Irma Truupõld

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Irma Truupõld (kodanikunimega Johanna Wilhelmine Irmgard Treufeldt, hiljem abielus Pihlak; 29. juuli 1903 Tallinn – 26. november 1980 Tallinn) oli eesti kirjanik.


"Öömori okaslinn"[muuda]

Tsitaadid teosest: Irma Truupõld, "Öömori okaslinn", 2. trükk, 1992.


  • Öömori oli kõige suurem ja võimsam mustsipelgate eluase põlises Paluvere metsas. Mitmed kuulsad ja suured suguharud olid ühinenud, et luua võitmatu Öömori okaslinn. (lk 5, algus)
  • Maarel ja Saadil oli põhjust uhke olla, sest nende hoolde oli usaldatud Öömori kõige kallim vara ja tulevik — need olid väikesed printsessid, kelle hoidjaiks neid oli valitud. Päikeseloojangul tulid tööliste esindajad ja ülemiste korruste töölissipelgate lapsehoidjad printsesse õnnitlema. Okaslinna valitseja, vana esineitsik Hare ühes eelmise aasta neitsikutega, kes nüüd olid noorte sipelgalaste õpetajateks, uurisid iga väikest printsessi hoolega. Kui selgus, et mõni printsess ei olnud küllalt tugeva kehaga ja hea tervisega, siis hävitati ta vaatluse lõpul kohe. Praegused printsessid olid aga nii ilusad ja terved, et nendest ei hävitatud ühtegi.
Printsessi tunnusena on väikestel nukkudel seljas imeõrnad suletud tiivad. Sipelgate printsid ja printsessid võivad üksainus kord oma elus lennata. Töölised ei oma tiibu, sest nad on ainult töö jaoks loodud. (lk 5)
  • Tulvi oli tõlvlane, kes hulga laste ja lastelastega elas sipelgate juures ruumide koristajana. Nad hävitasid igasuguseid rõskusputukaid ning täisid okaslinna kambritest ja käikudest. Sipelgad neile kuupalka ei maksnud, vaid toitsid ja kaitsesid neid töö eest. Tõlvlased eritavad seljal magusat vedelikku, mida sipelgad maiustusena imevad.
Tulvi tuli ja tervitas aupaklikult Haret ja õpetajaid. Hare imes tõlvlase seljalt natuke magusat vedelikku ja ütles:
"Tule, Tulvi, ja kuuluta meile noorte printsesside tulevikku!"
Vana tõlvlane hakkas kobama, sest kõik tõlvlased on pimedad. Korraga hakkas Tulvi ühe hälli juurest teise juurde jooksma.
"Eks ole, Tulvi, meie okaslinn kasvab võimsaimaks linnaks siin metsas?" päris Hare, kuid vana tõlvlane vaikis veel ikka.
"Mis on juhtunud, mida sa mõtled? Räägi ruttu!" nõudsid õpetajad ärritunult.
"Mitte õnn, vaid häda, häda tuleb ja hävitab okaslinna!" ütles ta kurvalt.
...
"Olen oma eluülesande nüüd täitnud," sõnas tõlvlane, hakates järjest kiiremini ringi keerutama ja hüüdes vahetpidamata: "Häda, häda tuleb ja hävitab, tuleb ja hävitab!"
Kõik kohkusid, sest et enne surma pöörlevad tõlvlased selliselt.
"Viige ta ruttu vahekotta, et ta ei sureks siin nukkude kambris!" käsutas Hare. Suure vaevaga vedasid lastekambrite vahid, kes vahekodades valvel seisid, vana tõlvlase ära.
Ta keerles veel natuke, siis sirutas jalgu ja langes elutult maha.
"Heitke ta surnute käiku!" käskis Hare kurvalt ja lahkus õpetajatega lastekambrist. Varsti rahunesid sipelgad. Ainult vana Hare toredas esineitsiku katnbris ei saanud und. Tulvi ennustus ja kiire surm olid hävitanud ta rahu. (lk 6-7)
  • Juba kerkis päike uuesti metsa kohale. Oli tunda, et tuleb eriti ilus ja palav suveilm. Niiskus auras valge uduloorina ümber põliste puutüvede, õitsevate lillede lõhnu hõljus pilvena tuules.
Metsaalune oli juba kuivemaks muutunud, kui esimesed uksehoidjad avasid Öömori peaväravaid. Pehme suvetuul tungis käikudesse, äratades üles tuhanded tiivutud töölised. Korrapärastes ridades marssisid esimesed rühmad tööle. Nüüd hakkas igast käigust voolama sipelgaid musta jõena metsa alla. Hare ronis okaslinna tornirõdule ja vaatas tööle asuvaid sipelgaid. Uneta öö järel tundus pehme tuulehoog karastavana. Mets kajas rõõmsast linnulaulust, kergest põrinast ja suminast. (lk 7)
  • Saadi ja Maare tassisid väikesi nukkprintsesse kõrgele rõdule värskesse õhku. Maare jäi uksi avama, et pesakambrit hästi tuulutada. Väike Luulu kuulatas ja vaatas ümbrust suuril silmil.
Vastseunest ärgates oli nii imelik kogu ümbrus ja elu. Kui ta ennast tasakesi sirutas, nagises teda ümbritsev tupekoorik.
"Kas tõesti vabanen varsti ja võin joosta nagu Saadi ja Maare," mõtles Luulu valjusti.
"Ära ikka ole nii edev!" hüüdis tema kõrval lamav õde Valdi. "Mina olen kõige suurem ja tugevam ja sellepärast olen mina esimene, kes jooksma hakkab!" (lk 8)
  • "Lapsed, ärge tülitsege! Olge päris rahulikud, sest äsjasöödud lehepudi vajab seedimiseks rahu!" manitses Saadi.
"Mis on seedimine?" küsis Uri heitunult.
"Jah, mis tähendab seedimine?" küsiti nüüd igalt poolt.
"Küll seletan, olge ainult rahulikud. Lehepudi, mille ma teile suhu poetasin, tuleb kõhus hästi seedida, siis kasvate kiiresti suureks ja hakkate jooksma!"
"Ja läheme õige paksuks," arvas Siigi targalt.
"Ei, kulla laps,“ naeris Saadi lõbusalt, "paksuks ei tohi teie endid süüa, see on väga inetu, kui printsess on paks nagu mõni lehetäi. Paksud ei jõua ju joosta ega lennata, hoidke end paksuks minemast." (lk 8)
  • "Kord elus võite isegi lennata, see on nii ütlemata ilus!" ohkas Saadi, sest läinud suvel oli ta olnud ilus neitsik ja mäletas hästi oma pulmareisi. Ilusa lennu järel murti tiivad ja pärast munemist määras esineitsik ta lapsehoidjaks, kuna teised õed jäid tõõlislaste õpetajateks. (lk 9)
  • Luulu sirutas veel kord ja siis langesid nukukesta tükikesed kahele poole. Luulu seisis heitunult ja vaikselt teda imetlevate õdede keskel. Oli ju külm nii alasti, ilma mähkmeteta. Kui ütlemata ilusti läikis ta must siidine nahk. Kui kenasti võis Luulu väristada niitpeenikest pihta.
"Kõnni, kõnni, nüüd sa ju võid!" hüüti talle. Luulu astus mõne sammu esijalgadega, aga tagumised jalad läksid esimestega segi ja Luulu komistas, kukkudes valusalt kõhuli.
"Ahahaa, ahahaa," naersid õed lõbusalt. Luulu ei hoolinud nende naerust, vaid harjutas kõndimist. Ta vaarus kord ühele, kord teisele küljele, siis aga hakkas kiiresti jooksma. Rõõmsalt jooksis ta, kuni oli peaaegu hingetu. Väsinuna laskus ta kõhuli Saadi kõrvale. (lk 9-10)
  • ״Kuhu te mul kaote, otsi kas või hulluks," pahandas käskjalg Nuki printsesse leides. "Tulge aga kohe, teil algab võimlemis- ja tantsutund."
"Kui tore, kui tore! Armas Nuki, ära ole kuri," rõõmustasid printsessid.
"Kas teie siis ka viitsite õppida?" imestasid töölislapsed. "Arvasime, et ainult meie peame koolis käima ja õppima."
"Mida teie koolis õpite?" päris Luulu.
"Väga palju. Kõigepealt õpime raskeid kuuseokkaid nagu palke seljas kandma," ütles üks.
"Õpime sõjateadust, sest tulevikus peame kodulinna kaitsma," seletas teine.
"Õpime ilmatundmist, et vihmaseid ilmu ette teada," kõneles kolmas.
"Siis ei ole teie elu sugugi kerge," ütlesid printsessid jumalaga jättes ja Nuki järele traavides. (lk 14)
  • "Nüüd teeme väikese vaheaja," ütles Saadi väsinud lastele.
"See on uskumatu, kui puiselt ja kohmakalt te liigute, justkui tõlvlased," nurises Hare. "Printsess peab kõndides õrnalt hõljuma, ilusasti kui õieleht ennast tuules pöörama, vaadake, nii ja nii!" Ja Hare hõljus üle rõdu, puudutades vaevalt põrandat, vaatamata oma kõrgele vanusele. Printsessid vahtisid ammuli sui.
"Kui ilusti ta kõnnib!" sosistas Luulu sõpradele. (lk 15)
  • Rongkäik jõudis varsti suure ja varjulise mustikametsa alla. Printsessid ei läbenud isegi laulda, sest liiga uudne ja huvitav oli siin. Kõrgete mustikapuude all keerlesid suured, laiad sipelgate maanteed, mida mööda oli kerge liikuda. Imestlevalt tervitasid maanteedel kuuseokkaid kandvad töölised noori printsesse. (lk 16)
  • Varsti peatusid nad õige suure ehitise juures. See oli lehetäide karjalaut. Töölised olid karjalaudale lehest katuse teinud, et lehelehmakestel vihma ja tormi ajal oleks soojem ning mugavam. Selliseid lautu oli siin õige palju.
"Tere, tere, Musti! Kuidas käsi käib?" päris Maare vasturuttavalt sipelgalt. See oli Öömori ülemkarjavalitseja.
"Tulge, tulge, printsessid," julgustas ta kartlikke lapsi.
Parajasti jõudsid seitse töölissipelgat koju, kandes suus uusi lehmakesi.
"Olete aga leidnud haruldaselt suured ja ilusad tõulehmad," kiitis valitseja Musti ja patsutas loomakesi seljale.
"Tulge ja imege lehmakeste piima," palus Musti.
"Kas võime?" küsisid printsessid.
"Noh, maitske julgesti, siis teate, kuidas piim teile meeldib," ütles Saadi ja näitas, kuidas esimeste jalgadega tuleb hoida lehmakest ja kuidas seljalt magusat piima imeda. (lk 17)
  • ״Noh, mis pidu ja pillerkaar siin lahti on?“ ehmusid Saadi ja Maare kambrisse tulles.
"Aga kuulake, kui ilusat lugu mängitakse õues. Kas võime joosta vaatama, kes see mängumees on?" võristas Siigi küsida.
"Lapsed, see on vihm!" ütles Maare.
"Või vihm! Kas ta on ilus putukas ja kas ta jääb meie lähedusse elama? See oleks nii tore!" hüüdis Inni.
"Lapsed, vihm ei ole mingi putukas. Täna ega homme ei saa te õue. Peate siin istuma, kuni õues sadu vaikib."
"Mis, siin istuma? See on ju võimatult igav!" hüüdsid kohkunud printsessid kooris.
"Narrikesed, see pole sugugi igav. Teie ei tea, kui ütlematult tore see on. Vihmapäevad on ilusaimad ja kauneimad meile, sipelgatele. Siis on suured saalid täis töölisi ja külalisi." (lk 19)
  • Kaks töölist tõid printsessidele süüa, ja enne veel kui nad lahkuda jõudsid, oli toit otsas.
"Küll on ikka printsessid, õgivad nagu näljased ämblikud," imestas üks tööline ja kutsus veel kuus töölist abiks. Nüüd jooksid nad toiduladude ja printsesside kambri vahet, seni kui printsesside kõhud täis said. (lk 20)
  • "Kas näod, käed ja jalad on puhtad?" küsis Maare. Aga muidugi ei olnud. Suures ärevuses olid nad hõõrumise unustanud. Kiiresti laskusid printsessid tagumisile jalule, nühkisid esimestega silmi ning hõõrusid pea ja keha läikima. (lk 20)
  • "Kui huvitav, et vihm on hädaohtlik," rõõmutses Väldi.
"See pole sugugi huvitav paljudele tuhandetele putukatele, sest kes õigel ajal varju ei leia, see hukkub vihmas," ütles Saadi tõsiselt. Läbi mitme pika käigu jõudsid nad vihmaväravate juurde. Küll oli siin palju töölisi, kes Hare juhatusel kandsid vihmast pääsenud ja väsinud putukaid kambritesse puhkama. Vihmapiisad olid liiga suured ja rasked ning lõid neid uimaseks. Küll oli hea, et liblikas Oldi, tuntud tark arst, siin oli. Oldi andis kiiresti õnnetutele esmaabi. Printsessid vaatasid kohkunult haigeid ja muljutuid ja nüüd ei olnudki neil enam tahtmist uurida, mis nägu vihm on. Värava ümbrus tühjenes natuke ja kasvatajad kutsusid printsesse väravale lähemale. Lapsed liginesid aralt. Suur kohin, mürin ja undamine kostis väljast. Metsaalune oli imelikult udune ja hämar. Heledalt helisedes lõhkesid ümmargused vihmakuulid vastu rohtu ja liivateri. Vihmasajust tekkiski see põrisev ja pladisev muusika. Siin oli vilu ja niiske. Printsessid hakkasid külmast ja hirmust värisema. (lk 20-21)
  • "Vaadake, vaadake, kes seal on!" hüüdis Uri.
"See on ju armas väike Tiisi," tutvustas Saadi kuldpõrnikat.
"Oi, kuidas sa hiilgad, küll on sul ilus kullane kleit!" imestas Luulu.
"Muidugi on mul ilus kleit," ütles Tiisi uhkelt ja lükkas mõlemad silmad peast kaugele välja.
"Oh, oh, mis sa nüüd teed!" ehmusid printsessid ja taganesid heitunult.
"Ma harjutan silmi. Meie suguvõsas loetakse ilusaimaks neiuks seda, kes oma silmi saab kõige kaugemale lükata. Kui kaugele sa oma silmi võid lükata?" küsis ta Luulult.
"Ma ei oska üldse silmi venitada," vastas Luulu.
"Siis sa küll mehele ei saa, sa ei ole ilus," arvas Tiisi.
"Olen küll, vaata ainult meie pihtu, kas oled sa kunagi midagi nii peent ja ilusat näinud?" küsis Siigi.
"See ka mõni ilu! Tean paljusid, kellel ei ole üldse pihta. Pea ja kõht, kõik on üks, ükskõik kust küljest vaatad." (lk 21)
  • "Oi, mu süda lõhkeb rõõmust!" kilkas Uri.
"Pane ruttu kolm jalga südamele, siis ei lõhke," õpetas Valdi naerdes. (lk 22)
  • "Võiks sagedamini vihma sadada, nii tore on siin süüa," arvas üks noor tööline.
"Sa noorjüts küll oma jutuga," naeris vanem tööline.
"Kui sa siin iga päev istud, kes siis ladudesse toitu kogub, kes okas linna parandab, kes vaenlastega sõdima läheb?" küsis ta. Noor tööline jäi vait ja kadus endasuguste noorte hulka juttu ajama. Siin võis kõigest lobiseda, sest ükski neist ei olnud teisest targem. (lk 23)
  • "Homme, juba homme läheme mustikametsa tööle," rõõmustasid töölised. Nooremad töölised piilusid väravatel ja tundsid, kui suur kiusatus vaevas neid juba praegu joosta puhtasse lõhnavasse mustikametsa, sest seal oli nii ilus, nii soe ja nii pimestavalt valge. (lk 24)
  • "Mis te mind põrnitsete?" haavus imelik matsakas olend. "Minu nimi on Triinu. Olen väga kõrgesti haritud. Inimene otsib minu sõprust, sest olen kõige targem ennustaja."
"Mis sa uhkustad! Meie igatahes ei hinda inimese sõprust, sest ta on väga hoolimatu ja harimatu," seletasid printsessid uhkelt.
"Kuidas, kuidas julgete selliselt kõnelda inimesest! Imestan, et teil on nii puudulikud teadmised loodusest," vihastas lepatriinu nii väga, et üllatusest tagumisile jalule langes.
"Meie karjavalitseja Musti, kes on väga palju reisinud, jutustas meile inimesest, nii et meid ei tohi rumalaks sõimata," ütles Uri haavunult.
"Küll on ikka ninatargad! Ei, selliseid pole ma enne näinud!" ohkas Triinu.
"Rahulikumalt, lapsed. Ärge unustage, et olete printsessid. Triinu on tõesti väga tark. Ta kannab isegi teaduste professori aunime," manitses Saadi. (lk 25)
  • "Jutusta, Triinu, meile inimesest," palus Luulu.
"Jah, jutusta, jutusta!" hüüdsid kõik, ja Öömori mustanahalised printsessid asusid ümber Triinu. Lepatriinu ronis väärikalt kõrgemale lehele ja vaatas tükk aega kaugusse, et oma suuri teadmisi meelde tuletada.
"Et te julgete inimesest nii halvasti kõnelda — see ei jää teile tasumata. Tunnen, et mul on häbi teiega vestelda," ütles ta puudutatult.
"Räägi ikka, lapsed on ju veel rumalad," vabandas Maare.
Triinu rahunes ja alustas:
"Teie ei teagi siis, et Jumal, kes meid ja selle looduse on loonud, pani inimese kuningaks meie kõikide üle. Häda sellele, kes julgeb inimesele vastu hakata. Inimene on suur ja sarnaneb ilu poolest Jumalaga. Ainult sellepärast saab inimene olla valitseja, et Jumal kinkis talle midagi õige harukordset, mis meil puudub. See on mõistus. Mõistus on selline imelik omadus, mille varal inimene ongi kõikide valitseja."
"Kust sa seda tead?" pärisid kohkunud printsessid.
"Miks ma ei tea, ma olen ju suur inimese sõber. Ilma minuta ei saaks ta kuidagi läbi. Inimene ei surma meid kunagi, kui lendame ta sõrmele puhkama. Ta teab, et oleme väga targad, ja palub, et me oma lennuga ennustaksime talle armsama tulekut. Ta laulab meile isegi mingi luulelise salmi ja jälgib põnevalt, kuhupoole me lendame."
Printsessid olid väga üllatatud Triinu jutust.
"Siis peame inimest austama!" arvas Siigi.
"Mitte üksnes austama, vaid ka armastama! Aga nüüd, mu lapsukesed, pean ma jälle lennule asuma!" ütles Triinu targalt pead keerutades. (lk 25-27)
  • Järsku ilmus Nuki nende keskele ja pasundas valjusti:
"Tulge, tulge kiiresti! Leidsime surnud rästiku, leidsime surnud rästiku!"
"Kus ta on?" hüüdsid printsessid.
"Siin ligidal. Meil on hea võimalus teda õhtuks süüa," seletas Nuki, ja oligi juba läinud. -
"Lapsed, pidage, ärge minge!" hüüdsid hoidjad, kuid hoiatus oli hilinenud. Printsessid olid korraga kõik kadunud.
"Las õpivad elu tundma," ütles Maare ja jooksis Saadiga lapsi otsima. Jõudnud rästiku juurde, nägid hoidjad, et järel oli veel ainult luukere.
"Nii ruttu juba hävitasite ussi!" imestas Saadi.
"Pole midagi imestada. Meid on siin üle kümne tuhande töölise. Mis sellest süüa saigi," seletas üks töölistest.
"Oli aga maitsev!" kiitis Siigi.
"Midagi selletaolist ei ole me veel kunagi söönud!" ohkas Luulu. Printsessid ruttasid kiiresti okaslinna puhkama. (lk 28)
  • "Kui ilus, kui ilus on lennata! Mina ei jõua enam oodata," ohkas Väldi. Ja kõigi suureks ehmatuseks pingutas ta tiivad lahti ning liugles kergelt tuulde.
״Taevake, mis sinust nüüd saab!" ehmus Uri.
"Valdi, tule, tule ruttu tagasi!" hüüdis Luulu.
"Ei mõtlegi," hüüdis ta ja tiirles lennujoovastuses. Saadi ja Maare, kes tulid printsesse peole viima, ehmusid keeletuks, nähes Valdit juba lendamas.
"Vaene, rumal laps," ohkas Saadi nii kurvalt, et printsessid laskusid kummargile ja väristasid kurbusest päid. Valdi väsis ruttu. Lennata oh küll tore, aga uus ning võõras ümbrus ning suur maailm tegid teda rahutuks ja araks. Liiga hilja sai ta teada, et oh teinud suure rumaluse. Ta hii­lis ümber okaslinna ja tuli viimaks aralt rõdule. Oli vaikne. Keegi ei julgenud rääkida sõnagi, kui Saadi ja Maare läksid Valdi juurde.
"Ütle, miks sa tegid seda. Sa ju teadsid, et sipelgad ainult üks kord võivad lennata. Ja lennu järel murtakse neil tiivad," ütles Saadi kurvalt. Valdi vaikis hirmunult. Ta oli kavatsenud ainult õige vähe lennata, et siis jälle tagasi tulla. Saadi ja Maare tulid talle lähemale. Valdi taganes aralt. Järsku haarasid hoidjad Valdi ja murdsid tal tiivad.
"Ärge murdke, ärge murdke!" kiljatas Valdi. Ta ees lamasid tiivad. Kõik printsessid olid sündmusest tublisti kohkunud.
"Sa ei saa enam pulmareisile minna," ütles Uri.
"Oled nüüd lihtne tööline ja katsu, et kiiresti kaod siit tööliste linnaossa," käskis Maare valjult. (lk 28-30)
  • Sääskede orkester mängis lõbusat tantsulugu. Kohalejõudnud väliskülalised tantsisid õpetajatega. Luulu hõljus kõige tugevama ja kaunima printsiga, vaevalt põrandat puudutades. Ja Turris, nii oli ta nimi, keerutas Luulut ja oli seletamatult õnnelik. Teised printsid ja printsessid tantsisid samuti õnnejoovastuses poole ööni. Tõlvlased olid ennustanud kuiva, kasteta ööd ja nende ennustus oli täitunud. Soojas ja lõhnavas juuliöös kestis kaua öömorilaste hoogne pidu. (lk 33)
  • "Mis meist nüüd saab?" oli Siigi mures.
"Ma tõesti ei tea, mis siin ohata. On ometi lõbus kord ka oma tahtmise järgi elada," arvas Uri.
"Meil ei saa olla oma tahtmisi," ütles Luulu esineitsiku väärikusega. "Öömoris on kindlad seadused, mille järgi on elatud tuhandeid aastaid." (lk 34)
  • "Luulu, kas sa tunned, et varsti on sügis?" küsis Turris ja viis Luulu rõdu äärele jalutama.
"Kas tõesti?" küsis Luulu.
"Vaata, Luulu, kuidas mustikapuud painduvad rasketest küpsetest marjadest. Kas sa kuuled, kui madalalt ja vaikselt häälitsevad linnud?"
Luulu vaatas üle okaslinna, kaugele ilusale maastikule ja sosistas: "Nukuna ootasin ma kärsitult, millal küll kasvan suureks neitsikuks, et siis lennata kaugele. Nüüd on mul kahju, et ilus lapsepõlv juba möödas on!" (lk 34)
  • Varsti jõudis Nuki hingeldades nende juurde ja karjus juba eemalt:
"Põgenege, põgenege ja päästke end kiiresti! Inimene hävitab meie okaslinna. Töölised alustasid vasturünnakut, kuid see on mõttetu, sest kuidas jõuaksime meie inimesega sõdida!"
Hirmunult hakkasid neitsikud ja printsid nõu pidama. Siis pani uus mürts ja õudne kahin mustikametsa värisema. Kabuhirmus jooksid neitsikud ja printsid metsa laiali. Hoop hoobi järel purunes uhke okaslinn. Inimene kaevas labidaga ja ei aimanudki, millise ilusa ja võimsa rajatise ta hävitas. Mustikametsa alune kihises ehmunud põgenejatest. (lk 35-36)
  • "Uti, kuidas sa meid haavasid, öeldes, et see näotu must sipelgas on meie sugulane," hüüdis ärritunult üks punastest neitsikutest. Luulu jäi käigus seda kuuldes ehmunult seisma ja nüüd kuulis ta, kuidas teine neitsik ütles: "Ja kui halvasti ta lõhnab. Kole! Ma pidin peaaegu minestama!"
"See on siiski tõsi, et Luulu on meie sugulane," ütles Uti.
"Kuidas on see võimalik? Ta on ju nii inetult must ja abitu!"
"Ja siiski on ta samuti sipelgas nagu meiegi. Vahe on ainult selles, et ta on värvilt must ja kasvult väike. Meie, punased suguharud, oleme muidugi kõrgemat liiki, kuna mustad on alles arenemata metsik suguharu. Et nad kaugest minevikust on meie sugulased, siis peame Luulut kohtlema viisakalt ja abivalmilt," õpetas Uti. (lk 38)
  • "Olen must ja näotu!" kordas Luulu ikka ja jälle kuuldud sõnu. Luulu oli punaste sugulaste jutust nii ehmunud, et kukkus istuli. Milline kuulmatu häbematus, et teda, Öömori esineitsikut, peeti väikeseks harimata olendiks. Oli kohutav mõelda, et teda öeldi halvasti lõhnavat. Luulu nuusutas ennast egä tundnud mingit halba lõhna. Must neitsik värises nututaolises värinas. Ta oleks kohe siit ära jooksnud, kui ainult oleks teadnud, kus jälle varju leida. (lk 38)
  • Luulu lonkis lähemale rõdule, et vaadata ilusat maastikku, mis ümbritses sugulaste linna. Oli olnud suur vihmasadu. Tuhanded järvekesed läikisid mustikapuude vahel ja peegeldasid hiiglasuuri marju vaiksel veel. Õhk oli tolmust puhas ja magusalõhnaline. Luulu hingas sügavasti ning tundis kohe, kuidas uus jõud ja julgus temas kasvasid. Järsku jäi ta üllatunult kuulama. Imekaunid helid kostsid linna sügavusest. Muusikast võlutuna unustas Luulu kõik mured. Oh, kuidas mängis ritsikas oma viimasest lennust! See mäng uimastas kuulajaid. Suures Kõrgevalli koobassaalis mängis roheline külaline nii võluvalt, et punased kuulajad kerges värinas õõtsusid. Neid piinas seletamatu tahe avada juba praegu tiivad ja kaduda teadmatusse kaugusse. (lk 40)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel