsaari tahtest ning tema vabadus polnud märkimisväärselt suurem talle kuuluvate pärisorjade omast. (lk 22)
Venemaa ühiskondlik hierarhia rajanes rangelt päritolul põhineval kohajärgsussüsteemil (местничество). Mahukatesse teenistusraamatutesse (разрядные книги) olid hierarhilisel alusel kantud 15 000 perekonda. Et isa positsioon kandus edasi tema järeltulijatele - poegadele ja pojapoegadele - oli teenisaadlik valmis pigem eluga maksma, kui vastu võtma madalamat teenistuskohta ja sellega kogu suguvõsa alandusse viima. Kõige iseloomulikumalt avaldus see sõjaväekorralduses. Toonane teenisaadlikest koosnev sõjavägi oli juba iseenesest hierarhiline: parem- ja vasakkäe polgud, ees- ja tagaliini väed, iga polgu eesotsas vojevood ja tema asemikud. Iga sõjakäik algas palvekirjade ja kaebuste kirjutamisega. Seetõttu võttis väejuhatuse struktuuri paikaseadmine arutult aega ning sündis alati suurte vaidluste ja erimeelsuste hinnaga. Alati leidus keegi, kellele tundus sulaselge ülekohtu ja alandusena tema määramine vasakkäe polgu teise vojevoodi teiseks abiks, samal ajal kui tema vanavanaisa oli omal ajal olnud paremkäe polgu esimese vojevoodi esimene abi. 1530. aastal jäi Vene vägedel Kaasan võtmata, sest kaks perekonda - Glinskid ja Belskid - ei suutnud omavahel kokku leppida, kes neist esimesena võib pärast linna äravõtmist väravaist siseneda. (lk 23-24)
Vene rahva üldist vaimulaadi iseloomustas äärmine religioossus. Igapäevaelus peeti kinni neli korda aastas kehtestatud paastuajast. Lisaks lihale ei peetud paastuajal sobivaks piima ja piimatoodete pruukimist. Vene pühakute elulugudes on toonitatud, et nood loobusid juba imikuna paastupäevadel rinnapiimast. Oma olemuselt oli Vene talupojareligioon fatalistlik. "Jumala tahet" nähti ka õnnetustes, milles talupoeg ise oma hoolimatuse või lohakusega süüdi oli. (lk 25)
Nõnda jäi vene vaimulikkond jahmatamapanevalt harimatuks: ei tuntud piiblilugu, ususümboleid ega isegi meieisapalvet. Vaimulike arvates olevat see väga kõrge teadus, mis on kohane vaid tsaarile ja patriarhile, kellel pole tööd. Et kiriku käes oli ligi kolmandik maavaldustest, sundis see sealset vaimulikkonda märksa rohkem kui Euroopas tegelema ilmalike askeldustega. Nii ei teagi Vologda piiskop evangelistide arvu, Adam Oleariuse teatel aga paluti ühes kloostris armu püha kolmainu neljandalt isikult - pühalt Nikolailt. (lk 27)
17. sajandil oli Venemaa Euroopast eraldatum kui kunagi varem või hiljem. Sõda Liivimaal (1558-1595) lõppes Venemaale kaotusega. Uute alade hõivamise asemel tuli Moskval loobuda mitmest seni õigeusklike valduses olnud piirkonnast, mis läksid nüüd "ketserlike" katoliiklaste või protestantide kätte: 1617. aastal Rootsiga sõlmitud Stolbovo rahu lõikas Venemaa ära Läänemerest, 1618. aastal alla kirjutatud Deulino vaherahu jättis viljaka Smolenski ümbruse poolakatele. Kõrvetada saanud Venemaa puges pea sajandiks otsekui tigu karpi. 17. sajandi ususõjad kärpisid niigi nappi tolerantsust veelgi ning õigeusu kaitsmise sildi all eraldati end ülejäänud Euroopast. (lk 29)
Peetri trooniletõus, ammugi nii noores eas, ei olnud kuidagi etteennustatav. Vene traditsiooniline troonipärimiskord, kus Peeter oli tsaar Aleksei poegadest vanuselt alles kolmas, ei andnud talle selleks kuigi suuri lootusi. Seetõttu ei saanud ta esimese kümne eluaasta jooksul mingit tulevasele tsaarile kohast kasvatust ega haridust. Fjodor oli küll kesise tervisega, kuid tema peatset surma ei aimanud keegi - kaks kuud enne siit ilmast lahkumist pidas tsaar veel pulmi. Kuigi surmahetkel Fjodoril lapsi ei olnud, polnud nende sünd kaugeltki välistatud, mis lükanuks Peetri võimaluse tsaariks saada määramatusse kaugusesse. Lisaks Fjodorile seisis teel troonile Peetril ees ka tema vanem poolvend Ivan. Kuigi Ivani tervis oli veelgi viletsam kui Fjodoril, oli tal ikkagi suurem õigus troonile kui Peetril. Seetõttu oli 1682. aastal tsaariks kroonimine üllatuseks kindlasti ka Peetrile endale. (lk 39-40)
Vaid mõni aasta hiljem, 1685. aastal jõudsid türklased teist korda ajaloos Viini väravate alla. Poola kuninga Jan Sobieski juhtimisel õnnestus türklased tagasi lüüa. Seetõttu oli Euroopa huvides kestva rahu sõlmimine Poola ja Venemaa vahel, mis võimaldanuks Poolal keskenduda Türgi-vastasele võitlusele. Pikkade ja keeruliste läbirääkimiste tulemusel jõuti 1686. aastal "igavese rahu" sõlmimiseni. Peamine vaidlusalune küsimus oli Kiievi kuuluvus, mis lahenes lõpuks sellega, et Venemaa ostis linna Poolalt ära. Mõnes mõttes "igavene rahu" pidas: otsest sõjategevust kahe riigi vahel enam polnud. Küll aga polnud "igavene rahu" takistuseks hilisematele Poola jagamistele, millest Venemaa kõige suurema tüki lõikas. (lk 42)
Tsaar üllatas Saksa printsesse, suutes lõunasöögi ajal toime tulla ilma noa ja kahvlita. Tsaarile omakorda valmistas imestust, et saksa daamid on erakordselt tugeva kondiga. Tollal moes olnud vaalaluust korsettidest ei teatud Venemaal veel midagi. Lääne õukondlased olid arusaamatuses, kui Peeter I seltskondlikus vestluses teatas, et ta ei huvitu ei muusikast ega jahilkäigust, vaid eelistab meresõitu ja laevaehitust. (lk 50)
25. augustil 1698 jõudis Peeter koos kaaskonnaga tagasi Moskvasse. Sellest päevast alates ei olnud Venemaal enam miski endine. Juba järgmiseks päevaks kutsus Peeter bojaarid külla. Tsaar võttis riigi ülikkonna vastu kääridega ning Preobraženskojest koju lahkusid bojaarid juba ilma habemeta. Nädala pärast keelati habeme kandmine kõigile linlastele. Vaimulikud võisid jääda senise välimuse juurde. Ka talupoegadele jäeti nende habe alles, kuid linna minnes tuli kas end pügada või siis maksta linnaväravas habememaksu, mis lubas ka pügamata talumehel tänavatel patseerida. Järgmise sammuna läks löögi alla traditsiooniline vene rõivastus, mis taas puudutas eelkõige linlasi. Uue moejoone propageerimiseks paigutati Moskva Punasele väljakule puust mannekeenid, osa neist poola-, osa saksapärastes näidisrõivastes. Nõnda algasid Venemaal ümberkorraldused, mida tunneme Peetri reformide nime all.

Rahvale jäid tsaari taotlused sügavalt arusaamatuks. Üksmeelselt leiti, et õige tsaar on välismaal välja vahetatud ning Peetri asemel naasis Venemaale keegi teine. Vanausulistel oli toimunust oma nägemus: nende meelest polnud välismaalt saabunud keegi muu kui antikristus ise. (lk 53)

Kui Rootsi väed vallutasid Kuramaa pealinna Miitavi (praegu Jelgava), avaldas Poola seim protesti, kinnitades, et Poola pole rootslastega sõjajalal, seda on vaid kuningas. Valige siis mõni teine ja mõistlikum, oli Karl XII vastus. (lk 63)
Sõdade pöördepunktid jäävad kaasaegsetele sageli märkamatuks - need seavad paika pärast sõja lõppu ajaloolased. Poltaava näol oli tegemist erandiga: rootslaste allajäämine - kaotada lahingus kogu armee - oli selleks liiga masendav, et võinuks tähelepanuta jääda. Koguni Roomas hõõruti käsi, et luterlikud ketserid on viimaks ometi nina pihta saanud. Poltaavast saab alguse jõuvahekordade muutumine kogu Põhja- ja Ida-Euroopas. Eelkõige tähendas Rootsi vägede purustamine Poltaava all Venemaa esilekerkimist. Euroopas oli just suudetud panna piir türklaste ekspansioonile, nüüd seisid väravate taga uued barbarid, kelleks venelasi peeti. (lk 68)
Vene historiograafias on 21 aastat kestnud Põhjasõja teisele poolele pööratud märksa vähem tähelepanu kui esimesele kümnele aastale. Põhjus peitub selles, et sõja teine aastakümme ei andnud Venemaale enam midagi juurde. Kõik alad, mis Põhjasõja tulemusel Venemaaga liideti, vallutati selle esimesel poolel, hiljem hõivatud alad tuli Venemaal pärast rahu sõlmimist tagastada ehk siis Vene ajalookirjutuse nägemuses ei toonud sõja teine pool Venemaale vähimatki kasu. (lk 72)

Välislingid