Balys Sruoga

Balys Sruoga (2. veebruar 1896 – 16. oktoober 1947) oli leedu luuletaja, dramaturg, kriitik, kirjandusteadlane ja kirjanik.

Sruoga oli üks oma aja haritumaid ja erudeeritumaid, mitmekülgse kirjandusliku ande ning lausa erakordse töövõimega vaimuinimesi. Ka paistis ta silma oma vastuolulise, impulsiivse, sageli äärmusteni mineva karakteri poolest. Lõikava iroonia ja sarkasmi, temperamendisähvatuste, mõnikord aga ka musta depressiooni taha peitis end humanist, erakordselt tundlik ja kogu ümbritseva suhtes ääretult vastuvõtlik lüüriline isiksus.
- Tõlkija [Valvi Strikaitienė], "Saateks", rmt: Balys Sruoga, "Jumalate mets", Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 299

"Jumalate mets"

Originaali tiitel: "Dievų miškas", Vilnius: Valstybinė grožinės literatūros leidykla, 1957.

Tsitaadid väljaandest: Balys Sruoga, "Jumalate mets", tlk Valvi Strikaitienė, Tallinn: Eesti Raamat, 1976.

XIX "Peksufilosoofia"

Stutthofi algusaastatel oli laagris eraldi blokk, kus elasid ainult sakslastest kriminaalvangid: vargad, röövlid, muidu mõrtsukad. Taolist publikut vaos hoida polnud iseenesest mõista kerge asi. Ei kuula sõna. Sõimavad. Peksavad. (lk 83)

XXX "Kantselei alustoed"

Laagrikeeles polnud terminit "varastama". Varas oli see, kes võttis kuskilt tüki leiba, kaalika, paar kartulit, haisva söödapeedi. Aga kui keegi vehkis sisse kella, inglise riidest ülikonna, õmblusmasina või mootori, siis see polnud varas, see oli organisaator. Vargus oli laagris kõvasti keelatud, organiseerimisse suhtuti aga tolerantselt. Organisaator oli initsiatiiviga inimene. Organisaator ei teinud vaestele liiga, vaestelt polnud midagi organiseerida. Organisaator organiseeris kõik ülemuste tagant, SS-i või DAW-i ladudest. (lk 134-135)

XXXI "Poliitvangid"

Kõik laagri vangid olid "kuritegude" järgi liikideks jaotatud ja kandsid vastavat värvi kolmnurka numbri kõrval rinnal ning püksisäärel, kuigi laagris trakteeriti, saadeti tööle ja karistati kõiki ühtemoodi. Mõningaid privileege oli ainult sakslastest kriminaalkurjategijatel.

Kõige tähtsamad, vähemalt arvulisest seisukohast, olid poliitvangid, keda ametlikult kutsuti Schutzhaftpolitische. Nad kõik kandsid punast kolmnurka. (lk 139)

Kord aeti laagrisse üks ehmunud, ebamäärase välimusega kodanik. Ta dokumentides oli midagi väga arusaamatut kirja pandud, mingid selgusetud suhted oma peremehe mullikaga.

"Ai, ai," raputas oberscharführer König tema dokumente lapates pead. "Mis me sinuga siin peale hakkame? Laagris meil mullikaid pole! Äkki aitab sulle kassist?…" turtsatas König talle punast kolmnurka kirjutades.

Ka see värdjas oli poliitvang — rikkus rassi, põrguline! (lk 145)

XXXII "Piibliuurijad"

Piibliuurijad kõndisid ringi violetsete kolmnurkadega.

[---] Kõik nad olid lausa sõnulseletamatult jutukad. Näis, et jutukus on nende usu üks kõige olulisemaid tunnuseid. Ja veel nende juhtide jutukus! Tihtipeale polnud selle eest mingit pääsu. Kui ma veel piibliuurijate kombeid ei tundnud, juhtus vahel, et ma neid kogemata kõnetasin, pärast pidin kaua vaeva nägema, enne kui lobamokkadest lahti sain. Pea lausa huugas nende jutust, mitu ööd järjest kummitasid mind piibliuurijad. Polnud mingit võimalust nendega vestlust lõpetada. Kuid ühte asja nad ei kannatanud. Teoloogilise vaidluse haripunktil asetasin endale sõrme laubale ja küsisin väga murelikult:

"Noh, hea küll, ma olen nõus, ma nõustun alati iga eesli arvamusega… Ma olen nõus, kõik on korras, kuid üks asi pole mulle selge: mis keeles kõnelevad kuradid põrgus omavahel ja oma orjadega, näiteks … piibliuurijatega?"

Vaat seda küsimust piibliuurijad ei kannatanud. Vihastasid ja sülitasid. Nad olid veendunud, et ma olen viimane hulgus, kes absoluutselt ei sobi tulevasse Jehoova kuningriiki, ja et minust ei tule iialgi korralikku piibliuurijat. Pärast niisugust küsimust panid nad minu juurest plagama ning jätsid mu pikaks ajaks rahule.

Piibliuurijad olid paavsti ja üldse kõikide katoliiklaste veendunud vastased. Kuidas kellelegi, kuid katoliiklastele olid nad põrgus juba varakult koha valmis vaadanud ja veel viletsamast viletsama. Peale selle olid nad kõik patsifistid. Keeldusid sõjaväeteenistusse, eriti sõtta minemast. Vaat selle, nende õpetuse eripära eest ei armastanudki neid hitlerlased ja toppisid koonduslaagritesse. (lk 146)

XXXIII "Preestrist mustlaseni"

Kõige kuulsam asotsiaalsete vangide esindaja oli Eesti päritoluga sakslane Edgar Miller. Ameti poolest apteeker, kes Eesti sõjaväes vanemleitnandi või kapteni aukraadi oli välja teeninud ja nagu ta ise kiitles, Eesti tuntuima kindrali Laidoneri sekretärina või vähemalt tema kantseleis töötanud. Miller kõneles vabalt eesti, läti ja vene keelt.

Laagrisse sattus ta piiritu joomise pärast. Ka siin nägi ta harva selget päeva. Kui lõbusa loomuga joodik oli ta laagris üsna armastatud kolleeg. (lk 150)

XLI "Kaitseinglid"

Vangide valvamiseks peeti laagris mitut SS-meeste roodu. Nende koosseis polnud kindel. Kaitseinglite arv kõikus umbes 800 kuni 2000 pea ümber, mõnikord oli neid veelgi rohkem. (lk 190)
Öösiti valvasid SS-lased prožektorite ja kuulipildujatega varustatud tornides, mis olid laagri barakke ümbritseva traataia kohale ehitatud. Päeval moodustasid nad ümber laagri tööpiirkonna pidevalt sõimava elusa aia. (lk 190)
Vanad SS-mehed hõivasid mitmesugused juhtivad positsioonid, kõikjal olid nad nii- või naasugusteks füüreriteks tehtud. Realiikmeid, halli massi, komplekteeriti mitmel kombel, nii Saksamaal kui ka erinevates okupeeritud Euroopa maades. Nii sattusid SS-i igat sorti avantüristid, kes olid seadusega vastuolus: kriminaalkurjategijad, karjeristid ja muu taoline element. Kuid ka sellest polnud natsidele küllalt. Nad kuulutasid okupeeritud maades välja noorte mobilisatsiooni ja võtsid väevõimuga. Kuna rahvusvahelise kokkuleppe kohaselt ei tohtinud okupeeritud alade elanikke sõjaväkke võtta, siis värvati noored SS-i ja sunniti alla kirjutama, et nad on astunud sinna omal soovil. Mõnikord võeti inimesed kinni tööle saatmiseks, tegelikult aga viidi SS-i. Vahel hoiti inimesi kinni vanglas või laagris, sealt aga saadeti otse SS-i. Segadust suurendada aitas ka veel see asjaolu, et paljudes Euroopa maades polnud inimestel SS-ist mingit ettekujutust. Seda enam, et SS ja sõjavägi kandsid täiesti ühesugust vormi; ainult et sõjavägi kandis saksa kotkast rinnal, SS aga varrukal, see oligi kogu erinevus. Ja kust pidi tavaline tööline või talupoeg seda teadma? Mitte kõik injmesed ei sünni kangelastena, mitte kõik ei julge vastu hakata, end peita, mitte kõik ei julge mobilisatsioonikutse peale minemata jätta. Kui aga oled kord kätte saadud, siis pole enam mingit väljapääsu.

SS-i värvatud inimesed saadeti tavaliselt teisele, neile kaugele maale mitmesuguseid politseikohustusi täitma. Niisugusel kombel SS-i sattunud, võõrsil range kontrolli all olev värskeltküpsetatud SS-lane ei tundnud end sugugi paremini kui vang. (lk 191)