"Madame," hüüdis Mazarin, haarates kuningannal käsivarrest, nagu hoides teda tagasi, "madame, mis te ometi teete!" Siis lisas ta hispaania keeles:
"Anna, kas olete hull! Tülitsete siin nagu mõni kodanikunaine. Kas te ei mõista, et selle preestri isikus seisab teie ees kogu Pariisi rahvas, keda praegusel hetkel on väga ohtlik solvata? Kui see preester tahab, siis pole teil tunni aja pärast enam krooni. Kuulake mind ometi, kunagi hiljem, mõnel sobivamal juhul jääge paindumatuks ja seiske kindlalt, kuid täna ei tohi seda teha. Täna meelitage ja hellitage. Kui te seda ei tee, olete lihtsalt labane naine." Juba esimeste sõnade juures haaras d’Artagnan Porthose käsivarre ja pigistas seda üha kõvemini. Kui Mazarin vaikis, ütles ta tasa: "Porthos, ärge kunagi öelge Mazarini kuuldes, et mõistan hispaania keelt, või ma olen kadunud mees ja teie samuti."
"Olgu nii," vastas Porthos. (lk 481)
"Te küsisite minult?..." alustas peremees hispaania keeles...
"Ma küsisin," jätkas Athos samas keeles, "et kas on siis kaks parlamenti - puhas ja ebapuhas?"
"Küll see on aga imelik!" sõnas Porthos, tõstes aeglaselt pea ja vaadates sõpradele üllatunult otsa, "nüüd ma järsku mõistan inglise keelt! Ma sain täpselt aru, mis te ütlesite."
'Seda sellepärast, et kõneleme hispaania keelt, armas sõber," vastas Athos oma tavalise külma rahuga.
"Kurat võtaks, see kurvastab mind," kahetses Porthos. "Muidu oleks mul ju olnud üks keel juures!"
"Kui ma ütlesin puhas parlament, senjoor," jätkas peremees, "siis kõnelesin sellest parlamendist, mida härra kolonel Pridge on puhastanud." (lk 636)
