Kuppelmaastik

Proosa

Otepää on minu jaoks tähtis paik siin ilmas ja sellest ei saa mööda minna. Otepää on nagu strukturalistlik keelemärk: tekkelt juhuslik, eluliselt möödapääsmatu. /---/ Kõigi mu hilisemate suurte sõnade taga on kuskil Otepää kuplid ja järved ning kuumade suveõhtute kumisev kollakas-violetne atmosfäär.
- Jaan Undusk, "Asju, mida ma arvan". Rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest". (Eesti mõttelugu 118). Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 9-10

Siinse looduskaitse pioneerid olid hoopis baltisakslased, kes asusid kaitsma kalasid, linde ja rändrahne. Eesti looduskaitse kujunes 1920.–1930. aastatel ja põimus identiteediloomega. Selle käigus valiti välja paigad, mis kehastasid noort rahvusriiki selle ühtsuses ja mitmekesisuses: pankrannik, kuppelmaastik, Setomaa jne. Looduse kõrval tõsteti esile ka moderniseeritud maastikud: linnad, kuurordid ja tööstus. Mets kui eestluse sümbol seostus muinaskultuuri ja maausulistega – hiiekultuse tähtsustamine ja rakendamine selliste mälestusmärkide juures nagu Sõjamäe hiis (Jüriöö park) ei olnud erandlik, vaid sarnased ideed levisid 1930ndatel mujalgi Euroopas.
- Linda Kaljundi, "Ökovisioonid: Eestlus – loodusrahvamüüt keskkonnakriisi ajastul", Vikerkaar, september 2019

Ühes "Kuldöölase" koostamise ajal ilmunud meenutuses räägib Hirv oma noorusea mälupildist, milles ta istus Emajõe ääres ja vaatas mööduvaid tüdrukuid koos vanameistri, kunstniku Johannes Uigaga. "Uiga vaatas neid teisiti — nagu tükikest loodusest," meenutab Hirv. Kunstniku eluaegne inspiratsioon ja muusa oli Otepää kuppelmaastik: selle kaunid, naise ihu meenutavad vormid olid meistri silmis müstilis-erootilised. Ehk on ka Indrek Hirve "sina" vaid kauni muusa, eksootiliste mäestikuvormide peegeldus? Niipalju siis Andaluusia koerast veel ühe Tartu linnakirjaniku mõistmiseks, kui see silmamuna sai nüüd ikka läbi lõigatud…
- Marin Laak, "Tartu linnakirjanik ja Andaluusia koer" Looming, 11/2018 (Arvustus: Indrek Hirv, "Kuldöölane". Post Factum, 2018.)

Taeva pale oli kollakashall ja kole. Otsekui vaataks Suur Nälg ise kaame näoga üle kuumuses kõrbeva maa. Põud oli pea kevadest saadik, nii et hilisem külvaja seemne juba tuhakarva tolmu pidi heitma, silmad endal taevarannas kinni. Kas ei kerki siis ometi päästev pilveserv Lõuna-Eesti vihmanäljaste kuplite kohale? Puud metsas avasid oma pungateravikud nagu tillukesed imestavad suud: kuhu jääb vihm. Veel jätkus sügava juurega puudele läinud talve napivõitu lume niiskust, mulla pealmistes kihtides aga, kus pidi võrsuma järgmise talve leib, võimutses halastamatu päike, kollane ähmane silm põuavines. (lk 16)
- Aime Maripuu, "Võhandu, püha jõgi", rmt: "Jõgi ei peatu kunagi", Tallinn: Eesti Raamat, 1984

Haapsalu on saanud minu jaoks täiskasvanuna järjest suurema tähenduse. Kui merd ei ole, ei ole mul õhku hingata. Lõuna-Eesti kuplite vahel, mis on küll väga kaunid, on mul kitsas olla. (lk 27)
- Elle Kull, rmt: Hille Karm, "Elle Kull. Unes ja ilmsi", 2009

Otepää on minu jaoks tähtis paik siin ilmas ja sellest ei saa mööda minna. Otepää on nagu strukturalistlik keelemärk: tekkelt juhuslik, eluliselt möödapääsmatu. /---/ Kõigi mu hilisemate suurte sõnade taga on kuskil Otepää kuplid ja järved ning kuumade suveõhtute kumisev kollakas-violetne atmosfäär. (lk 9-10)
- Jaan Undusk, "Asju, mida ma arvan". Rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest". (Eesti mõttelugu 118). Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 7-16.