Härghein
Härghein (Melampyrum) on taimeperekond mailaseliste sugukonnast. Eestis kasvab kuus liiki härgheinu, levinumad on palu-härghein (Melampyrum pratense) ja mets-härghein (Melampyrum sylvaticum) ning efektne sinakaslillade kõrglehtede ja kollaste õitega harilik härghein (Melampyrum nemorosum).
Proosa
[muuda]- Vahel silmitsed mõnda puud ja asud temaga kuidagi sisemiselt võitlema. Veider tunne! Mõni haarab su endasse, süleleb juba kaugelt. Aiataimedega on sama. Hostapõõsas kaevu ääres sünnitab vahel imelikku ärritust, isegi viha, tunnen, et ta kakleb minuga. Kuid see tunne tekib õhtuti, hommikusel ajal on hosta leebe. Sirelist möödudes tekib aga tunne, nagu tahaks ta mind ära varastada, pean teda vägisi eemale suruma. Härgheina silmitsemine võib aga kergesti ekstaasi viia, eriti kui selle kohal sumistab mesilane.
- Valdur Mikita, "Mõtterändur", 2022, lk 22
Luule
[muuda]Miskit ei karda nad — tuult ega maru,
härghein kirev ja piibeleht.
Kuid soolast vett,
seda pelgavad nad.
Ja ikka nad õitsevad seal,
kaldakamara viimase serva peal, —
öelge, mis on nendel arus?
- Aira Kaal, "Kübassaare motiiv" (1963). Rmt: Aira Kaal, "Üks tigu ilma majata", 1968, lk 111
jõuan jahimehe vaatetorni juurde, vaatetorni silm
on suur nagu kuu, aga kuu ei ole kunagi vägivaldne,
komistan põdraluude otsa. kuigi vihm on nii hell, et
härghein naerab, ei taasta ilu kadunud ihu.
- Triin Paja, "Kuu ei ole vägivaldne" kogus "Jõe matmine" (2022), lk 15
