Mati Laur

Mati Laur, 2012.

Mati Laur (sündinud 17. juunil 1955 Abja-Paluojal) on eesti ajaloolane.

Intervjuud

• Pean tunnistama, et olin nende naiivsete hulgas, kes arvasid, et venelane Donbassist kaugemale ei lähe. Seda, et nad hakkavad Kiievit ründama, ma tõesti ei uskunud.
• Ukrainal oli võimalus iseseisvuda juba 17. sajandi lõpul, aga ka toona takerdus see Moskva manipulatsioonide ja vastutegevuse taha.
• Ma ei tea ühtki ajaloolast, ei Venemaal ega Euroopas, kes väidaks, et Peeter I reformidel ei ole Venemaa ajaloos mingit tähtsust. Kes on käinud nii Moskvas Punasel väljakul kui ka Peterburis Talvepalee-esisel platsil, on kogenud, et tegemist on kahe täiesti erineva maailmaga.
• Reformid ei puudutanud tõepoolest laiemaid rahvahulki ning olid eelkõige vaid eliidi projekt. 17. sajandi Venemaad peeti kogu Euroopas arengupeetusega riigiks, mida ei võetud eriti tõsiselt. Kui Peeter I poleks endalegi ootamatult kutsutud "suurte poiste mängu" – Põhjasõtta –, võinuksid kõik ümberkorraldused piirdudagi vaid habemete pügamise ja euroopalikuma rõivastuse sisseviimisega.
• Et sõda Rootsi vastu võita, tuli kümmekonna aastaga teha riigis ja ühiskonnas rohkem ümberkorraldusi, kui oli tehtud mitmel eelneval sajandil kokku. Need tõid küll kaasa edu sõjatandril, kuid ei muutnud ühiskonna üldist pilti. Venemaa oli pärisorjuslik despootia ja jäi selleks. Suurem osa vene rahvast ei olnud pärast Peeter I valitsusaega Euroopale lähemale jõudnud, vaid pigem sellest veelgi kaugenenud. Üks põhjus oli ka reformide äärmine vägivaldsus, mida pole ajalookirjutuses alati piisavalt rõhutatud.
• Needsamad Peterburi kuulsad kanalid, mida ikka ja jälle imetletakse, kaevati käsitsi – mitte selles mõttes, et kopameest polnud võtta, vaid võtta polnud sageli ka labidaid ega kühvleid. Seetõttu kaevati kanalid kümne sõrmega, muidugi kui need sõrmed kõik veel alles olid. Ka Vene enda ajalookirjutus ei varja, et Peterburi ehitamine nõudis Peeter I ajal rohkem inimelusid kui Põhjasõda. Venelastel on läbi aegade olnud kombeks hinnata oma saavutusi hukkunute arvu järgi – mida rohkem, seda uhkem ja säravam võit tundub.
• Tegelikult kurnasid Peeter I reformid Venemaa täiesti välja. Edu küll saavutati, aga seda võib võrrelda sportlase tulemusega, kes võidab küll distantsi, rebestab aga sealjuures kõik lihased ning kantakse finišist kanderaamiga minema, nii et ta ei suuda veel pikka aega sammugi astuda. Sama juhtus ka Peetri-järgse Venemaaga. Me näeme, et reformidest toibumine võttis märksa kauem aega, kui seda nõudsid reformid ise. Võib spekuleerida, et juhul kui Peeter I oleks jõudnud kauem valitseda – ta suri 52-aastasena –, oleks riik jõuetusest kokku kukkunud. Paraku nii siiski ei läinud: Venemaa tuli reanimatsioonist välja.
• Kuigi Peeter III sai valitseda vaid pool aastat, oli see aeg täis väga olulisi liberaalseid reforme. Keisri eeskujuks oli Preisimaa valgustusmeelne kuningas Friedrich II ning ta püüdis Venemaal korda saata samalaadseid ümberkorraldusi, mis olid toimunud Preisimaal. Esimese ühiskonnakihina sai aadelkond Venemaal vabaduse – teda ei sunnitud enam vastu tahtmist sõjaväe- või riigiteenistusse. Peeter III valitsusaeg jäi Venemaal ainsaks, kus salapolitsei oli kaotatud. Paraku sattus Peeter III vastuollu võimuladvikuga ning asendati Katariinaga, kes oli samuti valgustusmeelne, kuid oma abikaasast oluliselt mõõdukam.
• Katariina eeskujuks olid Prantsusmaa valgustajad, eelkõige Montesquieu, kelle teostega ta oli hästi kursis, samuti Voltaire, kellega ta pidas kirjavahetust. Seni olid Venemaad valitsenud kas türannid või siis poolkirjaoskamatud, kusjuures mõnigi neist ühendas mõlemad pooled. Katariina II oli esimene valitseja, kes soovis tõsimeeli Venemaad Euroopasse tuua ja seda mitte vägivalla, vaid seaduslikkuse kehtestamise abil.
• Võimude lahususe mõte oli Montesquieule äärmiselt oluline, kuid just selle jättis Katariina oma projektist kõrvale. Me ei saa seda talle ette heita, sest tollase üldise arusaama kohaselt eeldas valgustuslike reformide elluviimine valitseja piiramatut, mitte jagatud võimu. Küll aga võttis ta Montesquieult üle kõigile riigialamatele kehtestatavate ühesuguste seaduste mõtte.

Muide, Montesquieu ise pidas Venemaad lootusetuks monstrumiks, mida saavat selle suuruse tõttu valitseda vaid despootlikult ehk siis viisil, mida ta pidas Euroopale täiesti vastuvõetamatuks. Katariina jaoks oligi väljakutse näidata Euroopale, et Montesquieu eksis ning Venemaad saab valitseda Montesquieult endalt mahakirjutatud seadustega. See oli tõeline kübaratrikk.

Muidugi jäi Katariina II põhiseadus vaid paberile. Kui isegi Prantsusmaal, mis oli Venemaast kordades arenenum, ei suudetud riigikorda rahumeelselt muuta, siis Venemaal oli tegemist juba täiesti võimatu missiooniga.

• Venemaal pole kunagi olnud euroopalikku seisuslikku korraldust koos vastavate õiguste ja kohustustega, millest on kujunenud tänapäevane parlamentaarne demokraatia. Seetõttu pole minu vastus ajaloolasena küsimusele, millal muutub Venemaa demokraatlikuks, kuigi optimistlik: seda ei juhtu mitte kunagi. See, mis on jäänud sajanditepikkuselt vajaka, ei saa muutuda üleöö.
• Aastakümneid kestnud Katariina II valitsusaega ei saa sellegipoolest Venemaa arengu seisukohalt kasutuks lugeda. Just tema valitsusajal kujunesid eeldused, mis viisid Vene kõrgkultuuri õitsengule 19. sajandil. Kõige olulisem nende eelduste hulgas oli Katariina II ajal Venemaal kehtinud sõnavabadus.

Tollasel Venemaal oli väga raske kedagi suukorvistada, kui kõige vabameelsemate vaadetega isik riigis oli keisrinna ise. Paraku puudutas ka Katariina-aegne euroopastamine vaid ühiskonna eliiti. Vene talurahvas oli Katariina II valitsusaja lõpul sama harimatu ning õigusteta pärisorine rahvas nagu selle alguses.

• Juri Lotman rõhutas korduvalt, et 18. sajandi Vene talupoja jaoks polnud aadlik venelane, vaid mingi võõramaalane, kes kandis teistsugust riietust, kõneles võõraid keeli ning pidas lugu välismaistest kommetest. Peterburi aristokraadi ja Tambovi talupoja vahel laiutas kuristik. Tänapäeva üle otsustamiseks pole ma kuigi hea asjatundja. Viimati käisin Venemaal kolme aasta eest – Peterburi nägi välja suurepärane, seevastu külad, mis jäid maantee äärde, tundusid olevat halvemas korras kui 50 aastat tagasi, mil sai neid klassiekskursioonil esimest korda nähtud. Ju siis ikka see vahe eksisteerib.
• Venelased teevad ise suurt vahet ka Moskval ja Peterburil. Juba Lev Tolstoi "Sõjas ja rahus" rõhutatakse kogu aeg seda kodust Moskvat, mis tuli pealegi veel Napoléoni survel maha jätta. Ja siis võõras Peterburi, millega ei kodunetud. Kuidas saigi koduneda, kui linna elanikkond omal ajal küüditati sinna, sest keegi ei tahtnud vabatahtlikult sohu elama minna.
• Imperialistlik mõtteviis laiutab Venemaal ühtviisi nii linnas kui ka maal.
• Olen teiega täiesti nõus, et vene enda rahvuslusele pole Venemaa ajaloos kuigi palju tähelepanu pööratud. Ja ma pole päris kindel, kas praegugi mõeldakse "Vene maailma" all niivõrd rahvuslust või on selle taga pigem imperiaalne mõtteviis, mis on tihedalt läbi põimunud militaarsusega.
• 1980. aastate alguses käisime abikaasaga omal käel Smolenskis. Jõudsime sinna talvisel varahommikusel ajal, oli veel pime ning ootasime jaamahoone soojemas nurgakeses ajalehekioski juures, millal valgemaks läheb. Rongilt linna tõttavad inimesed, peamiselt mehed, astusid kioskist läbi, ostsid paki suitsu ja ajalehe, mis minu üllatuseks oli pea eranditult Krasnaja Zvezda (Nõukogude armee ajaleht – toim). Oli ka teisi ajalehti, aga neid millegipärast ei tahetud. Jäi mulje, et sealsed inimesed olid valmis end surmani siduma Nõukogude armeega. Ja ega Narva tankifetišism ju midagi muud pole. Viia pruutpaar tapjakolaka juurde ühiseks eluks õnnistust saama – ei imesta, et eestlane sellise mõttega harjuda ei taha.
• Meil on kombeks võrrelda Teise maailmasõja järgset Saksamaad ja Venemaad: esimene läbis puhastustule, teise kuriteod jäid karistamata. See kõik on õige, aga mitte kogu tõde. Saksa rahvussotsialismi juured olid üsna pinnapealsed ja nendest jagu saada polnud teab kui raske. Vene imperialism ja militarism seevastu on elanud pea segamatult juba sajandeid ning ma ei näe ka lähitulevikus kahanemislootusi.

Vene karu on kas urus ja lakub haavu või siis ronib sealt välja ja otsib saaki. Kolmandat võimalust ei ole.

Kui me tahame, et meie lapsed ja lapselapsed saaksid elada rahuaja Eestis, tuleb karu tagasi urgu ajada ja hoida teda sealt välja tulemast. Ajalugu on veenvalt näidanud, et karuga sõbrajutu ajamisest ega ka temaga maa ja ilma üle kauplemisest pole vähimatki tulu. Venemaa kõrval elamine ei ole kerge ülesanne, aga me saame sellega hakkama. Oleme siiani saanud ja saame ka tulevikus.

• Mati Laur, intervjuu: Erkki Bahovski, "Vene imperialism ei anna meile palju aega", Postimees, 16. detsember 2022