Françoise Sagan
Françoise Sagan (kodanikunimi Françoise Delphine Quoirez; 21. juuni 1935, Cajarc, Prantsusmaa – 24. september 2004, Honfleur, Prantsusmaa) oli prantsuse kirjanik, näitekirjanik ja stsenarist.
Intervjuud
[muuda]- Minu jaoks on kirjutamine kindla rütmi leidmise küsimus. Ma võrdlen seda džässirütmidega. Suure osa ajast on elu omalaadne kolme tegelase rütmiline areng. Kui ütled endale, et elu on selline, tundub see vähem sattumuslik.
- Ma ei otsi inimeste kujutamises täpsust. Püüan anda kujuteldavatele inimestele teatud tõepärasuse. Oleksin surmani tüdinud, kui paneksin oma romaanidesse inimesed, keda ma tunnen. Mulle näib, et on kaht liiki nõkse: "fassaadid", mille inimesed võtavad omaks üksteise silme ees, ja "fassaad", mille kirjanik asetab tõelisuse näole.
- Muidugi on kunsti illusioon panna inimene uskuma, et suur kirjandus on elule väga lähedal, kuid tõde on täpselt vastupidine. Elu on amorfne, kirjandus on formaalne.
- Françoise Sagan, intervjuu: Blair Fuller ja Robert B. Silvers, "Francoise Sagan, The Art of Fiction No. 15", The Paris Review, Autumn 1956
"Kurbus kummaline tunne"
[muuda]Tsitaadid väljaandest: Françoise Sagan, "Kurbus kummaline tunne", tlk Heli Seitam, rmt: "Kurbus kummaline tunne. Kas te armastate Brahmsi", 2009.
- Kummaline, kuidas tõrjumatu saatus armastab end näidata läbi mõne mittemidagiütleva, täiesti keskpärase näo. (lk 112)
"Kas te armastate Brahmsi"
[muuda]Tsitaadid väljaandest: Françoise Sagan, "Kas te armastate Brahmsi", tlk Tiiu Vilimaa, rmt: "Kurbus kummaline tunne. Kas te armastate Brahmsi", 2009.
- Ta ei mõelnud, et selline ettevaatlik stiil: "Teeksin teile haiget, see oleks ettevaatamatu jne", on tavaliselt armuloo jutumärgid, mis pannakse kas vahetult enne või pärast, kuid mille pärast mingil juhul ei tule julgust kaotada. (lk 194-195)
- Ühel õhtul läks ta koos sõbraga mingist süngest trepist alla ja leidis end väikesest, talle tundmatust öölokaalist. Nad olid palju joonud, tellisid juurde ja jäid taas kurvaks. Siis hakkas laulma üks neegritar, kellel oli tohutu roosa suu, mis avanes justkui tuhande igatsuse värav, süüdates meeleheitlike tunnete tulva, millele nad vastupanuta andusid. (lk 195)
- Ja poolel teel, enne kui naine ta õnnetut nägu nägi, hakkas ta vaaruma. Paule toetas teda järjekordselt, toetas tema kurbust, nagu ta oli toetanud tema õnne. Ja ta ei suutnud vältida kadedust selle nii jõulise kurbuse, kauni kurbuse, ilusa valu pärast, nagu tema ise seda enam kunagi ei tunne. (lk 237-238)
