Mine sisu juurde

Joove

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Purjusolek)
Yva (Else Ernestine Neuländer-Simon), "Ohne Titel" (1926-1927)

Proosa

[muuda]
  • Sisemine õnn ning kasulikkus ei käi alati käsikäes. Mis tundub otsekohe "hea", ei ole alati kõige "tõesem", kui hinnata meie ülejäänud kogemuse alusel. Erinevus purjus Philipi ning kaine Philipi vahel on klassikaline seda mõtet kinnitav näide. Kui ainult "hea tunne" oleks otsustav, siis võiks purjusolek olla kõrgeima väärtusega inimkogemus. Kui rahulolu pakkuv ka poleks purjusolek antud hetkel, ei võimalda keskkond niisuguses seisundis pika aja vältel hakkama saada. (lk 30)
  • Purjusolek toob inimese kõledast perifeeriast otse säravasse keskusesse ja teeb ta hetkeks tõega üheks. Mitte ainult rikutuse tõttu ei ahvatle inimesi alkohol. Vaeste ja harimatute jaoks on alkoholiuim sümfooniakontserdi ja kirjanduse aseaine, ta on osa elu müsteeriumist ja tragöödiast, tema põgusaid hetki peavad paljud suurepärasteks, kuid tervikuna on see siiski allakäik. Joobnud teadvus on osake müstilisest teadvusest ning meie lõpparvamus selle kohta peab kajastuma ka meie arvamuses terviku kohta. (lk 396)
    • William James, "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, 2013


  • "Ah, et missuguseid keisrihärra teotamisi juhtub pommis peaga?" kordas Švejk. "Mitmesuguseid. Tõmmake nina täis, laske endale Austria hümni mängida ja küll siis näete, mis te suust välja ajate. Te räägite keisrihärrast nii palju igasugust jama kokku, et kui sellest poolgi tõsi oleks, jätkuks talle häbi terveks eluajaks."
    • Jaroslav Hašek, "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", tlk Lembit Remmelgas, 1975, lk 17


  • Siis hakkab Kiire näolt endine kaval naeratus kaduma, ta hallid värvita silmad vaatavad peaaegu kohkunult kaaslaste poole, ja kui ta korra seina juurest laua juurde tuleb, siis on tal imelik viltu käik nagu koeral.
"Ei," ütleb ta viimaks, "mul ei ole rahast ega millestki kahju, aga ma kardan hirmsasti, et ma niisuguseks jäängi, nagu ma praegu olen."
"Kudas?" küsivad koolivennad imestades. "Missugune raha? Missuguseks sa kardad jääda?"
"Vaadake," seletab Kiir kogeldes ja toetab end uuesti seina najale, "vaadake, minu pea käib ringi. Mina olen vist purjus. Mina ei kannata seda... seda... mis ta ongi... õlut. Minu pea... Kui ma nüüd niisuguseks jäängi, mis siis saab?"


  • Babette’i abilisel olid oma instruktsioonid; vennaskonna klaasid täitis ta ainult ühe korra, kuid kindrali klaasi kallas iga kord uuesti täis, kui see tühjaks sai. Kindral tühjendas selle kiiruga iga natukese aja järel. Sest kuidas peab meelemõistusega inimene käituma, kui ta oma meeli usaldada ei või? Parem olla purjus kui hull.
    • Isak Dinesen, "Babette'i pidusöök"; "Surematu lugu", tlk Piret Peiker, 1996, lk 43


  • Uus valitseja Swiderski oli talumatu, jõhker idapreislane, kes peksis töölisi ja rääkis kõigile, et ta õde on abielus paruniga. Meie vahel valitses äge vaen, ma ristisin ta "Siga-Saksaks", ja peagi kasutasid seda nime kõik töölised. Kord pärastlõunal, kui olin üksi kodus, kuulsin lasku ning kohe jooksis kokk kohale. "Jumal appi, Swiderski on maani täis, seisab köögis ja laseb brauningust."
Kõlas teine pauk ja siis veel kolmaski.
Kokk nuttis. "Mis me teeme, armuline proua, jumalapärast, mis me peame tegema?"
"Keegi ei tohi kööki minna. Ma lähen ise tema juurde."
"Ei, ei, ta laseb armulise proua maha."
Ma olin Siga-Saksa peale liiga vihane, et hirmu tunda. Eestoas võtsin kätte ratsapiitsa — mida sellega revolvri vastu teha, seda ma ei arutanud — ja läksin kiiresti kööki. Siga-Saks seisis ukse lähedal, irvitas tobedalt, tõstis suure brauningu ja sihtis mind. Küllap olen kohe surnud, mõtlesin ma, ent siis sähvatas päästev mõte läbi pea: mees on preislane, sõjaväes teeninud, sõjaväe kord on tal veres, ta on liiga purjus, et jagada, kes tema ees seisab. Ma karjusin võimalikult sõjaväelisel toonil: "Parem pool! Ümberpöörd! Sammu marss!"
Ta oli eht Wilhelmi-aegne preislane, nõksatus läbis ta keha, sirgelt marssis ta minust mööda, nagu oleksin veltveebel, ja läks teisest uksest õue. Sõjaväeliste käsklustega ajasin ta üle õue oma tuppa, panin ta seal luku taha.


  • "Hebe, Erisel hakkas paha. Andke talle kaks supilusikatäit konjakit minutis ja harjutage teisi inimesi ettevaatlikult mõttega, et umbes tunni aja pärast on ta purjus."
"Kuidas, palun?" küsis hämmastunud tüdruk.
"Kohutavalt," lausus doktor Vlach ja rahulolevat grimassi tehes läitis ta oma Virginia sigari.


  • Ta ütles ära igasugusest abist, võttis sahvrist brändipudeli ja kadus oma tuppa, kus Lugaretzia tema korralduste järgi tegi kaminasse suure tule. Siis istus ta tekki mähituna voodis, aevastas ja rüüpas brändit. Lõunaeine ajal nõudis ta teist pudelit ja teejoomise ajal kuulsime tema vägevat laulu, mis vaheldus kohutavate aevastustega. Õhtusöögi ajal tatsas Lugaretzia juba kolmanda pudeliga üles ja ema hakkas muretsema. Ta saatis Margo vaatama, kas Larryga on kõik korras. Algul oli pikk vaikus, siis tegi Larry kurja häält ja Margo anus midagi kaeblikult. Ema marssis, kulm kortsus, trepist üles vaatama, mis seal toimub, ja meie Leslie’ga läksime talle järele. Larry toas lõõmas kamin põleda ja Larry ise oli voodiriiete virna all peidus. Margo seisis meeleheites voodi ees, klaas peos.
"Mis tal viga on?" küsis ema otsustavalt lähemale minnes.
"Ta on purjus," ütles Margo lootusetu häälega, "ja ma ei saa temalt mõistlikku sõna suust. Ma tahan talle mõrusoola anda, muidu on tal homme hirmus paha olla, aga ta ei võta seda vastu. Poeb aga tekkide alla peitu ja ütleb, et ma tahtvat teda ära mürgitada."
Ema võttis Margo käest klaasi ja astus voodi juurde.
"Larry, tule nüüd ja ära mängi lolli," sähvas ta tarmukalt. "Joo see jalamaid ära."
Tekihunnik liikus ja selle alt ilmus välja Larry sagrine peanupp. Ta vaatas emale uduse pilguga otsa ja vidutas mõtlikult silmi.
"Te olete üks vana kole naine... Kindel, et olen teid varem kusagil näinud," tähendas ta, ja enne kui ema sellest rabavast märkusest toibuda jõudis, vajus ta raskesse unne.


  • [Egon:] "Eelmisel aastal jõi Sepa Volle terve pudeli viina ära. Ta kukkus, pea ees, parditiiki, ja kui ta välja sai, klobis naine teda luuaga. Aga minu ema lööb kõvemini kui Sepa Volle naine."


  • Ta pakiks söögipoolise luite kollasele linale välja ja kallaks veinipudeli endasse ümber. "Tore," mõtleks ta, "on olla vaene ja purjus ühekorraga."


  • Pagasit oli tabanud õnnetu armastus ja see tegi nüüd sama, mida iga teinegi mõistlik isik oleks sellises olukorras teinud, ehk see soovis ennast purju juua.
  • SA PURJUD, ET MA OLEN ARVAS, EKS OLE?
    • Surm "Parandatud Trummi" kõrtsmikule. Terry Pratchett, "Mort", tlk Allan Eichenbaum, 1999, lk 187


  • Sõltumata sellest, kas etanool on sisse joodud õlle, viina, viski, veini, siidri või muu joogi sees, toimib ta põhimõtteliselt ikka samamoodi. Toime sõltub ikka etanooli molekulide kontsentratsioonist.
  • Selleks et vereringesse ja sealt ajju pääseda, on etanoolil vaja läbida mitu barjääri. Nii sõltubki joobe raskus esiteks sellest, kas maos on toitu või on magu tühi. Toit pidurdab vere alkoholisisalduse tõusu kiirust. Tulemus on vaid neljandik sellest, mis saadakse tühja kõhuga juues. Toidust tühjas maos hakkavad tulemust määrama geenid ja treenitus – kui tõhus on ensüümsüsteem etanooli molekulide lõhustamiseks. See võib inimeseti olla väga erinev. Ja varasem alkoholi tarbimise kogemus – regulaarne tarvitamine tekitab sõltuvuse kõrval päris korraliku tolerantsi ning samade mürgistusnähtude tekkeks tuleb ära juua palju suurem kogus.
  • Elu on näidanud, et sage ühepromilline joove võib alkoholisõltlaseks teha ka need, kel puudub selleks pärilik eelsoodumus. Seltskondlikel koosviibimisel on tavaline poole- kuni kahepromilline joove, nii ongi kõige kõrgem risk saada etanoolist kahjustatud seltskondlikel joojatel.
  • Võib tunduda paradoksaalne, et eiratakse joomise sotsiaalse kasu teemat. Joobes inimene tunneb – eriti siis, kui veres alkoholi kontsentratsioon tõuseb – end õnnelikuna. Paraku ei lase etanool inimest aga pikalt õnnelik olla.

Luule

[muuda]

Kapjadega tallatakse põrmu seal kõik kord ja komme,
uimastatud on kõik meeled, kõrv on suurest lärmist kurt.
Purjus käpp seal kobab peekrit, täis on pead ja pungil vatsad!
See, kel peas on kained mõtted, ainult häirib asja käiku:
vastne vein ei saa ju ruumi, kui on mullust astjas ees.


Oo, elu, virtsamere haisev lokse!
Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine!
Oo, jamps, oo, hullumeelne sonimine!
Oo, maailm, purjus jumalate okse!


Maripunase viina vahus loputan ja häilin
oma naeru.

Auliste ja kainete tunnuse kisun inaraiks
seks korraks.

Annan püha tõotuse olla vääritu, olla joobnud ja
kõngeda kraavis.


  • Klaver on purjus, mitte mina.
  • The piano has been drinking, not me.
    • Tom Waits, "The piano has been drinking", plaadilt "Small Change" (1977)


Vein vindub vaadis, mülgas mulksub soos,
kulm kerkib, pime kirves leiab kivi,
Arkaadia! Nii labane on roos
ja nõnda punane ta purjus nimi.