Bernhardiin
Proosa
[muuda]- Tüse vana kammerteener juhatas mind isalikult ministri töötuppa ja käskis oodata. Tema kõrgusel olevat kõrvalruumis õpperingkonna kuraatorite koosolek. Ta tuleb varsti. Kõrvaltoast kostiski ägedat juttu. Tuli leegitses kaminas, selle ees lamas suurim bernhardiin, keda ma kunagi olen näinud. Kammerteener käskis mind istuda ja ma vajusin mugavalt kamina ees olevasse suurde tugitooli. Koer vaatas mind laisalt, tõusis siis, nuusutas mind, ja haistes mu kleidi küljes meie koduse Musti lõhna, tervitas mind sõbralikult, pannes mulle käpa põlvele. Ta vaatas mind bernhardiini rumalavõitu, kuid armsate truude silmadega. Kammerteener läks ära ja mina hakkasin Bobbyga juttu ajama — nii oli kammerteener koera mulle esitlenud. Mulle meenus väike lord Fauntleroy, ja Bobby mõistis täielikult, kui abitu ja hirmunud ma olin, ning lubas mind jõudumööda aidata. "Ega see mees sind ju ära söö, olgugi, et ta on tsaari minister ja su vaenlane. Mõtle sellele, mis sul kõik kaalul on... ja muudkui võitle!" Bobby torkas oma pea mu kaenlasse, ja nõnda juttu ajades me ei märganudki, millal, sameteesriiete tagant oli tuppa tulnud keegi suurt kasvu härra. Kohkusin kangesti, kui ta ütles: "Tere õhtust."
- Kargasin ehmunult püsti, aga suur härra käskis mind uuesti istuda ja istus ka ise vastasolevasse tugitooli, küsides minult, mis ma olin Bobbyle rääkinud...
- Hella Wuolijoki, "Koolitüdrukuna Tartus", tlk Linda Viiding, LR 49-50 1986, lk 59-60
- Päike kuumutas asfalti nii, et kingajäljed jäid järele. Keegi kirjutas ajalehes, et suuri koeri — njuufaundlandereid, bernhardiine — ei maksa linnakorteris pidada, see polla inimlik. Inimestest seevastu ei räägitud. Aga inimesi oli ka palju rohkem kui bernhardiine.
- Astrid Reinla, "Nõiaprotsess", rmt: Astrid Reinla, "Inimestega", 1982, lk 19
