Helen Sooväli-Sepping

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Helen Sooväli-Sepping (sündinud 17. detsembril 1974) on eesti geograaf ja maastikuökoloog, Eesti inimarengu aruande 2019/2020 peatoimetaja.

  • Vaatamata sellele, et kõik meie ümber on õigupoolest maastik, mõeldakse seda sõna kasutades pigem loodusele kui avalikule linnaruumile.
  • Maastik koosneb looduslikest osadest ja inimtegevuse jälgedest. Euroopa maastikukonventsiooni järgi tajub maastikku inimene ja see on looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning koosmõjus kujunenud ala. Konventsiooni ratifitseerinud riigid on nii poliitiliselt kui ka ühiskonna tasandil kokku leppinud, et maastikuna mõistetakse linnaruumi, looduspiirkondi (mets, raba, meri) ja põllumajandusalasid. Teisisõnu, maastik on avalik ruumiline hüve.
  • Murranguliste ootamatute ühiskondlike, majanduslike, keskkonna- ja kliimamuutuste tõttu on praegu muutumas ka maastik – saame rääkida maastiku katkestustest. Katkestus võib olla füüsiline, nagu näiteks maavärin, muuta maastikku otseselt, või efemeersemat laadi, näiteks lumetorm. Katkestus võib viidata mingile plahvatusele või laialdasele muutusele. Maastiku katkestus ilmneb kas mingi ilmingu püsimajäämise, kadumise, muutumise, teisenemise või taastulemisena.
  • Konventsioon defineerib maastikku kui maa-ala, nii nagu seda tajuvad inimesed ja mis on kujunenud looduslike ja inimlike tegurite koosmõjul. See määratlus võib tunduda esmalt harjumatu, sest erineb oluliselt Eestis loodusteadusele põhinevast ja üldhariduskoolides õpetatavast, kus maastik on eelkõige looduskeskkond ning inimese toimimist vaadeldakse kui häiringut. Euroopa keskkonna- ja ruumispetsialistid on aga pidanud vajalikuks rõhutada maastiku ruumilist kogemust ja tajumist – maastik on olemuselt kultuurilis-kommunikatiivne nähtus, seotud kultuuriliste ja ühiskonnas levinud arusaamadega, mis ruum on.
  • Eesti keeles mahuvad tunnetuslikult samasse tähendusvälja mitu ruumilisust kirjeldavat mõistet: ruum, loodus, keskkond, elukeskkond, maastik, kultuurmaastik, arhitektuur, maastikuarhitektuur. Räägime erinevate sõnadega samast asjast – ruumilisest kogemusest ja tajust. Neid määratlevad mitmesugused asjaolud: inimeste isiklik kogemus, institutsionaalne kuuluvus, s.t millises ametkonnas töötatakse, missuguse haridusega, ja lõppeks, millises sotsiokultuurilises kontekstis me ruumi vaatame-kogeme. Siinkohal aitab kõik eespool loetletu kokku võtta katusmõiste avalik ruum. Avalik ruum on kõigile kasutamiseks mõeldud ruum, traditsiooniliselt teed koos kõnniteedega, väljakud, pargid, rannad, need alad, mis on majade vahel. Eestis levinud vaatenurga järgi rõhutab avalik ruum vähem maastiku seda osa, mis puudutab looduskeskkonda ja mis käsitleb maastikku ühtse tervikuna: loodust, maju, avalikke väljakuid, metsa, raba, järve. Maastiku­konventsiooni järgi ongi maastik "inimeste elukvaliteedi osana ühtviisi tähtis kõikjal: linnalistes ja maapiirkondades, degradeerunud ja rikkumata ning nii märkimisväärselt kaunitel kui ka harilikel aladel".
  • Avaliku ruumi tunnuseks on õigus osa saada ja olla osa ruumist.
  • Maastikukonventsioonis on välja toodud, et maastikel on peamine osa isikliku ja sotsiaalse heaolu tagamisel ning et maastike kaitsmisel, korraldamisel ja planeerimisel on kõigil nii õigusi kui ka kohustusi. Igal kodanikul on õigus ja vastutus elukeskkonna paremaks muutmisel.
  • Maastik on konventsiooni mõistes demokraatia tööriist. Siin tuleb usalduslik kompromiss leida kõigi osaliste vahel, ning ruumi, sh avalikku ruumi, loodust, keskkonda kujundada kõigile hästi mõistetavalt ja võrdset osalust võimaldavalt. Teisisõnu, maastikukonventsioon kõneleb väärtuspõhisest ruumi mõtestamisest.
  • See, et kasutame ruumi tajumisel ja kogemisel eri mõisteid, on täiesti loomulik enesekirjelduse osa, nii teevad kõik ühiskonnad. Kuna ruumi kogemine on kultuurilis-kommunikatiivne, peegeldavad enesekirjeldusviisid arusaama ruumist, mis omakorda lähtub ühiskondlikest protsessidest. Lihtsamalt öeldes: mis ei ole kaasa antud emapiimaga, on vaja läbi arutada.
  • Väiksemad linnad on omamoodi arengulõksus. Kohalikud omavalitsused investeerivad linnaruumi vähe. Enamik eelarvest kulub sotsiaal- ja haridusvaldkonna rahastamiseks, lapitakse veel mõned asfaldiaugud ja siis ongi raha juba enam-vähem otsas.
  • Me ei väärtusta väikelinnu, vaid käsitleme neid passiivse, kulunud kohana. Veelgi enam, sedalaadi tsentraliseeritud projektipõhine suhtumine väikelinna avalikku ruumi tundub veidi silmakirjalik. See programm peaks justkui aitama need nn ilmetud ja majanduslikult keerulises olukorras kahaneva, vananeva elanikkonnaga väikelinnad vaesusest välja, ruumilist kvaliteeti tõstma. Üks kordatehtud väljak seda ei tee. Väljak toimib siis, kui see on hästi seotud linna teiste piirkondade ja kohtadega. Sotsiaalse kapitali kaudu tõuseb ka linna maine. Seda kujundavad linna elanikud, toimuvad üritused ja majandustegevus käsikäes, mitte üks postkaardilik keskväljak.
  • Aga kes defineerib meeldiva elukeskkonna? Seda ei saa määrata ainult võistlustöödega osalenud arhitektid ega lähteülesande koostanud omavalitsuste spetsialistid, vaid ikka inimesed, kes linnas elavad.
  • Visualiseeritud võistlustöödel näeb palju rõõmsaid inimesi, kellel on tore päikesepaistelise ilmaga väljakul olla, kes tunnevad ennast seal hästi. Aga kes on need inimesed, kust nad on tulnud ja mida nad sel väljakul teevad? Miks nad nüüd, kui katkised teeplaadid on asendatud moodsamate tänavakividega, on istutatud mõni puu, pandud pink ja disainielement, hakkavad seda ruumi kasutama? Jan Gehl on nimetanud sedalaadi visualiseerimist inimestepesuks – näidatakse väljakutäit inimesi, kes on tulnud ei-tea-kust ja teevad ei-tea-mida, tekitades mulje elavast ruumist.
  • Arutellu avaliku ruumi, tänavate ja väljakute üle kaasatakse meil rahvast vähe. Pigem kaasavad aktiivsed kodanikud ennast ise.
  • Üldjuhul jääb inimene tänavalt tagaplaanile, tihti seetõttu, et mõeldakse juba eos, et inimesed ei tea, millest nad räägivad, nad ei saa aru ja hakkavad veel jaurama. See on niivõrd aja- ja ressursimahukas ettevõtmine. Meil on avaliku ruumi kujundamisse kaasamise osas vaja teha väga palju tööd, et inimesed hakkaks kaasa rääkima.
  • See ei ole inimeste süü, et nad ei räägi või ei oska kaasa rääkida. Pigem räägib see omavalitsuse või riigi tegemata tööst. Võimalik, et kaasamise osas puudub omavalitsustel kompetents või lähtutakse põhimõttest, et mida seadusega nõutud ei ole, seda pole vaja teha.
  • Juba 2015. aastal on Räpina aianduskooli õppejõud Urmas Rohu ajalehes Võru väljaku võiduideed kommenteerides avaldanud kahetsust, et väikelinnad lähevad kaasa suuremate hullustega, et kõik tuleb valada betooni ja klaasi. Suisa skandaalne, et Võrus võetakse maha park, et rajada kivine paraadväljak. Kes soovib meie kliimas istuda väljapakutud betoonpinkidel või kivist trepiastmestikel? Minus tekitavad õudu need kivisse istutatud puud, mis meenutab rohepesu. Kindlasti ei ole vaja panna taimi mingitesse moodulitesse – taimed ei ole linnamööbel. XXI sajandi linna­planeerimises peetakse oluliseks süsiniku jalajälge vähendavat linnaruumi, arvestatakse ökoloogilise jätkusuutlikkusega, looduspõhiste lahendustega.
  • Just kohalikkus on see, mis aitab luua identiteeti ning annab kohale väärtuse.
  • Meil on tekkimas üks suur-Tallinn viimase kahekümne aasta jooksul. Märkimisväärne osa elanikkonnast on kolinud Tallinna ja selle ümber ehitatud eeslinnadesse. [---] Nii kiire linnastumise juures ei ole jõutud mõtestada, mis on need elukvaliteedid, mida me ootame.
  • Pärandit on kallis pidada ja lihtsam on ehitada uusi hooneid, mis on sellise tehnilise taristuga, mis meile 21. sajandil sobib. Ent vana säilitamine on säästvam kui ehitamine, ja see on asi, mida Eestis veel mõtestatud ei ole.
  • Meie rohealad kaovad seoses linnade tihenemisega, avalik ruum kaob.
  • Praegu ei paku linnaruum mõnusat äraolemist ja me ei saa süüdistada kehva ilma.
  • Hea kvaliteediga linnaruum pole mitte ainult jalgratturisõbralik, vaid selline, kus on pargid, kuhu ei pea sõitma autoga. Hea linnaruum on selline, kus igal pool on vähemalt 300 meetri kaugusel park.
  • Meil pole vaja mitte ainult rohelist fooni, vaid ka metsikumat loodust, mis meid rahustab. Park peab tõmbama automüra fooni alla, siis saab tekkida ka piknikukultuur, mis pole meil veel tekkinud.
  • Soomes mõisteti aastakümneid tagasi, et rahvatervisega on tarvis midagi ette võtta, kuna piinas ülekaal. Liikumisharjumisi on muudetud läbi infrastruktuuri muutuste. Eestis pole veel keskkonda ja tervist omavahel seotud.
  • Rohealadel võiks olla rohkem elurikkust, mitte vaibataolist muru ning potililli.
  • Ei saa mõelda nõnda, et milleks teha jalgrattateid, kui polegi veel jalgrattureid.
  • Kogu maailm linnastub, nii on see ka Eestis. Inimesed, majandus ja teenused koonduvad Tallinnasse ja selle ümber. See ei ole iseenesest halb, kuid Eesti puhul on siin kaks probleemi – suurlinnastumine on toimunud tormakalt ja planeerimatult. Ning teiseks, suurlinnastumine on toimunud maakondade arvelt ehk Eesti kahaneb. 2000. aastal sotsiaalteadlaste poolt osundatud "Kaks Eestit" on saanud ruumilise arengu mõttes reaalsuseks.
  • Planeerimata ja kiiresti toimunud suurlinnastumise puhul ei ole jõutud heas linnaruumis ühiskondlikult kokku leppida ja seda teadlikult arendada. Tulemuseks on linnakeskkond, kus parkimisplatsid ja sõiduteed võtavad rohkem brutopinda kui jalakäijatele mõeldud teed ning elanike ligipääs suurematele puhkealadele on märkimisväärselt kahanenud, sest suuremate linnade ääres asunud metsad ja rohealad on asendunud eeslinnarajoonidega.
  • Tegemist on nõiaringiga, mida on keeruline katkestada: kui töökohtade kadumisel lahkuvad piirkonnast inimesed, siis pole enam kriitilist tarbijate hulka teenustele, kaovad töökohad ja tekib surve esmateenuste pakkumise lõpetamiseks. Nii seisab erinevates maapiirkondades, linnades ja asulates suur hulk inimesi silmitsi teenuste kättesaadavuse probleemiga.