Danielle Steel

Danielle Fernandes Dominique Schülein-Steel (sündinud 14. augustil 1947 New Yorgis) on USA kirjanik, luuletaja ja lastekirjanik.

Intervjuud

Vahel ma lihtsalt istun ja põrnitsen eimidagi ja mõtlen raamatust või süžeepöördest või mõtteidust ja ma lähen mõttega jupi maad kaasa ja vaatan, kuhu see välja jõuab, püüan seda endale ette kujutada. Ma tean, et mõte on õige, kui käib üks klõps ja mu kõhutunne ütleb mulle: "See ongi see."
Enne sündmustiku visandamist teen ma mõnda aega märkmeid. Märkmed käivad peamiselt tegelaste kohta. Enne alustamist pean ma tegelasi väga hästi tundma: kes nad on, kuidas nad mõtlevad, mida nad tunnevad, mis nendega toimunud on, kuidas nad üles kasvasid.
Ma armastan läbinisti, täiesti ja truult oma kirjutusmasinat. Maksin selle eest vist 20 dollarit. Suurepärane investeering! Ja nüüdseks oleme vanad sõbrad.
Ma töötan 20 tundi järjest, liimituna oma kirjutuslaua külge, mõnikord 24 tundi korraga. Ükskord kulus kolmkümmend kuus tundi, kui ma lihtsalt ei suutnud lugu pooleli jätta.
Kui ma kirjutan, olen üleni lötsakas. Minu kõige lemmikumad kirjutamisriided on hõredaks kulunud vanad kašmiirhommikumantlid, nendes on nii mugav kirjutada. "Pidulik rõivastus" oleks vana pusa ja teksad. See on nagu pikale autosõidule minek, sul peab olema piisavalt mõnus, et pikka aega ühe koha peal paigal istuda. Mu pikad juuksed on kummipaelaga üles seotud - mugavus, mugavus, mugavus ennekõike. Kui ma töö lõpetan, on see nagu matkalt tagasitulek: ma olen täiesti sassis! Aga see saavutustunne on hea.
- Danielle Steel, intervjuu: Tina Jordan, "Danielle Steel: 'I Know an Idea Is Right for Me When It Just Clicks'", The New York Times, 2. veebruar 2018 (Archive.org)

Proosa

"Kurjus"

Tsitaadid väljaandest: Danielle Steel, "Kurjus", tlk Victoria Traat, 2000.

Orelihelid tõusid kõrgele Wedgewoodi sinisesse taevasse. Puude otsas laulsid linnud, eemal hõikas laps oma sõpra, oli rauge suvehommik. Kirikus kõlasid hääled vägevas unisoonis, lauldes tuttavaid koraale, mida Grace oli lapsepõlvest saadik perekonnaga laulnud. Täna hommikul ei suutnud ta midagi laulda. Ta seisis, jaksamata end liigutada, ja vahtis ainiti ema kirstu. (lk 7, algus)

John Adams oli ilus mees. Nelikümmend kuus aastat vana ja üks paremaid advokaate Watsekas, kindlasti aga kõige armastatum. Ta oli osa võtnud Teisest maailmasõjast ja pärast seda õppinud Illinoisi ülikoolis; sealt tuli ta Watsekasse, mis asub sada kilomeetnt Chicagost lõuna pool. See oli väike, piinlikult puhas linn, asustatud südamepõhjani korralike inimestega. Ta osutas neile kogu vajalikku juriidilist abi, kuulas ära kõik nende mured. Oli nende kõrval lahutusprotsessides või varanduslikes tülides, tuues rahu tülitsevatele pooltele. Ta oli alati õiglane ning meeldis seetõttu kõigile. Ta käsitas isiklikke solvanguid ja nõudlusi osariigi vastu, kirjutas testamente ja aitas koostada adopteenmisdokumente. Linna kõige populaarsema arsti kõrval, kes oli muide tema sõber, oli John Adams kõige armastatum ja lugupeetum mees Watsekas. [---]

Ta tundis linnas peaaegu kõiki nimepidi ja linnas leidus hea hulk lahutatuid ja noori leski, kes juba mitu aastat heitsid talle silma, sellest saadik, kui Ellen haigeks jäi. Aga ta ei pööranud kellelegi tähelepanu, oli ainult sõbralik ja küsis laste järele. Ta ei vahtinud naisi, ja seegi meeldis linnarahvale. Issand ise teab, et tal oleks selleks õigus," ütles ikka üks vanem mees, kes teda hästi tundis. "Ellen on ju nii haige ja puha; võiks arvata, et mees hakkab teisi vahtima... Aga John ei tee seda, temam itte... tema on tõepoolest korralik abikaasa." (lk 8)

John saab kaotusest üle, ta kukub jalgadele nagu alati, ja kuigi ta praegu väidab, et ei ole huvitatud uuesti abiellumisest, oli Frank valmis kihla vedama, et partner on aasta pärast uuesti abielus. Muret tegi talle Grace, kes paistis oleval täiesti masendatud ja vapustatud, vahtis ainiti lilli altaril, Ta oli ilus tüdruk, õigemini, oleks olnud ilus, kui ta oleks seda endale lubanud. Ta oli seitsmeteistkümneaastane, pikk ja kõhn, tal olid graatsilised õlad ja pikad sihvakad käsivarred ning ilusad pikad jalad, peenike piht ia pringid rinnad. Aga ta peitis oma figuuri kotjatesse rõivastesse ja pikkadesse laiadesse sviitritesse, mida ta ostis Päästearmeest. John Adams polnud kaugeltki rikas mees, aga ta oleks jaksanud rütrele paremaid rõivaid osta, kui too oleks seda soovinud. Kuid erinevalt teistest temaealistest tüdrukutest ei tundnud Grace huvi riiete ega poiste vastu, ja katsus ennast pigem inetumana kui ilusamana näidata. Ta ei jumestanud end sugugi, kandis oma pikki vaskpunaseid juukseid sirgelt seljal ja peitis suured rukkilillesmised silmad pikkade, näole langevate salkude varju. Ta ei vaadanud kunagi kellelegi otse silma ega soovinud kellegagi vestlust alustada. Suurem jagu inimesi oli üllatatud sellest, kui ilus ta oli, kui nad talle otsa vaatasid; aga kui sa talle ekstra otsa ei vaadanud, siis ei märganud teda üldsegi. Tänagi kandis ta ema vana masendavalt sünget musta kleiti. See istus tal seljas nagu kott ja ta nägi välja kolmekümneaastane, kui ta seal isa kõrval seisis, juuksed kõvasti kuklasse krunni keeratud, nägu surmkahvatu. (lk 9)

Inimesed mainisid aeg-ajalt, kui uje on Grace, kui seltsimatu. Paari aasta eest liikusid jutud, et tüdruk on ehk arengupeetusega, aga need, kes temaga koos koolis käisid, teadsid, et see on vale. Ta oli targem kui enamus, ta lihtsalt ei rääkinud kuigi palju. Üksildane hing, keda aruharva koridoris kellegagi rääkimas või naermas kuuldi, ja ka siis kadus ta kähku, otsekui kardaks välja, teiste seltsi tulla. Ta polnud hull, klassikaaslased teadsid seda, aga ta polnud ka seltsiv. See oli väga kummaline, kui silmas pidada, et tema vanemad olid väga seltsivad. Grace polnud kunagi seltsiv olnud. Isegi väikese lapsena oli ta olnud üksildane ja hoidnud omaette. Ja niisugust asja oli juhtunud rohkem kui üks kord. et ta oli pidanud ägeda astmahoo pärast koolist koju minema. (lk 10)

Ta ema oli nn haige, et Grace ei tahtnud lõpuaktuselegi minna. Aga läks siiski ja näitas emale lõputunnistust, niipea kui koju jõudis. Ta oli vastu võetud Illinoisi ülikooli, aga ta oli koolimineku aastaks edasi lükanud, et saaks jätkata ema põetamist. Ka isa soovis sedasama, tajudes, et Ellen eelistas Grace'i armastavat puudutust põetajate hoolele; ta oli Grace'ile selgeks teinud, et loodab: tütar jääb koju ega lähe septembris kooli. Tütar ei vaielnud vastu. Isaga polnud mõtet vaielda. Isa sai alati oma tahtmist. Ta oli sellega harjunud. Ta oli olnud liiga kaua liiga ilus ja liiga edukas, kõik oli tulnud talle kasuks, ja ta lootis, et nii see jääbki. Alatiseks. Eriti aga oma perekonnas. Grace mõistis seda. Ellen samuti. (lk 11)

"Ta oli haruldane naine," ütles John vaikselt ja vaatas emale mõeldes tütre poole. Tütar oli väga ilus ja mi kindel oma nõus seda varjata. Niisugune ta oli, isa aktsepteeris teda sellisena, lihtsam oli mitte vaielda. Tütar oli tubli muudes asjades ja lausa Jumala kingitus naise haiguse ajal. Olukord muutub nüüd mõlema jaoks imelikuks, aga mõnes mõttes ka lihtsamaks, pidi ta möönma. Ellen oli kaua aega väga haige, väga suurtes piinades, see oli nii ebainimlik.

Edasi sõites heitis ta pilgu autoaknast välja, siis jälle tütrele. "Ma mõtlesin, kui imelik on meil edasi elada ilma sinu emata... aga võibolla..." Ta otsis sõnu, et tütart mitte rohkem häirida kui tarvis, "võibolla on meil nüüd lihtsam. Ta kannatas nii väga, vaeseke," ohkas mees. Grace ei lausunud midagi. Ta teadis ema kannatustest rohkem kui keegi teine, isegi rohkem kui isa. (lk 11-12)

Kui tüdruk oleks niisuguseid asju tähele pannud, oleks ta näinud, et isa on ilusam kui kunagi varem. Teised olid seda märganud küll. Ta oli paari viimase nädala jooksul alla võtnud, täiesti arusaadav, ja nägi välja nagu noor mees. Päikese paistel oli raske aru saada, kas ta juuksed olid hallid või liivakarva. Tegelikult olid nad nii seda kui teist, ja silmad olid niisama sinised kui tütrel. (lk 12-13)