Keskkonnakaitse võtmeküsimus on teatavasti inimene. Eestis on lõhe rahvuse enesekuvandi ja keskkonnaprobleemide vahel muutunud järjest kriitilisemaks probleemiks. Rahvuslikus identiteedis valitsev soe ja mõnus, rahu ja enesekindlust sisendav loodusrahva-minapilt ei mobiliseeri tegutsema, muutma harjumusi ja avaldama survet poliitikutele. Viimasel ajal räägitakse palju põlevikivitööstusest, kuid see on jätnud varju tõsiasja, et ka Eesti elanikud ise peaksid oma (majanduskasvuga kosunud) ökoloogilist jalajälge oluliselt vähendama: piirama autokasutust, parandama prügi sorteerimist ja ringmajandust, vähendama tarbimist jne.
Tõsiasi, et üks või teine looduselement on rahvuslikus identiteedis olulisel kohal, ei vabasta kedagi vajadusest keskkonnakaitsesse panustada.
Ants Viires näitas oma kultuuriökoloogilises uurimuses, kuidas talupojad suhestusid loodusega sageli uskumuste ja eelarvamuste pinnalt – näiteks kasutati rahvameditsiinis puude lehti ja vilju tihti üksnes kujuanaloogia ja mitte toime põhjal. Seega ei sünni talupojatarkusest tingimata kõige mõistlikumad lahendused. Seevastu avatud arutelu eestluse ja identiteedi, rahvusluse ja keskkonnakaitse suhete üle võiks aidata mõelda suuremalt ja jõuda lõpuks küsimuseni, milline võiks olla Eesti keskkonnakaitsealane suurem visioon lähitulevikuks.
