Istudes kolmandat korda ametisse pühitsemise tseremoonia tribüünil USA Kapitooliumi ees, nägin vaeva, et kontrollida oma emotsioone. Eelmise kahe inauguratsiooni elav mitmekesisus oli kadunud ja asendunud mingi hingetu ühetaolisusega. Mingisuguse ülekaalukalt valge ja mehise vaatepildiga, millega olin nii palju kordi oma elus kokku puutunud; eriti privilegeeritumates paikades, näiteks erinevates võimukoridorides, kuhu mul oli pärast lapsepõlvekodust lahkumist kuidagimoodi õnnestunud sattuda. Üks asi, mida ma erialases keskkonnas töötades õppisin - alates uute juristide palkamisest Sidley & Austinisse kuni töötajate värbamiseni Valges Majas -, oli see, et sarnasus sigitab sarnasust, kuni teadlikult pingutad, et selle vastu midagi ette võtta.
Vaadates tol hommikul neid umbes kolmesadat inimest enda ümber, tulevase presidendi lugupeetud külalisi, kes tribüünil istusid, sai minu jaoks selgeks, et uues Valges Majas sellist pingutust tõenäoliselt ei tehta. Mulle tundus, et keegi Baracki valitsusest ütles, et väljanägemine on halb - et see, mida avalikkus nägi, ei peegeldanud presidenti või tema ideaale. Ent antud juhul võib-olla peegeldas. Seda taibates kohendasin omaenda väljanägemist: ma isegi ei üritanud enam naeratada.
Üleminek ongi lihtsalt millegi uue asemeletulek. Käsi pannakse piiblile, vannet korratakse. Ühe presidendi mööbel tassitakse välja ja teise oma sisse. Kapid tehakse tühjaks ja pannakse uuesti täis. Nii lihtne see ongi, uutel patjadel puhkavad uued pead - uued iseloomud, uued unistused. Ja kui sinu ametiaeg on otsas, kui sa lahkud viimasel päeval Valgest Majast, pead sa end nii mitmeski mõttes uuesti leidma. (lk 428)
