Galantsus

Proosa

• "Arutame seda asja, d'Artagnan. Säästke mind. Kui palju ma teile võlgnen?"

D'Artagnan oli võlutud pöördest, mille asjadekäik oli võtnud, kuid ta valitses end suurepäraselt.

"Sire, Teie Majesteedil pole põhjust erutuda. Tookord, kui mul oli õnn röövida Tema Heldus, oli härra Monk ainult kindral. Järelikult võin ma nõuda lunaraha ainult kindrali eest. Andku kindral mulle oma mõõk ja ma loen endale tasutuks, sest maailmas pole midagi muud, mis vääriks kindralit ennast, kui ainult tema mõõk."

"Odds-fish! nagu ütles minu isa!" hüüdis Charles II. "See on alles galantne ettepanek ja galantne mees, eks ole, hertsog!"

"Oma au juures," vastas hertsog, "jah, sire."

Ja ta tõmbas oma mõõga.

"Härra," ütles ta d'Artagnanile. "Siin on see, mida nõuate. Paljudel on olnud paremaid relvi. Aga nii tagasihoidlik kui minu oma ka on, ma ei ole teda iial kellelegi loovutanud."

Uhkusega võttis d'Artagnan vastu mõõga, mille abil oli troonile tõusnud üks kuningas.

"Ohoo!" hüüdis Charles II. "Kas tõesti? Mõõk, mis mulle mu trooni tagasi on andnud, peaks minu kuningriigist välja minema ega kuuluks minu kroonivaranduste hulka! Ei, oma hinge juures, seda ei sünni! Kapten d'Artagnan, ma annan selle mõõga eest kakssada tuhat liivrit. Kui seda on liiga vähe, öelge mulle."

"Seda on liiga vähe, sire," vastas d'Artagnan jäljendamatu tõsidusega, "ja pealegi ei taha ma seda müüa. Kuid Teie Majesteet soovib seda. See on käsk. Kuulan sõna. Ent lugupidamine, mida ma võlgnen suurele sõjamehele, keda ma praegu kuulan, sunnib mind oma võidu panti hindama kolmandiku võrra kõrgemalt."

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, lk 253

• Kuigi pärisorjus kaotati Venemaal ametlikult aastal 1861, ei olnud mõisnikel talupoegadega väljaspool igapäevaseid töösuhteid mingit kontakti, polnud juttugi võrdsusest. Vanaisa muidugi pooldas kõigi inimeste võrdsust ja ei pidanud paljuks demonstreerida oma suhtumist järgmise tembuga: ühel hommikul saatis ta kutsari lahtises kaarikus ühe talupoja tare ette käsuga võtta peale talupoja naine ja tütar ning tuua nad häärberisse. Siin anti neile kaunid rõivad. Seejärel ronis vanaisa kutsariistmele, võttis ohjad ja sõidutas naised pika ringiga läbi küla koju. Tare ette jõudnud, hüppas ta pukist, tegi sügava kummarduse, suudles galantselt talunaise kätt ja sõitis koju tagasi. Säärane käitumine äratas õudust mu vaeses vanaemas, kes oli üdini tavapärasest aristokraadikõrkusest ja eelarvamustest läbi imbunud. Vanaisal võis olla niisuguseks käitumiseks kolm motiivi: esiteks uskus ta tõesti inimeste võrdõiguslikkust, kuid tõenäoliselt ajendas teda pigem soov pahandada oma naist, naerda välja ta kitsarinnalisust, aga kõige tõenäolisem põhjus oli see, et vanaisa tundis nõrkust noorte ilusate naiste vastu, mistõttu kaarikusõit koos kahe kena naisega teda vastupandamatult ahvatles.
  • Tania Alexander, "Lapsepõlv Eestis", tlk Eve Köst, 1995, lk 41-42