Mine sisu juurde

Rabindranath Tagore

Allikas: Vikitsitaadid
Rabindranath Tagore (1909)

Rabindranath Tagore (7. mai 1861 Kolkata – 7. august 1941 Kolkata) oli India kirjanik, helilooja ja filosoof, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1913. aastast.

Proosa

[muuda]
  • Tõde tuleb vallutajana vaid seepärast, et oleme kaotanud oskuse võtta teda vastu külalisena.
    • "The Fourfold Way of India" (1924)

Luule

[muuda]

Tsitaadid väljaandest Rabindranath Tagore, "Gitandžali. Aednik. Puuvilja kogum", tlk Uku Masing, 2006


Gitandžali

[muuda]

Laps, kes on ehitud vürsti rüüsse ja kel
kalliskividega keed kaela ümber, kaotab
kogu lõbu mängus: ta rõivas takistab teda
igal sammul.

Kartes, et ta võib selle kulutada või määrida
tolmus, ta hoidub maailmast ja pelgab isegi
liigutada.

  • 8, lk 26


Oi loll, et katsud end kanda oma õlul! Oi
kerjus, et tuled kerjama iseenda uksele!

Jäta kõik oma koormad tema kätte, kes suudab
kanda kõike ja ära vaata iial tagasi
kahetsedes.

  • 9, lk 27


Jäta see leelutamine ja laulmine ja
palvehelmeste lükkimine! Keda Sa
kummardad selles üksildases pimedas
templinurgas suletud uste taga? Ava
silmad ja näe, Su Jumal pole Sinu ees!

Ta on seal, kus kündja on kündmas tänka, ja
seal, kus teetegija on lõhkumas kive. Ta on
nendega päikeses ja vihmavalangus ning ta
kuub on kaetud tolmuga. Võta seljast oma
püha mantel ja otse nagu tema tule alla
tolmusele tallermaale!

  • 11, lk 29


Laul, mida tulin laulma, jääb laulmata
tänase päevani.

Olen viitnud oma päevad tõmmates keeli
mänguriistale ja kõrvaldades nad jälle.

Takt pole saanud õige, sõnad pole olnud õieti
seatud, ainult ahastav soovimine on
mu südames.

  • 13, lk 33


Nad tulevad oma seaduste ja oma
seadusraamatutega siduma mind kinni,
aga ma lipsan alati nende käest, sest ma
ootan vaid armastust, et anda end
viimaks ta kätte.

  • 17, lk 38


Kus vaim on hirmuta ja pead hoitakse püsti,
kus teadmine on vaba,
kus maailma pole kitsaste koduste seintega
   lõhutud kildudeks,
kus sõnad väljuvad tõe sügavusest,
kus väsimatu püüd sirutab käsivarred
   täiuslikkuse poole,
kus mõistuse selge oja teed pole kaotanud
   surnud harjumuse õudsesse kõrbeliiva,
kus vaimu Sina juhid üha avarduvasse mõttesse
   ja teosse -
sellesse vabaduse taevasse, mu Isa, lase ärgata
   mu maa.

  • 35, lk 58


Ah, valgus tantsib, mu lemmik, mu elu keskuses;
valgus lööb, mu lemmik, mu armastuse
kandlekeeli; taevas avaneb, tuul jookseb
meeletult, naer libiseb üle maa.

Liblikad heiskavad oma purjed valguse merel.
Liiliad ning jasmiinid kerkivad üles valguse
lainete harjale.

  • 57, lk 87


Otsatute maailmade rannal kohtuvad lapsed.
Torm roidab rajatus taevas, laevad
hukkuvad teetul veel, surm on käimas ja
lapsed mängivad. Otsatute maailmade
rannal on laste suur kohtumine.

  • 60, lk 91


Lunastust pole minu jaoks loobumises.
Tunnen vabaduse embust tuhandes
naudingu köidikus.
/---/
Ei, ma ei taha iialgi sulgeda oma meelte uksi.
Nägemise ja kuulmise ja kompimise
naudingud kannavad Sinu naudingut.

Jah, kõik mu endapetted põlevad rõõmu
ilutulestikuks ja kõik mu ihad küpsevad
armastuse viljuks.

  • 73, lk 109


Mitmelgi jõudepäeval olen kurtnud taga
kaotatud aega. Aga see pole iialgi kadunud,
mu isand. Sa oled võtnud iga mu elu viivu
enese kätte.

Peitunult asjade südamesse Sa kasvatad
seemned võrseteks, pungad õiteks ja
küpsevad lilled viljakaks.

  • 81, lk 118


See on lahusoleku kurbus, mis vahib vaikides
kogu öö tähelt tähele ja saab tundeliseks
lauluks sahisevate lehtede vahel juuli
vihmases pimedikus.

  • 84, lk 121


Selles lõpmatute kujude mängumajas sain
mängida minagi ja siin olen silmanud teda,
kes on kujutu.

Kogu mu keha ja mu liikmed on võdisenud
tema puudutusest, kes on teispool
puudutatavust. Ja kui lõpp tuleb siia, las ta
tuleb - olgu see mu lahkumissõna.

  • 96, lk 134


Aednik

[muuda]

Mu südamest astub välja ja tantsib mu enda
iha kuju.

Kumav nägemus vilksatab minema.

Taotan teda hoida kinni, aga ta lipsab kõrvale
mu eest ja viib mu eksiteele.

Otsin seda, mis pole mulle saadaval, ja saan selle,
mida ma ei otsi.

  • 15, lk 180


Käed liibuvad kätele ja silmad viivlevad
silmil, nii algab me südamete lugu.

On kuuvalune märtsiöö, henna magus lõhn
hõljub õhus, mu vile on unarule jäetult
maas ja su lillepärg on lõpetamata.

See armastus sinu ja minu vahel on lihtne
nagu laul.
/---/
Me pole pitsitanud rõõmu viimseni, et väänata
välja temast valu viina.

  • 16, lk 181


"Tule meie juurde, nooruk, kosta meile
otsekoheselt, miks on hullumeelsus
su silmis?"

„Ma ei tea, mis metsmooni viina olen joonud, et
on see hullumeelsus mu silmis."

„Oh, häbi!"

„Hea küll, mõned on targad ja mõned rumalad,
mõned on valvsad ja mõned hooletud.
On silmi, mis naeratavad, ja silmi, mis
nutavad - ja minu silmis on hullumeelsus."

  • 25, lk 195


Lootos õitseb päikest nähes, ja kaotab kõik, mis
tal on. Ta ei tahaks jääda nuppu igaveses
talveudus."

„Oh, ei, mu sõber, su sõnad on hämarad, ma ei
suuda mõista neid."

  • 27, lk 200


Mu süda pole minu, et anda ta vaid ühele, ta on
antud paljudele.

  • 37, lk 217


Vannun, et loovutan nüüdsama kõik nõuded
kuuluda korralikkude ridadesse.

Lasen minna uhkuse oma haridusele ning
otsustamisvõime õige ja väära üle.

Purustan mälestuse anuma, puistates laiali
viimsegi pisarapiisa.

Maripunase viina vahus loputan ja häilin
oma naeru.

Auliste ja kainete tunnuse kisun inaraiks
seks korraks.

Annan püha tõotuse olla vääritu, olla joobnud ja
kõngeda kraavis.

  • 42, lk 229


Auväärne isand, anna andeks sellele patuste
paarile. Kevadetuuled täna puhuvad
metsikute keerasmikkudena, et ajada ära
tolmu ja surnud lehti, ja nendega koos su
õpetused kõik on läinud kaotsi.
/---/
Isegi kui kuninga vägi tuleks ja ägedasti tükiks
me kallale, raputaksime kurvalt päid ja
ütleksime: Vennad, te häirite meid. Kui te
just peate mängima seda märulist mängu,
minge ja täristage oma relvi kuski mujal.
Sest ainult mõneks põgusaks viivuks oleme
tehtud surematuks.

  • 44, lk 231


Avaldamata armastus on pühitsetud. Ta särab
otsekui kalliskivid peitunud südame
pilkuses. Uudishimuliku päeva valgel ta
näib mannetult tuhm.

Ah, sina lõhkusid mu südame katte ja lohistasid
mu väriseva armastuse lagedale, alatiseks
hävitades varjuse nurga, kuhu ta peitis
oma pesa.
/---/
Lootsin, et mu armastus pääseb ulualusetute
lõdisevast häbist, aga sina pöörad ära
oma näo.

Jah, sinu rada on lahti su ees, aga minult oled
lõiganud ära tagasitee ja jätnud mu
alastikistuna maailma ette, kelle lautud
silmad põrnitsevad ööl ja päeval.

  • 56, lk 249-250


Peab tulema täispaus kuduma täiuslikkust
muusikasse.

Elu nõrkub oma loojangu poole uppuma
kuldseisse varjesse.

Armastust peab kutsuma ära ta mängult, et ta
jooks muret ja ta kantaks pisarate taevasse.

Vend, pea seda meeles ja rõõmutse.

  • 68, lk 270-271


Puuvilja kogum

[muuda]

Su kõne on lihtne, mu Meister, kuid mitte
nende oma, kes räägivad sinust.
Saan aru su tähtede häälest ja su puude
vaikusest.
Tean, et mu süda avaneks nagu lill; et mu elu on
täitnud enese ühel peidetud lättel.

  • XV, lk 319


Välislingid

[muuda]