Mine sisu juurde

Loomaarmastus

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Kui Ernst Haeckel 1882. aastal Lankas ringi reisis, kohtus ta Tseiloni loomariigi esindajatega kõigepealt Colombo kesklinnas. Tol ajal oli Fordi lühikestel tänavatel poode, kus müüdi papagoisid, viljatuvisid, roomajaid, hirvi, ja ahve, niisama arvukalt nagu tänapäeval suveniirikioskeid. Eraviisiline loomadega kauplemine on nüüd kadunud. Zoopargid tellivad endile loomi kodu- ja välismaal asuvate nimekate firmade kaudu. Ja ka tänapäeva turistile, kes isegi oma lühikese puhkeaja "elamusi" kolmandal kontinendil laseb korraldada äriosaval mänedžeril, on elus loom suveniirina liiga tülikaks koormaks.
Loomadele on see ainult õnneks, sest linnud, roomajad ja ahvid, kelle ostjatel oii õnnestunud saada veterinaartõend, väljaveoluba ning leida ka transpordivõimalus, surevad sageli juba reisi ajal. Kui neil õnnestub aga lõpuks siiski sihtkohta jõuda, siis kannatavad nad oma uue. Omaniku ebaõige hoolduse all, kuna too ainult harva on tõeline loomaarmastaja. Eksootilise külalisega on ta enesele vaid elusa trofee majja toonud, ja kui kõik sõbrad ja tuttavad on iseäralikku olendit küllalt imetlenud, kaob ta kujutletud loomaarmastus. (lk 9)
  • Meie suhteid loodusega mõjutab suurel määral kasvatus. Need ei kujune mitte ainult vanemate, vaid ka raamatute mõjul, mis meile lapsepõlves kätte satuvad. Loomaarmastus hakkab kergesti külge, ja mida veenvamad on eeskujud, seda püsivam on nende mõju. (lk 75)
  • Loomaarmastus, mida olid soodustanud mu vanemad, oli piiritu. Nukkudele olin ma halb ema, sest kasutasin oma paksupõselisi patsidega lapsukesi ainult ettekäändeks, et vankrit tänavale lükata. Vaevalt olin ema vaateväljast pääsenud, kui panin nukud rohu peale maha, katsin nad hoolikalt kinni ja käskisin neil sõnakuulelikud olla. Siis küsisin naabritelt nende mägrakoera endale mängida, asetasin ta patjadele lamama ja viisin jalutama. Ka tigudele ja põrnikatele võimaldasin ma aeg-ajalt lõbusõite. (lk 76)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973