Iris Uurto

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Iris Uurto (kodanikunimega Lyyli Ester Ripatti, neiupõlvenimega Mielonen; 28. jaanuar 1905, Kerimäki, Ida-Savo, Soome – 1. aprill 1994, Kivijärvi, Soome) oli geniaalne Soome prosaist, näitekirjanik ja luuletaja.


"Armastus ja kartus"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Iris Uurto, "Armastus ja kartus", tlk H. Lepik, 1963, LR 1-3. Algupärand avaldati 1936, tõlke aluseks on ümbertöötatud versioon, mis ilmus sarjas "Suuri soome sõnameistreid" 1957.


  • [Niilo Vasalli:] Ta sulges veel silmad, kuid und ei tulnud enam, ta lesis vaid niisama, tundes mõnu eredast päikesepaistest ja hakkas ärkvel olles und nägema. Nad olid kuskil, olid kahekesi, istusid, vastakuti, ja ta oleks justkui kõnelnud oma mõtetest, nii nagu ta tihti oli tahtnud tõelisuses teha. Ja selles kujutluspildiski oli ta just niisugune, nagu ta oli. Ta kõneles:
Sina tähendad mulle rohkem, kui ma seda iseendalegi suudan selgeks teha. Õigupoolest, ma ei tunne sind nii põhjalikult, ainult mõnest sinu juhuslikult pillatud sõnast olen aimu saanud su olemusest, aga südames on mul sinust palju täielikum pilt... või siis oli see pilt juba kaua olemas, enne kui sind nägingi, see on - unelm, mil­lele püüan lisada jooni sinust. Mitte kellegi puhul pole ma uskunud selle unistuse täideminekut, või instinktiiv­selt vahest siiski, sest kui ei leia teises midagi, siis on ikka valus: jälle tuli naises pettuda. Ka sinu puhul kar­dan mõnikord, et võib-olla pettun veel sinuski, siis oleks ehk parem, kui ma poleks sind üldse tundnud.
Oled siiski erisugune, sageli olen sinu puhul hämmastu­ses, kuid samas kiindun veel rohkem. Sinul on vahel seilline ilme ja hääl... mõtlen seetõttu, et sa võid olla mõni­kord õige halastamatu, lausa julm. Võid olla julm, nii nagu laps on julm. Mina seda ei või: kui oled nii vana ega ole veel jõudnud midagi korda saata, siis oled jõudnud näha, kui palju inimesed üksteisele tahtma­tult kurja teevad. Seepärast talun ma õige sageli ini­mesi, kelle olemus paneb mind samal ajal kannatama. Ma ei suuda olla järsk nagu sina. Sinus on midagi noort ja puhast, võid alles olla nii spontaanne, ütled midagi sel kombel, nagu poleks sul kellegi puhul mingisuguseid salamõtteid. Mulle tundub, et Sa ei tea, kui hukatuslik on ebakindlus ja hingelise rahu kadumine... seesmine vabisemine... (lk 5-6)
  • Poeg vaatas emale korraks otsa ja läks minema — ta oli nii harjunud, ei ema muudkui räägib ja pole tarviski vastata. Ja proua Vasalli omakorda oli harjunud sellega, et poja vaikimine pole solvav, ta on juba kord niisugune, hea poeg, peab neid üleval, ei kiru iialgi, ei jäta oma kehva kodu maha... tuleb vaid puhtuse eest hoolt kanda, paluda sööma ja jooma, et elamist hoopis ära ei unustaks. (lk 6-7)
  • Trepist alla minnes vastas Niilo Vasalli mõttes siiski emale. Meid ühendab kohv. Tõepoolest, kui suur tähendus on kohvil meie perekonna kooshoidjana! Kohvi kohta käi­vad iga päev need harvad sõnad, mis meie vahel lausu­takse. Kohvi saamine ja joomine on sidemeks. Vaimselt oleme täiesti võõrad, sidemeks on ainult kohv, söök, katus pea kohal, voodi... Nende eest ma olen müünudki oma esisünniõiguse. Esisünniõiguse kellekski saada. (lk 7)
  • "Sina oled nüüd siis härra," tähendas endine töökaaslane.
Niilo Vasalli mühatas põlglikult.
"Minul on ainult halba rääkida, seda võid arvata," ütles teine, ja nii tasakaalukalt, peaaegu ükskõikselt, nagu oleks ta selle halvaga juba leppinud. "Iga töölise elu on ühesugune. Eilseni oli mul tööd, nüüd ei ole. Ei tea, kas saan. Minu käsi käib aina halvemini. Naine on haige, ta peaks haiglasse minema. Ei tea, kas ta paraneb. Meil juh­tus veel niisugune õnnetus, et tuli peenikest peret, laps viidi kodunt minema, et nakkust ei saaks. Kui käin teda vaatamas, ei tea ta isast midagi, ei tunne äragi."
Niilo Vasallile meenus, kuidas too seltsimees tööl kesk­hommiku ajal rääkis ühtelugu naistest ja õrritas teda, kes tegeles ainult raamatutega. Ah siis niisugune õnnetus juhtus, mõtles ta ja küsis:
"Oled sa oma naisega rahul?"
Teine vastas endise rahuga:
"Olen. Mõistad, mina olen ta võtnud ja ma pean temaga nii kaua rahul olema, kui ta elab. Ma ei taha kellegi vastu halb olla."
Või peab rahul olema, mõtles Niilo Vasalli pisut üle­olevalt. Enne põlgasid mind minu vabaduse pärast, endal ei saanud sul naistest isu otsa. Nüüd tead, mis tähendab vankrit vedada. (lk 9)
  • Niilo Vasalli istus üksinda.
Ahastus... kuidas need väikesed varjundid ka sel päe­val aheldavad tema vaimu tervenisti.
Kannatus... oled kolmekümne kahe aastane ja pole jõudnud veel midagi suuremat ära teha.
Masendus... talle tundus, nagu oleks arutu hulk sää­raseid sõltuvaid, paluvaid olendeid tema käte küljes rip­punud: kui ta oma sõrmed lahti rapsab, siis käib nende käsi veel natuke halvemini. Neile oleks lohutuseks, kui püsiksin nendega ühel tasemel. Seal on ema, õde, õelaps... Ta tundis sügavat häbi, et õde saadab alati ema raha paluma, ema toimetab selle asja alati ära, võtab täiskasvanud inimese eest selle toimetamise enda peale... ja tema ise, tema ei või kunagi selle kohta märkust teha, olgugi et selles on midagi alandavat, otsekui väikest pet­tust, keerutamist, hiilimist. See ei ole inimese vääriline, see masendab.
Alistumine: ema on ikkagi vana, üleliiagi tööd rassinud, harimatu...
Ja naabri kahtlustus: teie vennal on nii peen töökoht. Kardavad, kadestavad, otsekui rööviks ta selle tööga neilt midagi ära.
Ta oli liiga hellaks muutunud, ta lausa tundis, kuidas masendus jälle kõik jõu hävitas, just nagu oleks raske somp äkki tema vaimu üle vajunud, see mõjus ka füüsili­selt, väsitas. Ta tõusis üles ja heitis diivanile, kus ta oli öösigi maganud; praegu polnud jalutsis tooli ja tema jalad jäid üle ääre. Niisama sügav kui masendus oli ka väsimus, ta jäi peaaegu silmapilkselt magama. (lk 14)
  • Naised kogunesid laua ümber. Nõbu ja proua Vasalli istusid kõrvuti diivanile, nende selja taga vastu seina oli terve mägi sohvapatju, lausa tungil, ülestikku, kõik üks­teisest erinevad. Saara Vasalli purunenud lootus abielluda oli nähtava kuju võtnud neis teab mitmes eri tehnikas tehtud sohvapadjas. Nüüd oli nõbu, kellega nad olid kasvukaaslased, jõudnud kihluseni, kuigi oli temast va­nem. Saara oli varem mõelnud, et ei leidu nii lolli meest. (lk 16)
  • "Küll te kipute muudkui mehele," ütles proua Vasalli, "aga pärast laulatust need kannatused alles algavad. Hakkab lihtsalt imelik, kui näed noori endale surmasilmust kaela ihkamas.... Teie, tüdrukud, olete mõlemad minu abielu näinud, ja sellest pole te põrmugi targemaks saanud. Ma ei pruukinud tööd teha, niikaua kui ta oli terve, aga ega me siis ka kokku ei klappinud. See ei olnud ju tema süü, kui ta töövõimetuks jäi, ja võib-olla hakkas ta mure pärast jooma, aga minul oli vali iseloom, süüdistasin teda. Ma lihtsalt pidin, laste pärast püüdsin kõik ära teha..." (lk 17)
  • Ta kuulis proua Pallast kõnelevat ohvrimeelsusest, kannatlikkusest, aususest. Ise oli ta kogu söögiaja vait, kuid mõtted lõid lõõmama selle hääle vastu, selliselt: tema, proua, on ustav, ennastohverdav... kui lõpmatult ta küll jõuab endast rääkida! Ta on aus, mina ja isa oleme autud. Miks ta juba ei lakka end meie heaks ohverdamast?
"Minul endal on nii kõrged ideaalid," kõneles proua Pallas parajasti, "kõik peaks olema puhas. Puhas iseloom jääb alati puhtaks, närune iseloom alati näruseks..."
Sellele vastasid Kaari mõtted salamisi: tema on puhas, mina ja isa oleme alati närused.
"Arvan," tähendas proua, "et ühtedele inimestele on sündimisel kaasa antud suuremeelsuse märk, teistele aga madal hing. Räägitakse ju, et iga hälli ääres seisab kaks haldjat, ja need saadavad inimest kogu elu, ja hea haldjas on alati kurb, kui inimene teeb midagi halba."
Ta tahab sellega öelda, et on alati meie pärast kurb, vilksatas Kaaril mõttes.
"Inimest ahvatleb muidugi kõik halb, aga see tuleb lämmatada. Mina olen kogu hingest püüdnud teenida ainuüksi head, olgugi et mulle tihtipeale tundub, et halba­del inimestel pole iialgi mingeid nurjaminekuid, neid ei puuduta miski, ainult minul on alatasa tuhandekordselt muret ja vaeva. Südametu inimene saab omadega hästi hakkama."
Mina olen südametu, mõtles maha vahtiv Kaari. Vih­kan teda, kes püüab teenida head.
"Aga, alati, kui olen olnud kannatlik," jätkas proua, "alati, kui olen andeks andnud või kui olen millestki teiste heaks loobunud, alati tunnen sisemist kergendust, ja ma ei sooviks mingil tingimusel niisugust elu nagu teistel. Sest kui ma võtaksin endale mõne halva inimese osa, kerge ja muretu, siis peaksin võtma ka tema iseloomu ja mada­lad mõtted... Ennemini ma kannatan, olen haige, olen ööd läbi üleval, ütlen end lahti kogu õnnest, enne kui ütlen lahti oma südamest..." (lk 43)
  • Kui Niilo Vasalli esikus minekuvalmis seisis, meenus Kaarile, et ta oli kord oma kodunt kirjutanud: "Kui päike homme ei suvatse ennast näidata, lähen jooma." Ta haa­ras mehel kaelast kinni ja ütles ootamatu soojusega:
"Täna paistab seal päike. Sa pead alati nägema, et päike paistab."
"Mistarvis ma pean nägema?" küsis mees talle vastu naeratades.
"Kui päike paistab, teeb see meele helgeks..."
Mees heitis talle pilgu, naeratas ikka veel, selline lap­sele omane hellus liigutas teda, ta haaras oma mõlema suure käega Kaaril piha ümbert kinni ja tõstis ta kõrges esikus ilma vaevata üles, Kaari puudutas kätega rõõmsalt lage ja mees pani ta ilusti ettevaatlikult maha, enda ette põrandale seisma. Siis suudles ta Kaarit, võttis kübara ja läks juba uksest välja, kuid pöördus tagasi, ja hoides veel kübarat käes, põimis käed Kaari ümber ja ütles:
"Mõnel silmapilgul tundub, et elus, ka minu omas, on olnud nii palju ilusat, et selle pärast on tasunud elada." (lk 53-54)
  • [Niilo:] "Seda küll, niivõrd... on õudne, kuivõrd see inetus meis esile tuleb. Ilus on inimloomus, mis on harmooniline, otsekui tasakaalus, ilma kasvajate ja haigusteta. Terve loomus, eks see oleks ühtlasi ilus. Õigupoolest pean ma ütlema, et ma ei tunne kedagi, kellel oleks täiesti ilus loomus. Mina pole ühtegi sellist näinud." (lk 61)
  • [Niilo:] Õieti oli vaid üks asi, mida ta vaikselt ihaldas: leida hästi sõnastatud mõte, mille võiks kirja panna ja tuhandetele lugeda anda; mõte, millest teised inimesed aru saavad ja mida nad hindavad. (lk 61)
  • "Kunstniku patt on lumivalge, teistel on maksakarvaline. Kunstnikku tuleb ülistada tema pattude pärast." (lk 67)
  • Seltskonda tuli härra, kes pani kõiki ennast kuulama. Tal oli kahvatu, väsinud nägu, läikivmustad juuksed, kogu tema olekus oli midagi rahutut, tõmblevat. Järskude, kiirete liigutustega nihkus sigaret ühest suunurgast teise, vahe­tevahel viskus härra tahapoole, silmitses teisi pisut väsinud pilguga ja hakkas kõnelema sellest, kuidas riie teeb naisest naise.
"Niisama hästi on mitmeid mehi, keda ükski ei võtaks vaevaks alasti vahtida," ütles riikliku preemia saanud naine.
"Täpselt nii, olgu mees või naine, ilma juuksuri ja iludussalongita ei ärataks inimene üldse huvi. Jumal tegi inimese algul küll tõepoolest omaenda näo järgi, aga siis hakkas ta seda vaatama ja ütles: "See pole veel sugugi niisugune, nagu peaks olema," ja siis andis ta inimese juuksuri kätte. Juuksuri ja iluravi-spetsialisti töö on kõige kõrgem, nemad parandavad jumala nägu." (lk 67)
  • [Niilo:] "Ma ei saa ju end kellegi kasvatuse eest vastutavaks teha, kui ma ka ise ei tea, mismoodi peaks elama." (lk 68)
  • "Sa ütlesid, et pole kedagi arm astanud," ütles Kaari viimaks vaikselt.
"Jah, ei ole.» lausus mees väga aeglaselt. mõtlikult. "Üldse on nii, et hetkeline illusioon võib tekkida, või loo­tus sellele, aga kui õpin naist rohkem tundma, ei suuda ma enam armastada. Minu arvates peaks armastus sel­line olema, nimelt et austatakse, peetakse lugu, kummar­datakse naist... Niimoodi pole ma suutnud kellegagi olla. Olen alati sellest unistanud, ja ainult sellest unis­tatakse, mida pole saavutatud."
"Sina oled Narkissos, armastad ainult iseennast."
"Ma ei karda unistada: unistajate nägemustest võrsub tulevik."
"Aga sa põlgad teisi, sa ei tea neist midagi ja sa pole maailmas armastanud kedagi muud peale omaenda isiku. Mul tuleb tahtmine sind lüüa!"
"Sina igatahes pole palju õilsam, kui tahad mind lüüa!" (lk 68)
  • Viimaks hüüatas Niilo Vasalli meeleheitel:
"Oh, miks me küll hakkasime kõike lahkama!"
Kaari oli temast eemale nihkunud ja ütles raskelt:
"Inimene peab tõtt teadma... saagu mis saab." (lk 69)
  • "Nüüd nimetan ma sind oma sugulaseks. Sellest tunnen ma sind ära," ütles Mirjam tema käe alt kinni võttes. "Ma jälestan neid, kes igavesti ühe koha peal püsivad. Kas mäletad, kui imekähku ma viimati teilt ära läksin? Märkasin kohe, et see proua on täitsa sama masti kui üks endine õpetaja. Kui mina juhtusin ütlema "sülitanud", siis tegi tema kohe märkuse: "Minu arvates on kultuursem öelda "süljanud". Sel vanapreilil, vaesekesel ei läinud grammatikavärgid silmapilgukski meelest, aga mina ei mäleta mingit grammatikat, ja siiski oskan jumalikke luuletusi kirjutada. Teil olles märkasin kohe: see proua Pallas on sama sorti nagu see vana õpetaja, mul käis kahmus üle ja ma hiilisin imekähku uksest välja." (lk 79-80)
  • Kaari nägi jälle nagu ainsa sähvatusena, kuidas proua Pallas oli ükskõik mis jõledusi teinud, et sundida meest ikka ja igavesti tema meheks jääma... Aga tema, Kaari, oli talitanud vastupidiselt — võib-olla just selle tõttu, et oli kogu seda inetust näinud ja tundnud. Selle põhjal, mida ta kodus oli näinud, teadis ta kindlalt, et suurim teene pankrotistunud armastatule on vabastada ta sellest, mida ta kardab. (lk 82)
  • [Mirjam:] "Tänavapühkijaks sa ei saa, neil on hea palk ja neid on ülearugi, näed ju, kui puhtad meie tänavad on, meile ei torka silma ei paberitükke, ei. tühje kotte,.suitsukonisid ega apelsinikoori. Rajutuulgi ei leia midagi lahtist. Mahapillatud rahakotid ja üksikud kindadki korjatakse silmapilk üles." (lk 82-83)
  • Nii algas Kaari sõprus Mirjamiga.
Nende töötasu ajalehtede laialikandmise eest oli nii väike, et kuigi nad elasid suures korteris üüri maksmata ja ka valgustus, gaas ning vann olid tasuta käes, ei piisanud sellest õieti isegi toiduks.
Nälg käis suvi läbi nende kannul, šokolaadivabriku lõhn tundus üha meeldivamana, kui nad sealt mööda läk­sid, ja ükski söökla ei jäänud neil tee peal märkamata, sest juba õhus ümberringi oli sel puhul hõrke sõnumeid, et seal on sooja toitu, praetut ja keedetut. (lk 84)
  • Mirjam oli algul oma juttudega Kaarit hämmastanud. Pikapeale hakkas ta märkama, kui tohutu mõju on aja­lehtedel Mirjami elule. Alati kui Mirjam nägi lehes mõne kunsti- või kirjandusinimese pilti või luges lookese mõ­nest suurusest, ta otsekui süttis. Ta luges läbi kõik raamatureklaamid ja arvustused ja elulood ja uudised edust ning menust ja otsustas, et tuleval sügisel peab temast samamoodi kirjutatama. Too isiklik ajalehenumber hoidis teda otsekui tules, lehvitas tema silme ees alatasa loor­beripärgi, kasukaid ja naeratavaid fotosid, kõneles võimetest, andest, geniaalsusest, kuid ei maininud veel tema nime. Ta näis hullumoodi kannatavat, ajalehe ees põlevat, ja kui ta selle käest ära viskas, tõotas ta, et tõu­seb veel kõigist kõrgemale. (lk 84)
  • Kaari elutses raamatukogutoas, ta valis riiulilt ühe raamatu teise järel ja luges, aga kui ta oli mingi köite lõpetanud ja valgel ööl diivanile heitis, näis see väike tuba talle liiga kõrgena, ja lae altki jälgisid teda ikka veel eri keeltes ja eri värvi raamatute seljad tihedas reas, need jutustasid inimteadmiste avarusest: iialgi ei suudaks tema seda omandada, selle piirideni jõuda.
Ägedus, millega Kaari tormas lugema, oli varjatud meeleheite väljendus. (lk 84-85)
  • [Kaari:] Eemalt ööst kostis rongivile. Kaugetes akendes kumas ehapuna, mida ta ei näinud. Jahe õhk paitas tema nägu ja käsi.
Ta mõtles endamisi:
Mind kohutab tühi koht — aga kas ma ei võiks targe­maks saada? Ma pean taluma tühjust ja igatsust, aga kui oleksin tark, siis oskaksin seda kohta täita. Praegu on mul võimalus targemaks saada.
Niiviisi suutis ta esiletikkuva igatsuse sedapuhku eemale peletada, kuid teinekord olid kõik head ja julgustavad sõnad jõuetud õnnetuses aitama. (lk 85)
  • [Kaari:] Talle oli juba muutunud harjumuseks kõnelda oma südamega nagu teise inimesega, keda tahaks aidata.
Tühjus otsekui kõndis toas lakkamatult ringi, aken oli kitsas ja kõrge ja raskete kardinatega piiratud, õhtuti oli pisut videv ja külm. Ta oli näljane, seda võis taluda, aga kui jalad samal ajal tundusid tuuletõmbelises nurgas istumisest kogu päeva jooksul niiskeina, siis tekkis halb enesetunne.
Hommikul oli hirmus voodist tõusta ja minna välja öise vihma kätte, tuli end anuda: tõuse üles, mu kullake! Ole vapper! (lk 93)
  • Kogu nädala oli sadanud, vihma valas ojadena, ainult vahetevahel veidi vähemaks jäädes, vesi nirises krae vahele, valgus varrukasuust sisse, kui kätt tõstsid, ja lirtsus jalgade all. Kuidagi võõrastav on niisugune vihmane hommik, on pime, kuskil ei põle reklaamtulesid, kaupluste aknad on pimedad. Vihmane õhtu võib olla ilus: lombid läigivad. Tänava ääres põlevad värvilised tuled peegelduvad märjal asfaldil mitmekordsete sammastena: maa onpunane, kollane, roheline. Trammirööpadki helendavad salapäraselt tänavakäänakuil pöörangute kohal. Varane hommik aga on valgustamata ja tühi, vihm peseb täna väilt kõik ära, kõige varem teele asujad on varjul väravaalustes, niikaua kui saavad, ootavad trammi, ja mõni jookseb kaugemal üle tänava, pea õlgade vahel... (lk 93)
  • Kaari sai vabaks kesköö ajal.
Oli hakanud lumelörtsi sadama, tuul peksis seda viiliti näkku. Ta möödus väravavalvurist, jälestas ennast — olnud kõige selle keskel, tundis ta end nagu haigena. Ja kui ta kodu poole sammus, tuli talle meelde jumal:
Võib-olla teda ei ole, ma ei tea... aga kui oleks — et ta küll niisuguseid asju võib sallida, mis minugi nõrka õiglustunnet meeleheitele ajab. Kui tema võib sallida seda viletsust, siis nean teda: kui ta olemas on, siis olgu ta tuhandekordselt neetud! Nüüd, kui ta mu mõtteid kuuleb, karistab ta mind selle eest, lömastab mind, piinab ikka rohkem, ja siiski ütlen ma: neetud olgu jumal! Armetu, räpaselt vastiku elu pärast.
Talle kerkisid pisarad silmi — kibedusest, ja kipitasid lau all.
Nean jumala ära, sest ta on ütlemata julm, sallib ülekohut, teadmatust ja ükskõik mida. Nii kaugele olen jõudnud! Kas ma pole võidelnud kokkuvarisemise vastu? Ma ei taha elada, kui ma pean selleks, et teenida sada kaheksateist marka, taluma selliseid päevi. Mis on elu mõte? Masendada, piinata inimest, kuni see ei suuda enam loota, uskuda, mõtelda, rõõmustada ega elada. Pikkamisi tappa temas kõik looduse külvatud võrsed. Tappa temas inimese hing, teha teda niisuguseks, et ta ei julge ega suuda midagi nõuda, ei palu isegi luba hingata. See on elu mõte! Ma tunnen seda, ma näen seda! Oh jumal, kui toores, julm ja troostitu!
Sadas vihma ja jää sogast lobjakat. (lk 99-100)
  • Töö kui niisugune pole just kõige halvem, noor inimene jaksab ühte ja teist, aga mis on kõige halvem? See on jalge alla sõtkuv, silma peal hoidev ja ühtaegu tagantsundiv kohtlemine... (lk 102)
  • Toimetus asus äärelinnas, üksainuke ruum, suure osa sellest võttis enda alla lai diivanitaoline nari, kus oleks võinud magada viis ininiest. Nüüd lamas seal ainult ilus väike tüdruk, pliidi juures valmistas proua toitu ja akna all seisis suur laud. Sellel raamatuid, pabereid ja tilluke kirjutusmasin, mille pärast kolm inimest parajasti tülitsesid. Seal oli keegi naiskirjanik, ta oli masina toimetusele laenanud ja tahtis seda nüüd ära viia. Toimetaja, üks käsi masina peal, rääkis:
"Meil on masinat tarvis ja sinul on jälle parem käsitsi kirjutada. Kui kujutad suurt stseeni, siis voogab sellesse käest elavat soojust, vere hõõgust. Meie ju peame sinu enda kasu silmas, kui me selle masina sinu kätest eemal hoiame, et sinu teosest ei tuleks surnud, masinaga kirju­tatud raamat, vaid suur ja värske teos, nii nagu seda on loomulik lill kunstliku kõrval."
"See jutt jätab mind täiesti külmaks," vastas naine. "Kas inimene saab olla kirjanik, kui talle nii suurepärane kõne sugugi mõju ei avalda?"
"Ei saa, kinnitan mina. Ja kuivõrd sa kirjanik ei ole, pole masinat vaja!"
Kirjaneitsi pöördus väiksema mehe poole:
"Ütelge teie, kas saab olla?"
"Ei saa, aga palun teid arvesse võtta, et sekretär peab peatoimetajaga alati ühel meelel olema."
[---]
Naiskirjanik läks laua juurest ära, tegi ukse lahti ja ütles:
"Pean enne ära minema, kui ma pimedaks jään. Pole mõtet hakata teiega masina pärast lahingut lööma, teid on ju kolm ühe vastu."
Toimetaja järgnes talle ukseni ja kõneles:
"Ei, sellel pole mõtet, ja sul ei maksa pahane olla. Kui hakkan kirjutama mälestusi fašismivastasest võitlusest. Soomes, kujuneb sellest masinalaenamisest mälestuste ilusaim koht. Nii et kui soome kirjandus jääb ilma suurepäraseimast sündmusest, siis Soome ajalugu saab selle-eest oma hiilgavaima lehekülje."
"Ma pole auahne, see väljavaade ei lohuta mind põr­mugi."
"Kuid sel teel jäädvustatakse igaveseks sinu nimi."
"Ma ei hooli igavikust, praegusel hetkel pean ma tööd tegema." (lk 103-104)
  • Perenaine kurtis: "Hakkasin lapsetoomise masinaks."
Lapsed vajasid iga päev leiba.
Tema, korteriperenaine, oli saanud esimese lapse seits­meteistkümneaastasena, praegu oli tal neid kuus, ja möödunud sügisel oli ta pidanud end mehest lahutama. (Kaari oli saanud magamiskoha just sinna tühjaks jäänud voo­disse.) Lapsi kaitstes ja joodikult mehelt nende tarvis raha naakudes oli ta nii närviliseks muutunud, et need tunnetepursked juba üksi olid tema ihu punaseid kuplasid täis ajanud ja laiguti kestendama löönud. Vahepeal kadu­sid laigud tasapisi ära, aga kui kuu algul tekkis riid ja ta ei saanud raha, ilmusid need varsti jälle. Arst oli kinnita­nud: see tuleb närvidest.
Elatusraha, mille kohus oli välja mõistnud, laste isa ei maksnud; ja ikkagi oli ta tihtilugu püüdnud vägisi sisse tungida ning tuppa pääsedes mangunud: "Ma jään kas või põrandale, mul ei ole üldse kohta, kuhu minna."
Ja teda ei saanud isegi meelitades välja. Tuli kutsuda politseinikud teda ära viima. (lk 126-127)
  • [Proua Kannas:] "Igal inimesel on ju mingi kalduvus — minul ei ole mingit muud kalduvust kui olla ema. Doktor Salonen tegi mulle kord abordi, see tähendab, teate, et kui laps on emaihus elu saanud, kõrvaldatakse see väike loode, siis ta ei saa enam areneda ega sündida. Niisugune asi on tohutult valus, aga ma olin vait ja vaatasin kogu aeg kellaosuteid, arst ütles, et ma olen vapper naine ja vaatas mind veel tükk aega, minu keha: "Teil on säärane kehaehitus, et teie saate iga aasta lapse." Ja lahkudes patsutas ta mulle õlale.
Nüüd on mul jälle sama lugu, ma ei tahtnud kuidagi tema juurde minna, oleksin parema meelega ükskõik mida teinud, kui et oleksin uuesti sinna läinud, ja ma pärisingi mujalt järele, aga siis pidin ikkagi samas asjas teist korda sinna minema.
"Ei, pai proua," ütles ta lõpuks minule. "Mina ei saa midagi parata. See on juba nii kaugel, et oleks ebamoraalne seda kõrvaldada."
Nii ma siis tulin tulema. Alles tänaval turgatas mulle pähe. et ma oleksin pidanud talle vastama: kas see siis ei ole ebamoraalne, kui toon lapse ilmale, ja ei saa teda toita ega katta? — Kas ei ole koomiline ja kurb, et näiteks avalikkuse esindajad, riigimehed, need on mures sellepärast, ei sündivus ei ole küllalt suur, nemad tahavad, et oleks rohkem rahvast. Mina olen niisiis musterinimene! Arst ütleb, et ma võin iga aasta lapse saada." (lk 130)
  • [Proua Kannas:] "Juba hulk aega tagasi, kui käisin büroos tööl ja ma polnud veel abiellunud, ütles üks kavaler mulle: "Herta, sinuga on mõnus restorani minna, sina sööd nii vahvalt." Minu arust on suur rõõm süüa ja elada. Mul on praegu ka veel ääretu lust süüa ja elada, kuigi olen palju haige olnud ja näinud igasuguseid hädasid, nii et ma peaksin olema lõpmata norus ja täiesti ükskõikne. Loodus on mind nii ohtrasti õnnistanud - musterkehaehitus, ja kas see pole naeruväärne... just selle tõttu pean ma otsa saama. Nii et need peavad siis ülistama oma saatust, kes on kuidagi puudulikud; ahtrad, sigimatud inimesed võivad jumalat tänada." (lk 131)
  • [Proua Kannas:] "Täna hommikulgi — niisugune lõbus juhtum. Mul oli akna peal väike kaktusepott, selle sees on säärane kerakaktus, pikkade ogadega. Minu kõige väiksem tüdruk oli põlvili, toolil selle ees, mina arvasin, et ta urgitseb sõrmedega mulda, ja läksin vaatama. Lapsel oli käes väike puust jänes, tõukas aga selle suud vastu ogasid. Kaktus oli ümber kukkumas, tema aga söötis jänest ja ütles mulle: "Jänku — rohtu!"
Ta ei oska veel õieti rääkida, kaktuse kohta ütleb rohi. Naabril oli suvel kuuris küülik, kes sõi rohtu, nüüd tuli see maimukesele meelde ja muudkui tõukas jänest suudpidi vastu ogasid. Ise ütles nii liigutavalt: "Jänku - rohtu." Mulle tuli kohe vaimustus peale, tahtsin last kohe sülle võita. Sel hetkel armastasin teda meeletult: ise nii väike ja pontsakas, hoidis jänest nagu ema, hoolitses nagu täiskasvanud inimene, ja sealjuures nii kentsakalt." (lk 132)
  • [Proua Kannas:] "Oh, kui hea meelega ma sünnitaksin veel ühe lapse!
See on ju looduslik õigus — lapsi sünnitada. Kui rasedaks jään, on mul ikka hea enesetunne, teised soiuvad, et süda paha; mina ei mõista, kas ma olen päris erisugune, sest kogu mu keha on rõõmus ja rahul, nii nagu oleks midagi ilusat, mida ma olen oodanud, täide läinud. See on mingi seletamatu rõõm... nii imelik on mõelda, et midagi uut kasvab minu ihus, on varjul, tuksub, kössitab pimedas, niimoodi armsalt kägaras, looteasendis. Ta magab ja viibib meeldivas teadvusetuses.
Sünnitus on minu arust palju kergem kui abort, see on ju loomulik tee. Ma sünnitaksin rõõmuga veel paar, isegi kolm last maailma, nii palju kui tahes, kui ma ainult tunneksin, et maailm on minule ja neile kindel varjupaik. Kui ei oleks seda kitsikust, survet, nälga, riietepuudust. Ühte­lugu pean ma vihastama ja peaaegu tülitsema, et saada lastele sukki, ja siis annab vaestehoolekanne mulle pehastunud lõnga, nii et see nõelumisel katkeb. On mul vaja sukki või puid, ikka pean ma hirmsasti sabas seisma, siis tuleb inspektor kõigepealt koju vaatama, kas meil on seda või teist või ei ole. Ta on imestunud, kui lapsed ei näegi kõige viletsamad välja.
Ja kas ei ole naljakas, eile käis siin üks töölisnaine ja ütles mulle: "Kas teil on jälle halvasti läinud?" Kõik ütlevad siin sedaviisi, aga kas see ei ole arutu ütlemine? Nagu oleksin ma jabur, et olen rasedaks jäänud!
Aga küllap ma juba tunnen, et ma seda enam ilmale tuua ei saa. Kui ma üksinda hoolitsema pean ja raha ka ei ole ja kuhugi ma välja ei pääse. Ja ma olen juba nii kole, et ei või kedagi enam siia kutsuda. Ja siiski ei too ma seda ilmale, ennem valan vett õue ja proovin veel jää peal kuk­kuda või raamaturiiulit tõsta. Võib-olla see aitab." (lk 132-133)
  • Lagedale jõudes kiindusid silmad jälle ehatähte. See näis olevat laskunud madalamale, ja teekäänakul oli Kaari sellest otsekui mööda jõudnud. Teised tähed sirasid juba kõrgemal, rahutult vilkudes: annan kiire, tõmban ära, annan siiski, tõmban... Ainult ehatäht ei tuiganud niiviisi, see näis üha suuremana, puhkas rahulikult nagu avasüli. (lk 136)
  • Kaari läks mööda kaljuveert, vaatas taevasse, ja tähest allpool seletas ta pilk silmapiiril suure hoone katuseviilu See oli natuke maad tema korterist maa poole, põldude taga, ilusal kingul asuv mitmekorruseline valge maja vallaslaste kodu. Maja ümbritses piirdeaiata lepik, ja ta oli kuulnud sellist ütlemist: "Eluilmaski ei mahu sellesse majja kõik need isatud lapsed, kes samas võpsikus on sigitatud." (lk 136)
  • "Mispärast sa niisuguse näoga oled?" küsis Niilo Vasalli sedamaid.
"Mul on pahandusi," ütles Kaari tema poole vaatamata, ebakindlalt.
Mees surus tema kõhetut õlga, see tundus käe all üsna kõva, ta tundis sõrmedega mingi ümara luu nukki ja tõm­bas tüdruku ülakeha enda vastu, mõeldes: pahandusi oleks igaühel, kui laseks ennast neist mõjutada. Ta ütles pisut ülemeelikult, püüdes olla julgustav:
"Pahandused tuleb olematuks juua."
Kaarina ilme ei muutunud. Ta vahtis ikka veel maha, silmi polnud näha. Too vastus tegi talle valu, kuid oma mure raskus ei andnud praegu maad selle üle kurvastamisele, ta mõtles vaid: võib-olla sina jood. Mees võib niiviisi teha, aga kus siis mina peaksin jooma, kellega? Ja mure, mis mul mõttes on, ei kaoks sellest, vaid läheks suuremaks. (lk 138)
  • Nad ei kõnelnud sellest tülikast asjast, mis Kaaril ees seisis; alles kui Niilo Vasalli lahkumiseks püsti tõusis, võttis ta Kaaril õlgadest kinni ja küsis sellele viidates:
"Ega sa ei karda?"
Nagu kaja metsas kordas Kaarina viimaseid sõnu, nii­ sama küsivalt:
"Ei karda?"
Tema käed olid kergelt Niilo Vasalli kaela ümber, mõt­tes ta imestas: kuidas võib karta, kui see on juba kindel? Fbakindlat kardetakse. Mina aga tean seda, pole mingit muud teed, see on ainuke võimalik, tulgu kas või surm. Olen mõelnud ja kõik läbi kaalunud, ja surma võimalus, seegi on arvesse võetud, muud teed mul ei ole. Karta? Mis mõtet on küsida kartusest, kui ollakse sunnitud? Mõnin­gail hetkil tunnen, nagu muudaks mure mind igavesti tulesambaks.
"Ei karda," ütles ta, naaldus mehe vastu ja pani pea tema õlale. Oi-oi, kui vähe sa aru saad, mõtles ta mehe lähedal seistes. On nii raske, on nii õudne, tean, et sa iialgi ei too mulle mingit rõõmu, seisan otsekui surma ees, ja siiski tunnen praegusel hetkel selgesti: armastan sind. Pigem hävitaksin iseenda, kui et sulle halba teeksin.
Ta ei lausunud sellest midagi, seisis vaid mehe vastas. (lk 141-142)
  • Siis ühel õhtul tuli Kaari üksipäini oma korterisse, ja tema näos oli kindlasti näha mõtete pitser, sest kui ta tänavat mööda tuli, jäi tema kõrval seisma tundmatu mees, nähtavasti teel vabrikust koju, ja ütles imestamisväärse südamlikkusega:
"Näete teie aga väsinud välja!"
Kaari heitis talle pilgu; see oli vanem mustaverd mees, tal olid väiksed pruunikad silmad ja tema olekus oli min­git avalat kindlustunnet. Kaari püüdis naeratada.
"Kole palav on.»
"Ei maksa liiga palju tööd teha," õpetas mees, "muidu tuleb inimesele sihuke nägu pähe, nagu oleks ta surma lävel."
"Tänan teid, ma katsun meeles pidada."
"Ärge laske end jalge alla sõtkuda," ütles mees soojalt. "Ärge olge asja ees, teist taga valmis oma keha kurnama. Nii noor ja päris viirastuse nägu. Isegi rikkuste eest ei maksaks oma näoilu müüa."
"Te olete väga sõbralik! Ma katsun meeles pidada."
"Kas elate kaugel, kui ma õige saadaksin teid? Arvasin ennist, et te siinsamas kõnniteel kokku varisete."
"Tänan, ma olen terve, mõtlesin vaid kurbi asju."
"Ärge olge asja ees, teist taga valmis surema," hoiatas mees. (lk 145)
  • Pauliina surnukeha ootas ikka veel haigla keldris, nad polnud talle kuskilt hauaplatsi saanud.
Emake maa on täpselt ära jaotatud.
On nii, et hauda sa ei pääse, kui keegi sinu eest ei osta või ei loovuta sulle sinu keha suurust maalappi. Ja kui sa kahekümne aasta pärast oled selle põues ka ise jõudnud mullaks muutuda ja sinu puhkepaigalt võib endisel kujul leida vahest ainult sinu kirstu hõbetatud risti, siis ava­takse maa ja sinusse maetakse jälle uus surnukeha. Ja jälle kahekümne aasta möödudes tuleb teil võtta oma sülle keegi kolmas. Kelle suule satub niiviisi sinu suu? Sa ei või aimata, millise olevuse mullaks muutunud sooned ime­vad endasse sinu oma keha mahlad.
On küllalt neidki, kes tahavad surnult üksildasemad olla, need ostavad "igaveseks ajaks" veidi suurema tüki maad ja piiravad selle graniidiga. Kuid kõige tavalisem on, et meie linna surnukehad, meeste, naiste ja laste omad, elus üksteisele täiesti tundmatud, pannakse, sedamööda kuidas neid väravast sisse tuuakse, pikka hauda tihedalt üksteise kõrvale ja kahekordse lademena ülestikku. Ja kahekümne aasta pärast pannakse neile otsa ikka jälle kaks ülestikku rida, nii et lõpuks koosneb liiv vaid inimestest.
Aga olgu su keha kui tilluke tahes ja pandagu see teiste alla ja keskele, ei saa sa oma lagunemispaika tasuta, keegi peab selle eest kahekümne aasta jooksul renti maksma. (lk 147-148)