Douglas Adams

Douglas Noel Adams (11. märts 1952 – 11. mai 2001) oli inglise ulmekirjanik. Peamiselt kirjutas ta teadusulmet. Tema tuntuim teos on koomiliste ulmeromaanide sari "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas" ("The Hitchhiker's Guide to the Galaxy").

Douglas Adams, "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas", tlk Kati Metsaots, Tallinn: Olion, 1995; Tallinn: Eesti Päevaleht, 2009; Tallinn: Rahva Raamatu Kirjastus, 2022 (orig: The Hitchhiker’s Guide to the Galaxy, London: Pan Books, 1979)

"Universumi lõpu restoran", tlk Kati Metsaots, Tallinn: Olion, 1998; Tallinn: Eesti Päevaleht, 2009; Tallinn: Rahva Raamatu Kirjastus, 2023 (orig: The Restaurant at the End of the Universe, London: Pan Books, 1980)

"Elu, universum ja kõik", tlk Kati Metsaots, Tallinn: Olion, 1999; Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010 (orig: Life, the Universe and Everything, London: Pan Books, 1982)

"Nägemiseni, ja aitäh kala eesti", tlk Kati Metsaots, Tallinn: Olion, 2003 (orig: So Long, and Thanks for All the Fish, London: Pan Books, 1984)

"Enamasti ohutu", tlk Patrik Rand, Tallinn: Olion, 2003 (orig: Mostly Harmless, London: William Heinemann, 1992)

Elu, universum ja kõik

Douglas Adams, "Elu, universum ja kõik", tlk Kati Metsaots, Eesti Päevalehe AS, 2010

• Kokkuvõttes ei saanud ta hakkama pühapäeva pärastlõunatega ja selle kohutava loidusega, mis hakkab maad võtma umbes kella 14.55 paiku, kui sa tead, et oled juba käinud nii palju kordi vannis, kui selle päeva jooksul otstarbekalt võimalik, ja ükskõik kui pingsalt sa mõnda lõiku ajalehtedes ka jõllitaksid, ei loe sa seda tegelikult kunagi ega võta kasutusele uut revolutsioonilist pügamistehnikat, mida see kirjeldab, ja kui sa kella numbrilauda vahid, liiguvad osutid järeleandmatult kella nelja peale ja sa jõuad pikka pimedasse hinge teeaega. (lk 13)
• Ta tõusis sirge seljaga püsti ning pööras pilgu maailma põldudele ja mägedele. Et oma sõnadele kaalu anda, torkas ta endale jänesekondi juustesse. Ta sirutas käed laiali.

"Ma lähen hulluks!" teatas ta.

"Hea mõte," ütles Ford Prefect ja ronis alla kivilt, mille otsas ta oli istunud.

Arthuri mõistus lasi kukerpalli. Tema lõug tegi kätekõverdusi.

"Mina läksin ka mõneks ajaks hulluks, ütles Ford, "see tegi mulle ilmatu palju head."

Arthuri silmad viskasid hundiratast. (lk 19)

• "Reisijuht. "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas". Mäletad?"

"Jah. Ma mäletan, et viskasin selle jõkke."

"Jah," ütles Ford, "aga mina õngitsesin selle välja."

"Sa ei öelnud mulle."

"Ma ei tahtnud, et sa selle jälle jõkke viskaksid."

"Kah õige," tunnistas Arthur. "Ja mis see ütleb?"

"Mida?"

"Mida reisijuht ütleb?"

"Reisijuht ütleb, et lendamine on kunst," ütles Ford, "või pigem nõks. Nõks seisneb selles, et tuleb õppida ennast maa poole viskama ja mööda kukkuma." (lk 23)