Mine sisu juurde

Jacques Le Goff

Allikas: Vikitsitaadid

Jacques Le Goff (1. jaanuar 1924 Toulon – 1. aprill 2014 Pariis) oli prantsuse medievist.


"Keskaja Euroopa kultuur"[muuda]

Jacques Le Goff, "Keskaja Euroopa kultuur", tlk Margus Ott, Kupar, 2000.


  • Kuid on selge, et keskaja puhul ei saa vähemasti alates XI sajandist enam rääkida pimedast ajast, nagu tehti XVI-XIX sajandini, ja meie ajal tunnistatakse, et see oli meie lapsepõlv, praeguse Euroopa tõeline algus, hoolimata sellest, kui suur osatähtsus keskaja kultuuris oli juudi ja kristliku, kreeka-rooma, "barbari" või traditsioonilise kultuuri pärandil, mida keskaja kristlaskond endasse sulatas.
Hoolimata keskaja julmusest paljudes igapäevaelu valdkondades, ei talu me enam seda, kui keskaega peetakse mahajäämuse ja metsikuse sümboliks. Seda võiks pidada pigem primitiivseks, sest meie aega võlub primitivism. Põhiline on keskaja vaieldamatu loovus. (lk 11)
  • Niisiis on minu keskaeg rohkem kui kunagi varem juurdunud pikas kestuses, kuid samas iseloomustab teda erk edasiliikumine, ja see on ainult näiline paradoks. Minu kirjeldatud süsteemi iseloomustab just üleminek eluspüsimiselt kasvule. Ta toodab ülejääke, aga ei oska neid investeerida. Ta kulutab, raiskab helduse nime all saake ja ehitisi, mis on ilus, ning inimesi, mis on kurb. Ta ei tea, mida oma rahaga peale hakata, olles kiilutud vabatahtliku vaesuse pooldajate põlguse ja kiriku liigkasuvõtmist hukkamõistva suhtumise vahele. (lk 12)
  • Ma alustan ruumi ja aja struktuuridest mitte ainult sellepärast, et need on iga ühiskonna põhiline raamistus, vaid ka sellepärast, et nende uurimine näitab, et kõik ajaloos toimuv on materiaalsete ja sümboolsete realiteetide segastruktuur, ja ilma selle teadmiseta ei saa ajaloos midagi mõista. (lk 13)
  • Seejärel pean ma vajalikuks vaadelda ajaloolise arengu mõlemast otsast kaht valdkonda, mille tähtsust tõestavad hiljutised uuringud — materiaalset kultuuri ja mentaliteeti. See ei tähenda, et esimene oleks puhtalt materiaalne. Antropoloogid on õppinud toitu ja riietust dešifreerima toidu- ja riietuskoodidena. Keskaja inimesed investeerisid palju sümboolset kapitali nendesse koodidesse. Jahiseltskond, kes sõi praetud metsloomaliha, vaatas ülalt alla põllumajanduslikule maailmale, kus söödi körti; ent kõik olid erinevatel tasemetel aiapidajad ja lihasööjad. (lk 14)
  • Rooma ajalugu, mille Romulus asetas suletuse märgi alla, on isegi oma saavutustes ainult suurejoonelise lõpetatuse ajalugu. Linn vallutab enda ümber kaitseks optimaalse ruumi, mida ta asub I sajandil ümbritsema limes’ega, mis on tõeline õhtumaine hiina müür. Selle kaitsevalli sees ta ei loo, vaid ainult ekspluateerib: ei ühtki tehnilist uuendust pärast hellenismiaega, majandust toidab rüüstamine, võidukad sõjad toovad orje ja väärismetalle, mida ammutatakse Oriendis kogutud varandustest. Ta paistab silma konservatiivsetes kunstides: sõjas, mis on alati kaitse-eesmärgiline, hoolimata välisest vallutuslikust iseloomust; õiguses, mis rajaneb pretsedentidel ja kaitseb uuenduste eest; riigiideoloogias, mis kindlustab institutsioonide stabiilsuse; ja arhitektuuris, mis on tüüpiline paigalseisukunst. (lk 19-20)
  • ... barbar ja mässaja, goot ja bagaud tegid koostööd ning rooma rahva enamik barbariseerus juba enne barbarite saabumist. Õpetlane, kes väitis, et "rooma kultuur ei surnud vanadussurma", vaid et ta "mõrvati" , eksis tõsiselt, sest rooma kultuur sooritas enesetapu — see enesetapp polnud põrmugi ilus, aga ta siiski ei surnud, sest kultuurid pole surelikud, vaid elas barbarite kaudu edasi kogu keskaja jooksul ja kauemgi. (lk 29)
  • Enne kui algab aeglane ülesehitustöö, haarab Euroopat kauakestev hävitamisehullus. Keskaja eurooplased põlvnevad barbaritest, kes sarnanevad suuresti alaanidega Ammianus Marcellinuse kirjelduses: "Naudingut, mida leebed ja rahulikud hinged leiavad õpingutega täidetud jõudeelust, leiavad nemad ohtudest ja sõjast. Nende silmis on suurim õnn kaotada elu lahinguväljal; surra vanaduse või õnnetuse tagajärjel on häbi ja argus, mida nad külvavad üle kohutavate solvangutega; tappa inimene on neile kangelastegu, mida nad ei jõua ära ülistada. Kõige kuulsusrikkam trofee on skalpeeritud vaenlase juuksed, mis täidab sõjaratsu kaunistuse aset. Nende juures ei kohta ei templeid ega pühakodasid, isegi mitte õlgedega kaetud palvelat. Barbarite riituse kohaselt maasse torgatud mõõk saab Marsi sümboliks, mida nad austavad pühalikult nagu valitsejat, kelle maalt nad läbi lähevad."
Seda hävitamise kirge väljendab VII sajandil Fredegaruse kroonikas ühe barbarikuninga ema, kes õhutab poega: "Kui sa tahad sooritada kangelastegu ja endale nime teha, siis hävita kõik, mida teised on ehitanud, ja tapa tervenisti rahvad, keda sa võidad; sest sa ei suuda püstitada toredamaid hooneid kui need, mida on ehitanud su eelkäijad, ja pole uhkemat kangelastegu, mille varal oma nimele kuulsust võita." (lk 37)
  • Antiikse kaubandusvõrgu kokkuvarisemise esimeseks ohvriks on rooma maantee. Keskaegne maantee, mis on tegelikult pigem lihtsalt tee, on teistsugune ja sünnib hiljem. Vahepeal säilivad kesk "kõrbeid", mida maitsi ei õnnestu enam läbida, ainult looduslikud teed, milleks on laevatatavad jõed. Sellest tuleneb varakeskaegse verevaese liiklusvõrgustiku ümberkorrastumine piki jõeteid ja sellega seoses ka linnade paiknemise muutumine, nagu Jean Dhondt on hästi näidanud: "Alates rooma ajastu lõpust loovutab maanteeliiklus koha veeliiklusele, tuues vastavalt kaasa linnade ümberpaiknemise... Maanteede ristumiskohas olevad linnad käivad alla, kui neile ei lisandu jõeteed." (lk 47-48)
  • Keskaegne kristlus teeb soovist oma seisusest põgeneda suure patu. Nagu isa, nõnda poeg - selline on keskaja seadus, mis on päritud hilisest Rooma keisririigist. Püsimine vastandub muutumisele ja eriti kõrgemale tõusmisele. Ideaalne oleks ühiskond, mis koosneb "manantidest" (verbist manere — jääma, peatuma), vertikaalselt ja horisontaalselt suletud ühiskond. (lk 50)
  • Kahtlemata võtsid barbarid võimalikult palju omaks, mis Rooma keisririigi poolt pärandatus oli kõrgemat nii poliitilise korralduse kui ka eriti kultuurivallas, nagu me edaspidi näeme.
Aga ka siin nad kiirendasid, süvendasid ja suurendasid hilise keisririigi allakäiku. Langusest tegid nad taandarengu. Nad sulatasid kokku kolmekordse barbaarsuse; enda oma, pehkinud Rooma riigi oma ja vanade primitiivsete jõudude oma, mis eelnesid Rooma välisele lakile ja mis pääsesid vabaks, kui sissetungid selle välise kihi lagundasid. Kõigepealt kvantitatiivne taandareng. Nad hävitasid inimelusid, ehitisi ja tootmisvahendeid. Rahvastiku arv vähenes, kunstiväärtusi läks kaduma, maanteed, töökojad, laod ja niisutussüsteemid lagunesid, põllud jäid sööti. Rüüstamine kestis edasi, sest antiigi varemeis ehitisi kasutati kivimurdudena, kust võeti kive, sambaid ja kaunistusi. Olles võimetu looma, barbari maailm "taaskasutab". Selles vaesunud ja alatoidetud maailmas jätkas barbarite alustatud tööd looduslik õnnetus. Alates 543. aastast laastas idast tulnud must katk rohkem kui poole sajandi jooksul Itaaliat, Hispaaniat ja suurt osa Galliast. Pärast seda tuli kuristiku põhi, traagiline VII sajand, mille kohta on isegi soov taaselustada vana väljendit dark ages. (lk 57)
  • Kuid on näha, milline keskaja jaoks otsustav muutus toimub Karolingide ajal. Iga inimene sõltub edaspidi aina enam oma isandast ja see kitsas silmapiir, see ike, mis on seda raskem, et toimib kitsas ringis, sätestatakse seadustega; võimu aluseks saab aina enam maaomand; ning moraali vundamendiks saab truudus ja tõotus, mis asendavad pikaks ajaks kreeka-rooma kodanikuvoorused. Antiikaja inimene pidi olema õiglane ja aus, keskaja inimene peab olema truu. Halbadeks peetakse edaspidi neid, kes on truudusetud. (lk 80-81)
  • Ühel sellele ajajärgule pühendatud ameerika medievistide kongressil nähti X sajandis otsustavate uuenduste perioodi, eriti maaharimise ja toitumise valdkonnas; Lynn White'i järgi andis proteiinirikaste ja seega kõrge energiaväärtusega taimede (näiteks uba, lääts ja hernes) massiline kasutuselevõtt Euroopa ühiskonnale jõudu ehitada katedraale ja üles harida suuri alasid. The Xth century is full of beans, tegi ameerika medievist humoorika kokkuvõtte. (lk 86)
  • Linnad vajasid sündimiseks soodsat põllumajanduslikku keskkonda, aga sedavõrd, kuidas nad arenesid, avaldasid nad ka aina suuremat külgetõmbejõudu ümbruskonnale, mis avardus vastavalt linna nõudmisele. Linn vajab toitu, sest ta on tarbija, kes osaleb põllumajanduslikus tootmises ainult marginaalselt (keskaegse linna sees pole küll põlde, kuid seal on aedu ja viinapuid, mis ei mängi linnakodanike toitmises sugugi tähtsusetut rolli). Linnade ümber laieneb ülesharitud maa-ala ja tõuseb saagikus, seda enam, et linn tõmbab oma põllumajanduslikust ümbrusest ära mitte ainult toiduaineid, vaid ka inimesi. Rändamine maalt linna on X ja XIV sajandi vahel üks olulisemaid protsesse. Kindel on igal juhul see, et linn teeb erinevatest sinnasaabunud inimgruppidest uue ühiskonna. (lk 114)
  • XII sajandi jooksul lähevad linnakoolid otsustavalt ette kloostrikoolidest. Need uued koolituskeskused sündisid piiskopikoolidest, ent iseseisvusid ja leidsid endale uued õpetajad ja õpilased ning algupärased õppekavad ja meetodikad. Skolastika on linnade laps. See valitseb uues asutuses: ülikoolis, intellektuaalses tsunftis. Õppimine ja õpetamine muutuvad ametiteks, üheks paljudest linna suure töökoja spetsialiseerunud valdkondadest. Juba nimi ise on tähendusrikas: universitas — tsunft. Ülikoolid on lihtsalt õppejõudude ja üliõpilaste tsunftid: universitates magistrorum et scolarium, oma eripärade ja nüanssidega: Bolognas valitsevad üliõpilased, Pariisis õppejõud. Raamat muutub vahendiks ja pole enam iidol. Nagu kõiki tööriistu hakatakse sedagi valmistama seeriaviisiliselt ning ta muutub tootmise ja kaubanduse objektiks. (lk 121)
  • Vana ja uue munkluse vastasseisu sümboliseerib poleemika, mida pidasid clunylane Petrus Venerabilis, Cluny abt (1122-1156), ja tsistertslane püha Bernard, Clairvaux’ abt (1115-1154). Nendele, kelle jaoks põhiline on Jumala teenimine, opus Dei, ja kellel hulk pärisorje võimaldas jõude olla, vastanduvad need, kes harrastavad müstikat, milles palvega on ühendatud füüsiline töö, mida mungad teevad koos noviitside või ilmikvendadega; munkadele, kelle tundelaadis on tähtsal kohal kirikute toredus, liturgia sära ja jumalateenistuse hiilgus, vastanduvad mungad, keda võlub lihtsus ja selged, ornamendita jooned. Vastandina romaani barokile, mis armastab uhkeid pindu ja lookleva ornamentika pentsikusi (romaani lihtsus on XX sajandi ahvatlev, kuid anakronistlik väljamõeldis), kasutatakse Citeaux’s sündivat gootikat, mis on rangem, korrastatum ja hülgab olulise nimel detaili. (lk 126)
  • Lääni eraldamine isanda poolt vasallile toimus tseremoonia käigus, investituuriga, mis seisnes sümboolses aktis, mingi eseme (lipu, skeptri, vitsa, sõrmuse, noa, kinda, õlekõrretüki vms.) üleandmises. See järgnes tavaliselt truudusvandele. Enne XIII sajandit kirjutati see kirjaliku dokumendina üles ainult erandkorras. Feodalism on teo, mitte kirja maailm. Üks olulisemaid lääniga toimunud muutusi seisnes selles, et kui alguses omas läänihärra selle üle õigust, mis sarnanes rooma omandiõigusega, ja vasallil oli kasutusvaldus, siis alates XI sajandist suurenevad vasalli õigused märgatavalt. See läheneb omaniku õigusele, ilma seda päriselt saavutamata, kuigi vasalli valduse kohta kasutati XII ja XIII sajandil sõna proprietas, ning läänihärra õigus kaugeneb sellest ja seda märgitakse terminiga dominum. Niisiis välistab feodaalsüsteem üldiselt omandi mõiste, mis tähendaks õigust tarvitada ja kuritarvitada. Selles mõttes vastanduvad feodaalsüsteemile rahamajandus ja üldises mõistes linlik omandus — eriti, mis puudutab vallasvara, mis hakkab kinnisvarast tähtsamaks muutuma. Aga just sellepärast, et maa jääb keskaegse majanduse vundamendiks, on maavaldust omandada püüdva linnakodaniku olukord ebakindel kuni keskaja lõpuni, mil maavaldus pole enam seotud lääniga. (lk 134)
  • Poliitilise võimu pärinud monarhiate ja riikide seas, mis rajatakse XI ja XIV sajandi vahel, pole isegi kõige tugevamad dünastiliselt kindlustatud ega territoriaalselt määratletud. Kui võtta ainult üks näide: kogu praeguse Prantsusmaa lääneosa on kuni XV sajandini vaheldumisi Prantsusmaa ja Inglismaa käes. Aga tulevik kuulub territoriaalsetele tervikutele, mis edasiminekute, tagasilanguste ja ümberkujunemiste läbi koguvad kokku väikesed keskaegsed rakukesed. Kuningad olid keskaegse kristliku maailma rapsoodid. (lk 141)
  • Nagu inimeste puhul, nii on ka kultuuri ajaloos lapsepõlv otsustava tähtsusega, ja siis on kaalul palju, kui mitte kõik. V ja X sajandi vahel sünnivad mõtte- ja tundeharjumused, teemad ja teosed, mis formeerivad ja informeerivad keskaegse mõtte- ja tundelaadi struktuure. (lk 161)
  • Paganliku kultuuri ja kristluse vaheline vaidlus ja vastuolu täidab varakristlikku ja seejärel keskaegset kirjandust ning hiljem hulka uusaegseid keskaja kultuuri alaseid uurimusi. Ja on tõsi, et need kaks mõtte- ja tundelaadi vastandusid teineteisele nagu tänapäeval marksistlik ja kodanlik ideoloogia. Paganlik kirjandus tervikuna valmistab kristlikule keskajale muret, aga V sajandiks on see küsimus tegelikult juba lahendatud. Kuni XIV sajandini leidub äärmuslasi mõlemas leeris: ühed keelavad kasutada ja isegi lugeda antiikautoreid, aga teised kasutavad neid ulatuslikult ja enam-vähem süütult. Ja asjaolud soodustavad kord ühtesid, kord teisi. Aga üldise suhtumise panid paika kirikuisad ja selle määratles täiuslikult püha Augustinus, teatades, et kristlased peavad kasutama antiikkultuuri, nagu juudid olid kasutanud egiptlaste pärandit. (lk 162)
  • Omaksvõtmise, muudatuste ja moonutuste aste varieerub autoriti ja sageli kõigub üks ja sama autor nende kahe pooluse vahel, mis märgivad keskaja kultuuri piire: hirmunud põgenemine paganliku kirjanduse eest ja ulatuslike laenudeni viiv kirglik imetlus. Juba pühal Hieronymusel esines selliseid kõhklusi. Unustades end sageli pikalt tsiteerima antiikautoreid, keda ta kasutab sama palju kui Piiblit, kuuleb ta ükskord unes, kuidas Jumal kutsub teda ja teatab karmilt: "...Ciceronianus es, non christianus", "sa oled tsitseriaan, mitte kristlane". Alkuinil on Vergiliuse kohta sama unenägu. Aga ka Hieronymus sõnastab samasuguse kompromissi nagu püha Augustinus: kristlik autor kasutagu oma paganlikke eeskujusid nagu juudid sõjas vangivõetud naisi, kellel nad ajavad pea paljaks, lõikavad küüned ära ja panevad uued riided selga ning siis abielluvad nendega. (lk 163)
  • Antiikajale omane mõtlemine säilis keskajal atomiseerituna, moonutatuna, kristliku mõtlemise poolt alandatuna. Olles sunnitud kasutama võidetud vaenlase teenuseid, pidi kristlus röövima oma vangilt mälu ja panema ta enda heaks tööle, vaadates mööda tema traditsioonidest. Aga selle tagajärjeks oli mõtte ajatus. Püha Aquino Thomas ütleb veel XIII sajandil, et pole tähtis, mida autorid ütelda on tahtnud; oluline on see, mida nad on ütelnud, ja seda võib kasutada oma äranägemise järgi. Rooma polnud enam Roomas. Translatio, üleviimine, pani alguse suurele keskaegsele segadusele. Aga see segadus oli uue korra eeltingimus. (lk 164)
  • On huvitav jälgida, kuidas uue kristliku eliidi kõige haritumad ja väljapaistvamad esindajad, teadlikud oma kultuurilisest väärtusest viimaste puristide kõrval, loobuvad intellektuaalsest rafineeritusest, mis neil on või mida nad võiksid saavutada, selleks et teha ennast oma kogudusele kättesaadavaks, juhmistuda, selleks et vallutada — selline oli nende valik. Kui see meid ka ei rahulda, on see ikkagi muljetavaldav. (lk 166)
  • Karolingide õukonna kultuur on sama mis barbarite kuningatel, nagu Theoderichil või Sisebutil. See piirdub sageli lapsikute mängudega, mis võluvad barbareid. Sõnadega hooplemine, mõistatused, teaduslikud "liimilevõtmise" küsimused — see sarnaneb meie raadiomängudega ja ajalehtede lõbulehekülgedega. Kuninglik akadeemia on pelgalt provintslik selts, sõpruskond valitseja ümber, keda naljaviluks kutsutakse kord Taavetiks, kord Homeroseks. Keiser, kes oskab lugeda — mis on juba palju ilmiku kohta —, aga mitte kirjutada, lõbustab ennast sellega nagu laps, lastes teha endale suurte tähtedega alfabeedi, mida ta üritab öösel dešifreerida, kompides seda sõrmedega padja all. Antiigivaimustus piirdub sageli selle otsimisega Cassiodoruselt ja Sevilla Isidoruselt. (lk 182)
  • Kui noor Tristan põgenes norra piraatkaupmeeste käest ja randus Cornwalli rannikul, siis ta "ronis suurte raskustega kaldapanga peale ja nägi selle taga künklikku ja tühja maad, lõputult laiuvat metsa". Aga sellest metsast tuleb välja jahisalk ja laps ühineb seltskonnaga. "Siis nad asusid teele, sõbralikult vesteldes, kuni nad avastasid lõpuks rikka lossi. Seda ümbritsesid aasad, puuviljaaiad, voolavad veed, kalastuskohad ja põllumaad."
Kuningas Marci maa pole truvääri väljamõeldud legendaarne maa. See on keskaja Euroopa füüsiline reaalsus. Metsade ja nõmmede suur vaip, mida augustavad ülesharitud valendikud — selline on kristliku maailma pale, mis sarnaneb negatiiviga muhameedlikust Oriendist, mis on oaaside maailm kesk kõrbet. Ühes on mets haruldane, teises on teda külluslikult, ühes tähendavad puud kultuuri, teises barbaarsust. Oriendis palmide varjus sündinud religioon tegutseb Euroopas puude vastu — need on paganlike haldjate pelgupaigad, mida mungad, pühakud ja misjonärid halastamatult maha raiuvad. Kogu progress keskaja Euroopas tähendab raadamist, võitlust padriku ja võsaga või (kui ollakse sunnitud ning tehniline varustus ja julgus lubavad) siis ka palgimetsaga, mis "Parzivalis" on "süütu mets", Dantel selva oscura. Aga elu tuksub erineva suurusega valendikel, majanduslikes, ühiskondlikes ja kultuurilistes rakukestes. Keskaja Euroopa jäi pikaks ajaks mõisate, linnuste ning ülesharimata ja tühjade alade keskel kerkinud linnade konglomeraadiks. Muide, kõrbeks on sellel ajal mets. Sinna põgenevad fuga mundi vabatahtlikud või sunniviisilised toetajad: erakud, armastajad, rändrüütlid, röövlid ja lindpriid. (lk 185-186)
  • Kui paljudes pühakuelulugudes esineb hundi taltsutamise ime, näiteks Assisi Franciscus, kes taltsutab kurja Gubbio hundi! Igast metsast väljub libahunte, kelles keskaegne metslus segab kokku looma ja pooleldi barbaarse inimese. Vahel peitub metsas veel verejanulisemaid elukaid, kes saadi päranduseks paganlusest: näiteks provanssaali lohemadu, kelle taltsutas püha Marta. Peale nende vägagi reaalsete hirmude muutuvad metsad imeliste ja kohutavate legendide maailmaks. Hirmuäratava metsseaga Ardenni mets on pelgupaigaks neljale Aymoni pojale ja seal muutub püha Hubertus jahimehest erakuks, püha Provins’i Thibault rüütlist erakuks ja söepõletajaks; Broceliande’i mets on Merlini ja Viviani nõidumiste näitelava; Oberoni metsas langeb Bordeaux’ Huon kääbuse nõiduse alla; Odenwaldi metsas lõpetab Hageni odahoop Siegfriedi traagilise jahi; Mans’i metsas eksleb õnnetult suurejalgne Bertha ja Prantsuse kuningas Charles VI läheb seal hulluks. (lk 188)
  • Ka hiliskeskajal rännatakse, aga XIV sajandist alates on rändurid hulkurid, äraneetud — enne olid nad normaalsed inimesed, kuid hiljem on normaalsed inimesed paiksed. Aga enne seda roidumust kihiseb kogu reisiv keskaeg ja see peegeldub pidevalt ikonograafias. Rändurite kiiresti sümboliks saanud instrumendiks on sau, T-kujuline kepp, millele toetudes kõnnivad kühmus erakud, palverändurid, kerjusmungad ja haiged. (lk 190)
  • See on rahutukstegev rahvas, keda kirik ja moralistid umbusaldavad. Isegi palverändurlus, mis varjab sageli lihtsalt hulkurlust, tühist uudishimu — keskaja turismi — , langeb kergesti kahtluse alla. XII sajandi alguses mõistab Honorius Augustodunensis selle pigem hukka ega soovita seda: "Parem anda vaestele raha, mis reisile kuluks." Ta on nõus ainult sellise palverännakuga, mille eesmärgiks on patukahetsus. On tähendusrikas, et juba varakult pole palverännak mitte soovi-, vaid patukahetsusakt. See heastab igasuguse raske patu: see on karistus, mitte tasu. Mis puutub neisse, kes võtavad selle ette "uudishimust või uhkustamiseks", nagu Elucidariumi õpetaja veel ütleb, siis "ainus kasu, mis nad sellest lõikavad, on see, et nad on näinud meeldivaid paiku või ilusaid ehitisi, või see, et nad saavad põhjuse uhkustamiseks". Rändurid on õnnetud ja turism on edevus. (lk 190-191)
  • Keskaja inimesed astuvad füüsilise reaalsusega kontakti müstiliste ja pseudoteaduslike abstraktsioonide vahendusel. Loodus on nende jaoks neli elementi, millest koosnevad nii universum kui ka inimene — miniatuurne universum, mikrokosmos. Nagu Elucidarium seda seletab, on kehaline inimene tehtud neljast elemendist ja "selleparast kutsutakse seda mikrokosmoseks, see tähendab redutseeritud maailmaks. Tõepoolest, see koosneb maast (ihu), veest (veri), õhust (hingeõhk) ja tulest (soojusest)."
Kõik, kõige targemast kõige rumalamani, jagavad sama arusaama universumist. Rohkemal või vähema) määral kristianiseeritud vanade paganlike sümbolite ja müütide põhjal personifitseeritakse loodusjõud kummaliseks kosmograafiaks: nelja elemendi eeskujul astuvad neli paradiisijõge ja neli tuult käsikirjade lugematutest tuuleroosidest loodusliku reaalsuse ja inimeste taju vahele. (lk 194-195)
  • II ristisõja ajal XII sajandi keskpaigas leidub üks fanaatiline lääneeurooplane, Langres’i piiskop, kes unistab juba Konstantinoopoli vallutamisest ja õhutab sellele Prantsuse kuningat Louis VII-ndat, kuulutades, et bütsantslased on "kristlased ainult nime poolest, mitte tegudelt" , ja et nad on ketserid; ning suur osa ristisõdijate sõjaväest olevat arvanud, et "kreeklased pole põrmugi kristlased ja nende tapmine on tühiasi". See vastasseis oli IV sajandil alanud kaugenemise tulemus, mis oli muutunud kuristikuks. Nad ei mõistnud enam teineteist, eriti lääneeurooplased, kellest isegi kõige targemad ei osanud kreeka keelt: "graecum est, non legitur".
See mõistmatus muutus vähehaaval vihaks, mis on teadmatuse laps. Kreeklaste suhtes tunnevad ladinlased kadeduse ja põlguse segu, mis tuleneb halvasti alla surutud alaväärsustundest. Ladinlased heidavad kreeklastele ette, et nood on maneerlikud, lodevad ja petturlikud. Eelkõige heidetakse neile ette rikkust. See on barbaarse ja vaese sõdalase refleks tsiviliseeritud rikka inimese suhtes. (lk 197-198)
  • Bütsantsi rikkus on ladinlaste viimane etteheide ja esimene himu. Kõik esimeste ristisõdade kroonikud, kes sõitsid läbi Konstantinoopoli, on seda kirjeldades imetlusest pimestatud. Barbarid elasid kehvalt oma algelistes kindlustes või viletsates asulates (Lääne-Euroopa "linnades" oli ainult mõni tuhat elanikku ja urbanism oli tundmatu) ja Konstantinoopol oma võib-olla miljoni elaniku, arhitektuuririkkuste ja poodidega on neile ilmutus linnast — on armas näha, kuidas ristisõdijad käivad shopping'ul või kutsuvad kreeka kaupmehi oma telkidesse, nagu Deuil’ Odo meile jutustab: "Nii me ostsime särgi vähem kui kahe teenari eest ja kolmkümmend särki, mis maksid kolm solidust alla ühe marga." Chartres'i Fulcher pungitab 1097. aastal silmi nagu paljud teisedki: "Kui uhke ja ilus linn on Konstantinoopol! Kui palju näeb seal imetlusväärse oskusega ehitatud kloostreid ja losse! Kui palju üllatavaid kunstiteoseid on vaatamiseks üles seatud väljakutele ja tänavatele! Oleks liiga pikk ja tüütu üksikasjalikult kirjeldada, millist küllust ja igat sorti rikkusi — kulda, hõbedat, tuhandet liiki kangaid ja pühasid reliikviaid leiab sellest linnast, kuhu arvukad laevad toovad pidevalt kõiki asju, mida inimestel vaja läheb..." (lk 200-201)
  • Paavstid panevad asjatult embargo kristlike kaupade veole muhameedlikku maailma, sest salakaubandus nurjab need keelud. Lõpuks paavstid lepivad nende rikkumistega, mõradega blokaadis, mille all kristlased kannatavad rohkem kui muhameedlased, ja jagavad isegi litsentse. Selles mängus on veneetslased meistrid. Näiteks 1198. aastal on paavst sunnitud tunnistama, et Veneetsial pole põllumajandusressursse ja seega saab ta elatuda ainult kaubandusest, ning Innocentius III annab Veneetsiale õiguse kaubelda "Aleksandria sultaniga", jättes siiski välja strateegilised kaubad, mis satuvad kristlikule maailmale peale surutud musta nimekirja: raud ja relvad, tõrv, vaik, ehituspuit ning laevad. (lk 205)
  • Aga ristisõdade harjal tungib kristlikku maailma araabia teadus, ning kui see ka ei põhjusta, siis vähemasti toetab seda, mida kutsutakse XII sajandi renessansiks. See, mille araablased kristlikele õpetlastele andsid, oli tegelikult põhiosas kreeka teadus, mis oli idamaistes raamatukogudes kokku kogutud, muhameedlike õpetlaste poolt ringlusse paisatud ja toodud islami läänepiirile, Hispaaniasse, kuhu kristlikud vaimulikud tulid agaralt seda sisse hingama vastavalt rekonkista edenemisele. Toledo, mille kristlased 1085. aastal tagasi vallutasid, muutub magnetiks neile janustele, kelleks algusaegadel on eelkõige tõlkijad. Muhameedliku teaduse mood muutus kristluses isegi nii suureks, et Bathi Adelard kuulutab, et oma isiklike ideede levitamiseks on ta neid sageli araablastele omistanud. (lk 206)
  • Inglite hierarhial, mis sai alguse pühast Paulusest, parandas Pseudo-Dionysios Araopagita, kelle traktaadi "Taevasest hierarhiast" tõlkis IX sajandil ladina keelde Scotus Erigena, kuid see tungis Euroopa teoloogiasse ja vaimsusse alles XII sajandi teisel poolel. Selle menu oli tohutu, selle võtavad omaks XIII sajandi ülikooli õppejõud Albert Suure ja Aquino Thomasega eesotsas ning Dante on sellest läbi imbunud.
Traktaadi müstiline teoloogia on kergesti moonutatav rahvalikuks pildistikuks, mis tagab taile äärmiselt laia kõlapinna. See halvav idee, mis ei lase inimestel maise ühiskonna ehitust puudutada, kõigutamata samas taevast ühiskonda, ja mis vangistab surelikud inglite võrgusilmadesse, lisab maiste isandate raskusele inimeste turjal raske inglite hierarhia lasti: seeravid, keerubid, aujärjed, ülemused, väed, meelevallad, valitsused, peainglid ja inglid. Keskaja inimesed rabelevad deemonite küüniste ja miljonite tiibade kammitsas, mis lehvivad nii maa peal kui taevas ja teevad elust tiivaplaginaga täidetud luupainaja. Sest tegelikkuses pole taevane ilm lihtsalt sama reaalne kui maine, vaid nad moodustavad ühtse terviku, keeruka segadiku, mis püüab inimesed üleloomulikkuse võrku. (lk 229-230)
  • Igal juhul rabab tänapäeva lugejaid keskaegsete kroonikute ja ajaloolaste puhul kontrast globaalse viitevälja ambitsioonikuse ja konkreetse silmapiiri ahtuse vahel. Raoul Glaber’ näide XI sajandi algusest on rabav. Peale tema võiks nimetada veel kümneid teisi. Oma kroonika alguses noomib ta Bedat ja Paulus Diaconust, et nad kirjutasid ainult "omaenda rahva ja maa ajaloo", ja väidab, et tema kavatsus on "jutustada sündmustest, mis on toimunud kõigis neljas maailmajaos". Kuid samal leheküljel ta teatab, et ta lähtub "aegade järgnevuse" määramisel saks Henry II ja kapeting Robert Vaga valitsusaegadest. Tema lugudest selgub peagi, et ta silmaring piirdub sellega, mida ta võis näha Burgundias, kus ta elas suurema osa elust, ja Clunys, kus ta kirjutas oma olulisemad tööd. Kõik kujutised, mille keskaeg on meile endast jätnud, on üles ehitatud sama mudeli järgi. Suured plaanid kitsas kaadris (valendikel, millest me eespool rääkisime), mis laienevad äkitselt välkkiire reisiga lõpmatusse universumi ja igaviku mõõtmeteni. See globaalne viide on keskaegse totalitarismi kõige ilusam aspekt. (lk 232)
  • Sakraalses ajaloos on valitsevaks noodiks ettekuulutus. Vana Testament kuulutab ette Uut Testamenti absurdini viidud parallelismiga. Iga episood, iga isik ennustab oma teisikut. See ajalugu jõuab välja gooti ikonograafiasse ja puhkeb õitsele katedraalide portaalidel, kus Eelkäijate suured kujud asetsevad sümmeetriliselt prohvetite ja apostlitega. See on keskaja ühe põhilise vaimse struktuuri kehastus ajamõõtmes: tuginemine analoogiale, järelkajale. Tõeliselt eksisteerib ainult see, mis meenutab midagi või kedagi, ainult see, mis on juba kunagi eksisteerinud. (lk 239)
  • Keskaegne kronoloogia kitsamas mõttes — aja mõõtmise, kuupäeva või kellaaja kindlaksmääramise vahendid, kronoloogia instrumendid — on muidugi algelised. Pidevus kreeka-ladina maailmaga on siin täielik. Aja mõõtmise vahendid sõltuvad endiselt looduse kapriisidest — näiteks päikesekell, mis juba nime järgi näitab aega ainult päikeselise ilmaga — või mõõdavad ajalõike pidevast ajast lahus: liivakell, klepsüdra ja teised kella asendajad, mis pole võimelised mõõtma dateeritavat, arvudes väljendatavat aega, kuid mis on kohased konkreetsete pidepunktide määratlemiseks ajas; küünlad, mis jaotasid öö kolmeks küünlaks, ja lühemate ajavahemike puhul palved, nii et oli Miserere ja Pater'i aeg.
Need ebatäpsed instrumendid on ennustamatu tehnilise viperuse meelevallas: pilv, liiga suur liivatera, pakane, pahatahtlikud inimesed, kes pikendasid või lühendasid küünlaid, kiirendasid või aeglustasid palvet. Aga aega arvestatakse ka erinevate süsteemide järgi. (lk 247)
  • Mõõdud — ajas ja ruumis — on erakordse tähtsusega ühiskondliku domineerimise vahendid. Kes neid valitseb, tugevdab eriliselt oma võimu ühiskonna üle. Ja keskaegsete aegade mitmekesisus on oma aja ühiskondlike võitluste nägu. Nagu mahumõõtude pärast võideldakse nii linnas kui maal, sest need määravad ära ratsioonid ja elatustaseme (ollakse läänihärra või linna mõõtude poolt või vastu), samamoodi lüüakse lahingut ka ajamõõtmise ümber, nii et see hakkab valitsevate klasside, vaimulik- ja aadelkonna käest ära libisema. Nagu kiri, nii jääb ka aja mõõtmine suurel osal keskajast tugevate pärisosaks, üheks osaks nende võimust. Massidel pole oma aega, nad on isegi võimetud seda määrama. Nad alluvad ajale, mille suruvad peale tornikellad, trompetid ja sarved. (lk 248)
  • Keskaja Euroopas tunti tegelikult ainult kaht aastaaega: talve ja suve. Sõna "kevad" esineb ainult õpetatud ladinakeelses luules, näiteks goljaaridel. (lk 250)
  • Keskaeg on puidust maailm. Puit on universaalne materjal. Sageli on see kehva kvaliteediga ning puitelemendid on piiratud mõõtmetega ja halvasti töödeldud. Suured ühest tükist palgid (merrain), mida kasutatakse hoonete ehitamiseks, laevamastideks ja katusetarinditeks ning mida on raske langetada ja tahuda, on kallis, isegi luksuslik materjal. Suger, kes otsib XII sajandi keskel piisavalt kõrgeid ja suure läbimõõduga puid Saint-Denis’ katusetarindi jaoks, peab seda imeks, kui ta leiab oma soovidele vastava metsa Chevreuse'i orust. (lk 284)
  • Aeg, mis idealiseerib kõike, idealiseerib ka materiaalset minevikku, jättes sellest järele ainult püsivad osad ja hävitades ebapüsiva, see tähendab peaaegu kõik.
Keskaeg on meile kui uhke kivikollektsioon: katedraalid ja kindlused. Kuid need kivid esindavad ainult tibatillukest osa sellest, mis on olnud. Sellest kerest, mis oli puidust ja veel viletsamatest ja ebapüsivamatest materjalidest — õlest, savist ja samaanist — , on säilinud üksikud luud. Miski ei illustreeri paremini keskaja fundamentaalset uskumust, et hing ja keha on eraldatud ja et ainult hing kestab edasi. Keskaja keha on tolmuks pudenenud ja ta on jätnud meile ainult oma püsivas kivis kehastunud hinge. Kuid see aja illusioon ei tohi meid ära petta. (lk 290)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel