Doonor
Proosa
[muuda]- Kodanik tahtis ka isamaalane olla, läks verd andma. Vaatas pilti, kuidas Illar Hallaste doonorilaual pikutab, mõtles, et satub ka ajalehte, vähemalt "Liivimaa Kroonikassegi". Aga kodanikule öeldi ära, tema verega polevat midagi peale hakata. Kodanik vaeseke kaaluvat vähem kui viiskümmend kilo, sellepärast temalt verd ei võeta. Nüüd sai kodanik aru, miks nii vähesed Riigikogu liikmed doonoriks käisid — eks nad ole suure tööga kõik pilbaskõhnaks jäänud. Valitsusest ei läinud keegi kaalukausilegi, äkki tõmbetuul puhub minema. (lk 9)
- Astrid Reinla, "Kodanik tahab isamaad teenida", rmt: Astrid Reinla, "Kodanik on loll", 1994, lk 9–10
- [Doonorlusest:] Esimene teadmine tuli vanematelt, sest kodus oli meil üsna tavaline fraas, et ema või isa käis täna verd andmas. Esimest korda läksingi verd andma pigem uudishimust. Ehk nakatas mind ka vanemate eeskuju.
- Nõela ma ka ei karda, vastupidi, vaatan meeleldi kogu protseduuri pealt. Ja arsti elukutse on minus alati aukartust äratanud. Ise kedagi nõelaga torkida pole ma tahtnud, ka arstiks saada mitte, kuid mingi põnevus on seda kõike saatnud.
- Taustal on alati olnud ka teadmine, et minu veri võib olla kellelegi väga vajalik. Ning mu enese jaoks on väga meeldiv ka teadmine, et iga teatud aja tagant läbib mu veri kindla kontrolli ja kui seal oleks midagi, mis on sobimatu, eeldan, et minuga võetakse siis ühendust. Ja pealegi – kehale on ju vahel lausa kasulik n-ö aadrit lasta.
- Evelin Võigemast, intervjuu: Piret Kooli, "Evelin Võigemast: õnnelik saab olla, kui sa nii otsustad", EPL, 12.04.2014
- "Praegu on vabatahtlike ühingud väga popid. Noorte seas," ütles Miki.
- "Lolliks oled läinud?" küsis Šaša.
- "Vabatahtlikud on meie tulevik. Meie kõigi. Ainult nemad saavad meid päästa seisakust ja logelemisest," ütles Miki.
- Miki mure, et ta on juba vanem kui kakskümmend ega ole ennast elus veel teostanud, kandub ka teistele üle.
- Niisugused inimesed peab isoleerima, et nad maha rahuneksid.
- "Mida sa välja pakud?" küsis Ema Nora.
- "Ma arvan, et peaks verd andma," vastas Šaša.
- "Minu ajal ei andnud vabatahtlikud verd, vaid valasid verd," kuulutas Vanaema Amigorena ja keeras neile selja.
- Undinė Radzevičiūtė "Kalad ja draakonid". Tõlkinud Tiiu Sandrak. Varrak, 2017, lk 81
Kirjandus
[muuda]- Mati Unt, "Doonori meelespea"