Kadedusedemoniseerimine sai alguse XIX sajandil. Kadedus naiselikustati ja seoti moraalse hukatusega, muudeti häbiväärseks. Siit ka tuntud sõnapaar "naiselik kadedus", mis esiteks viitab, et mehed eriti kadedad ei ole (või kui on, siis astuvad peavoolu-mehelikkusest välja), ja teiseks seob naissoo kuidagi läbipõimunult-lämmatavalt kadedusega – nagu sellest polekski teed välja. Säärane kadeduse käsitus näib olevat praegugi küllalt levinud.
