Hilda Kamdron

Hilda Kamdron (sünninimi Jelisaveta, 1938. aastast Ilda Kamdron;1. august 1901 Laiksaare vald, Pärnumaa – 12. aprill 1972 Laeva, Tartu maakond) oli eesti kunstnik.

Tema kohta

• Siiski mõni neist [noorist andeist – E. L.], pääsedes debüteerima laiemaulatuslikul näitusel, tundub relatiivselt uuena, liiati, kui oskab oma introduktsiooni lavastada mõninga sensatsiooniga, nagu seda tegi sügisesel aastanäitusel H. K a m d r o n (Pallase koolist) kahe suure akvarelliga, mis kujutasid näiliselt täiesti korratut paberite lasu: nagu oleks lauale laiali ja segamini puistat igasugu kirju, dokumente, postkaarte, rahamärke, ajalehtede väljalõikeid, maakaarte, kirjaümbrikke jne. jne., tervena ja fragmendina, siledana ja kortsutetuna, puhtana ja võidununa, kõik silmapetteni küüniva täpsusega ülaltvaates jäljendet, õigemini juba võltsit. Need isevärki paber-natüürmordid tõestasid tegija erakordist püsi, osavust, oskust, kui soovite, algupärast mõtet ja selle virtuooslikku teostust, kuid ons see siiski looming? Maitset ometi ei saa salata selle näilise organiseerimatuse organiseeringus ja veel enam selles, kuidas kogu see kirjusus vähemasti koloriidilt seotakse mingisuguse ühendava pergamendi tooniga. Ent edasi? Millega kavatseb see maalineitsi – seda reetis muu sekka poetet fotoleheküljel avat tegija pass – üllatada järgmine kord? Kordamisele paratamatult järgneks ükskõiksus ja sellega pettumus ning sest oleks kahju.
  • Hanno Kompus, "Kunstiaasta 1930. Uusi taotlusi ja tulemusi meie maalis", Looming 1/1931; cit. via: Enn Lillemets, "Hilda Kamdroni põlemata pärlid", Sirp, 21.09.2007

• Hilda Kamdron on äraunustatud pallaslastest üks põnevaima loominguga kunstnik ning seejuures ka esimesi assamblaažiloojaid Eesti kunstis.
  • Enn Lillemets, "Unustatud pallaslase maagiline looming Tartu Linnamuuseumis", Postimees, 13. august 2007

• Oma elu kahel viimasel aastakümnel elas Kamdron Tartus erakliku ja tunnustamatuna, näljas ja vaesuses. Tema loominguline üksijäetus oli täielik. Kamdroni näitustel esinemine jäi harvaks ja ta suruti isetegevuslaste väljapanekuile. Seda hämmastavam on usk, mis laskis Kamdronil ilma ainsa arvestatava toeta teoks teha, mida ta just õigeks pidas.
• Värvid ja seade osutavad üksmeeles sellele, et oma loomult ja ainessesuhtumiselt on Kamdroni assamblaažid ennekõike mahulised maalid.
• Laastudest, puutükest, liimist ja värvest koostatud "Eesti talutaadis" (1966) on nii tugevat üldistust, et selles võiks tajuda Vanajumalat ennast. Pääle näituse valmimist on välja tulnud teose hoopis värviküllasem teisend. Lummav ruskeks põlenud nägu valge hargneva habemega, suured pärlid hiilgavaiks silmiks, taustakaaluks sügavsinist. Küps Rabindranath Tagore kerkib silme ette. Aga kunstnik ise on oma teose taha kirjutanud, et tegu on hoopis Jaan Ilvesega Vana-Otepäält.
• Oma üksinduspiltidesse on Kamdron torganud pärliteri. Valgusvihku sattudes löövad need siin-sääl ootamatult lootuskiirtena põlema.
• Sümboolse sarjana kerkib Kamdroni assamblaažest esile maasse kasvava ja sulava talutare motiiv. Praegu on sellest teada viis säilinud teisendit, kõigil pärl pisikeses aknaruudus säramas. Aga sugugi mitte igas valguses. Näilisele staatikale vaatamata on neis mahulisis kujutisis äge liikumine sees. Laastuvihud kummalgi pool osmikut ja suitsuvine korstnast kallutavad paremale. Maapind valgub täiega vasakule. Õhu ja maa, vastasjõudude tasakaal. Tuulte tallermaa. Kamdron pühitseb seda maad ja tuleaset.
  • Enn Lillemets, "Hilda Kamdroni põlemata pärlid", Sirp, 21.09.2007

Välislingid

• Enn Lillemets, "Kui Emajõe Ateenast sai Pompeji. Hilda Kamdron ja Maarja kirik", 27.06.2024-22.09.2024, 19. sajandi linnakodaniku muuseum