Esther Roper

Esther Roper (4. august 1868, Chorley, Lancashire, Suurbritannia – 28. aprill 1938, Hampstead, London) oli inglise-iiri sufražist, kes võitles töölisklassi naiste hääleõiguse ja võrdsete töötingimuste eest. Tema elukaaslane oli luuletaja Eva Gore-Booth, iiri vabadusvõitleja Constance Markiewiczi õde. Roper toimetas ja avaldas nii Gore-Boothi postuumse luulekogu kui ka Markiewiczi vanglakirjad.

"Naiste seisund majanduses ja naiste valimisõigus"

Tsitaadid väljaandest: Esther Roper, "The Industrial Position of Women and Women's Suffrage", Manchester: Lancashire and Cheshire Women's Suffrage Society, u 1904; Internet Archive. ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Üldiselt tunnistatakse, et naiste madal palgamäär kaldub langetama mõlema soo standardeid ja on pidevaks ohuallikaks kõigi töötajate huvidele.

Tõepoolest pole kahtlust, et naiste seisund on terve majanduse üks tõsisemaid probleeme. (lk 2)

Tuleb meeles pidada, et õiglase päevatöö eest õiglase päevapalga nõudmises ei ole sooküsimust. Kõik eluks tarvilik on üldinimlik vajadus. Seetõttu on naistel kasulik küsida endalt, kas vahendid, millega mehed on enda seisundi majanduses paremaks muutnud, ei pruugiks olla neilegi kasulikud enda seisundi parandamisel. Mehed avastasid, et majanduslik emantsipatsioon saab tulla ainult poliitilise hääleõiguse kaudu. Juba 1838. aastal ütlesid tšartistid: "Ilma selleta (st hääleõiguseta) olete tegelikult orjad." (lk 2)
Mis puutub linnades töötavatesse meestesse, siis ei suutnud ametiühingute kõik jõupingutused tagada seaduse vastuvõtmist ametiühingute legaliseerimiseks ja nende rahaliste vahendite kaitsmiseks, kuni hääleõiguse saamine 1867. aastal tegi meestöölistest poliitilise jõu. Kuid 1869. aastal võeti kiiresti kasutusele ajutine kaitsemeede ja 1871. aastal kehtestati meede, mis tunnustas ametiühinguid seaduslikult ja kaitses nende rahalisi vahendeid täielikult. (lk 3)
Naastes naiste seisundi käsitlemise juurde, võtkem näiteks asjaolu, et praegu on nende töö reguleerimine suurtes tekstiiliettevõtetes täielikult meeste kätes, kuigi Lancashire'is, Cheshire'is ja Yorkshire'is on 306 000 täiskasvanud naist ja nendes majandusharudes töötab ainult 208 000 meest. Sest tehaseseadused reguleerivad naiste, mitte meeste töötundide arvu ja tingimusi, mille alusel nad peavad töötama.

Kas võib oodata, et parlamendikandidaadid näevad samavõrd vaeva, et uurida hääleõiguseta naiste vajadusi, kui uurides meeste vajadusi, keda nad loodavad muuta enda valijaiks?

On võimatu uskuda, et nende naistega võiks ausat mängu mängida parlamendikoda, milles vabrikupiirkondade mehed on hästi esindatud, samas kui pole ühtegi parlamendiliiget, kelle ülesandeks oleks esindada naistööliste huve. (lk 3-4)

Ükskõik, kuidas suhtutakse naiste töö piiramisse, võib kindlasti öelda üht: ei saa kehtestada seadusi tuhandete naiste elu ja ametit mõjutavates küsimustes, andmata neile õigust ja võimu oma arvamust avaldada. (lk 4)
Öeldakse, et ametiühingud ja tehniline haridus teevad naiste heaks palju, ja see on tõsi. Kuid isegi siin ei saa naised kahjuks olla kindlad õiglases ja võrdses kohtlemises. Kui keegi kipub kahtlema ametiühingute soollises antagonismis, siis mõelgu ta järgmisele väljavõttele ühe Londoni raamatuköitjate ametiühingu 1891. aasta aruandest: "Naiste töö ei ole praegu meie seas silmapaistev pahe; oleks hullem kui rumalus lasta tal selliseks muutuda." Raamatuköitjate liidu üldnõukogu koosolekul, mis toimus 1901. aastal, ütles samal teemal kõnelenud delegaat: "Suur osa naiste tööst on põhjustatud meeste endi poolt ja selle pahe parandamiseks saavad palju ära teha mehed, kes annavad endast parima, et tüdrukuid vaos hoida. Samuti ei tohi unustada, et peaaegu kõigis naisi vastuvõtvates ametiühingutes on ametnikud alati mehed. (lk 4)
Need asjad on tekitanud paljudes naistöölistes kahtluse, et nende organiseerumist soovitakse mitte nende endi, vaid üksnes meeste huvides. Ja sageli on nende väidetav apaatia tingitud pigem sellest kahtlusest kui ükskõiksusest ametiühingute põhimõtete suhtes. Liiga paljudel juhtudel avastavad naised, et riigivõimud seavad nende tehnilise hariduse omandamise teele kõikvõimalikke takistusi ja siis toovad ametiühingud oskuste puudumise ettekäändeks, miks jätta naised kõrvale vastutavatelt ja hästitasustatud ametikohtadelt tehastes ja töökodades. (lk 4-5)
See statistika näitab rabaval kombel, millist mõju avaldab naiste teenuste turuväärtusele nende madalam poliitiline ja sotsiaalne väärtus. Isegi tõsiasi, et naised koolinõukogude poolt hääletasid ja neis osalesid, ei taganud sugude võrdset kohtlemist. Seda ei saa teha majanduse ühes väikeses nurgas. Naiste majanduslikku väärtust ei võrdsusta nende kolleegidest ja võistlejatest meeste omaga miski muu kui kodanike võrdsete õiguste üldine riiklik tunnustamine. (lk 5-6)
Tänapäeva maailmas võib öelda - ja see märkus kehtib nii meeste kui naiste kohta -, et peale osutatud teenuste makstakse ka muude asjade eest. Näiteks on vaieldamatu, et arvesse võetakse ühiskondlikku positsiooni. 500 naela aastas teeniv riigikassa ametnik ei pruugi tingimata olla riigile viis korda väärtuslikum kui mehaanik, kes teenib 2 naela nädalas.

Napoleon olla väidetavalt öelnud, et naistel pole auastet, ja on kindlasti tõsi, et naine tööturule sisenedes leiab end samal tasemel meestega, kes pärinevad madalamast sotsiaalsest klassist kui see, milles tema sündis. Mehaanik ja naissoost keskkoolijuhataja teenivad enam-vähem sama palka.

Selline üleüldine naiste väärtuse alahindamine on väga tõsine asi. (lk 6-7)

Kaudselt on see oht ka meestele, sest neist allapoole jääva orjade klassi olemasolu, kes on alati valmis sekkuma ja väiksema palga eest tööd tegema, nõrgestab kohutavalt nende positsiooni ja nende ainus turvatagatid, samuti kui naistelgi, seisneb naiste majandusliku väärtuse tõstmises. Nende majanduslikku positsiooni ei saa tõsta, kui nende poliitilist ja sotsiaalset staatust ei parandata, ning esimene ja kõige olulisem samm selles suunas on tagada naistele parlamentaarne hääleõigus. Kuni nad pole täiemahulised kodanikud – õigupoolest on nad poliitikas autsaiderid –, seni kannatavad nad majandusliku väärtuse kaotuse all ja on tegelikult autsaiderid ka terves majanduses. (lk 7)
Naiste valimisõigust on pikka aega peetud akadeemiliseks küsimuseks, mis eksisteerib pelgalt alamkoja lõbustamiseks. Alles aegamisi on inimesed hakanud mõistma, et see on sisuliselt tööhõiveküsimus, ja nõudma sellele kohest lahendust. (lk 7)