Seltsid, 19. sajandil küll peamiselt laulu- ja mänguseltsid ning põllumeeste seltsid, seejärel mitmed kutseametite (tuletõrjujad, mesinikud jt) ja huvialapõhised (karskus, jalgrattasõit, käsitöö jt) seltsid olid eesti avalikkuses koos tollaste ajalehtede ja ajakirjadega maailma teadussaavutuste esimesed kuulutajad. Sõjaeelses Eesti Vabariigis võtsid selle rolli üle akadeemilised seltsid ja ühingud, kasvades ise seejuures teaduse tõlgendajaks, aktiivse teaduspõhise dialoogi tekitajaks ja pidajaks. Teaduslikud seltsid professionaliseerusid, kuid teatava piirini, sest nad ei unustanud kunagi oma üldrahvalikku päritolu, kuuluvust ja laiemat rahvavalgustuslikku ülesannet. Nõukogude okupatsiooni ajal oli vaba seltsitegevus keelatud ning teadustulemuste tutvustamist püüti vähem või rohkem edukalt hoida kontrollitavas mahus ja piires ning rakendada ideoloogia teenistusse. Näiteks rahvaülikoolide kaudu. Kuid isegi siis jõuti kogu ideoloogilise vahu kõrval kasvatada üldrahvalikku arusaamist ja tunnetust teadustöö tähtsusest. (lk 148-149)
Eestikeelse ajakirjanduse kõrval tegid suurt ja tänuväärset eeltööd eestikeelsele teaduselule eesti seltsid. Peaaegu kõikides seltsides, olid need siis nime järgi põllumeeste, karskus- või jalgrattasõitjate ning laulu- ja mänguseltsid, peeti populaarteaduslikke ettekandeid. Loomulikult olid need ettekanded ülekaalukalt üldharivad ega tunginud teadussaavutuste peensustesse, kuid need kujundasid inimeste mõttemaailma ning harjutasid teadmisega, et miski pole lõplik ja jäädav, vaid kõik võib muutuda. (lk 153)
Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158
