Helmi Mäelo

Helmi Mäelo (aastani 1923 Helmi Pett, 1923–1924 Helmi Mühlberg; 13. aprill 1898 Uderna vald, Tartumaa – 17. juuli 1978 Stockholm) oli eesti kirjanik ja ühiskonnategelane, emadepäeva tähistamise algataja Eestis.

"Tõelise elurõõmu aluseid"

Helmi Mäelo, "Tõelise elurõõmu aluseid", 1940.

• Kui mingi suur ja sügav aade on käinud läbi oma esimese astme, on küpsenud ja selginud mõne andeka kaugenägelikuma üksikisiku peas ja südames, on sealt siirdunud avalikkuse karmi võitlusväljale, kus ta esialgu on leidnud tugevat vastuolu ja vaid väheste sallimist, on ometi selge, et tuleb aeg, varem või hiljem, mil ta sammub võiduteed. (lk 3)
• Eks meie tea ka, et suurima hulga inimeste meeli ei liiguta ühiskondlikud probleemid. Elatakse elu lühinägelikult, mõeldes, et isiklik heaolu on kindlustatud igaveseks. (lk 4)
• Kas ei ole maailm viimasel ajal rohkem seisatamas inimese hingeeluliste nähtuste juures? Kas ei ole see tõik, et iga üksikisiku tegevus ei põhjene karmidel tõsiasjadel, vaid et iga üksikisiku tegevus on mõjutatud suurel määral tema mõtetest, tunnetest ja ka instinktidest. (lk 6–7)
• Meie, tänapäeva inimesed, ei ole midagi muud kui vaid sõdurid ühises aatevõitluse armees. Meie seisame siin õlg õla kõrval ja tahame igaüks üksikisikuna luua väärtuslikku ühiskonda kõigi eelpoolloetletud hüvedega. See ei ole kerge, see nõuab meilt endilt suurt endatundmist, endasalgamist, endavalitsemist ja endakriitikat. See kohustab meid ilma ühegi omakasu püüdeta ühte kuuluma, elame kas linnas, alevis või maal. See kohustab meid leidma eneses õige vabaduse mõiste, mis ei ole sõltuv ei kannatustest ega kõrkusest meie parima mina vastu, vaid on meie seesmine seadus, mis kannab vastutust enese ja ligimese eest. See kohustab meid kasvatama endast üleoleku vaimu ja süütama eneses tule, mis põleb selgelt. (lk 8)
• Inimese loomus on juba selline, et teda kergesti ahvatlevad pahed ja üleaisalöömised. (lk 10)
• Tegelikult ei tule aga aatelisel inimesel mõttessegi kedagi vihata, ta võib küll kahetseda ja kahju tunda, aga mitte vihata. (lk 10–11)
• On igivana mõiste, et mees langeb selleni tasemeni, milleni naine, muidugi üldmõistes, ta langemist sallib. (lk 12)
• Mis võib siis üksikisik teha? Ta võib palju teha! Juba oma elava eeskujuga on tal oma ümbrusele suurem mõju kui ta seda ise aimab. (lk 12)
• Meie kõik teame, et inimene on suurel määral kasvatuse produkt, mõjutatud nii teadlikult kui ka ebateadlikult. Samuti teame ka, et jõulinegi taim ei arene edasi, kui ta ei saa vajalikku toitu edaspidiseks arenguks. Inimese mõtete ja eluvaate kujunemisega on täpselt sama lugu. (lk 12)
• Kui kord loodusrahvad olid haaratud eksimusest, et kunstlik endauimastamine viib neid kõrgemasse vaimuseisukorda, siis võime seda mõista. Kuid tänapäeva teadmistega varustatud inimene ei peaks enam olema eksiteel. (lk 13)
• On küll kerge anda kaitsetule ajule mõni doos kunstlikku ergutust, kuid see on arglikkus, on vilets põgenemine elu tõelikkusest, mis sageli on küll karm, kuid siiski lõpmatult rikas. Iialgi ei saavutata sel teel tõsist elurõõmu! (lk 14)
• Tänapäeva inimene, eriti meie, naised, kui tahame, et elu ei kõnni meist üle, ei pea istuma nurgas ja looma pettepilte ning valelootusi, vaid peame minema ellu ja parandama seni ühekülgselt arendatud maailma. (lk 15)