Jahimehejutt

Proosa

• Kas siis tõesti pole nende inimeste hulgas kedagi, kellega võiks jahihooaja avamisele sõita?!

... Noh, ütleme, et sõidad Ivan Petrovitšiga.

Rohelisel vaibal, mõtliku paju all, pärast kolmandat topkat voolavad siis mälestused tema kuulsast gordonist — sihukesi koeri tänapäeval enam ei leidu! —, kes metskurvitsat nähes jäi ükskord tihedas sarapuuvõserikus valvama, nii et teda ühegi hüüde ega vilega ei suudetud paigalt liigutada ning tuli ta metsa jätta, sest algas öö, siis aga sundisid asjaolud Ivan Peirovitšit kohe teisel hommikul sealt kandist ära sõitma. Ta tuli alles aasta pärast sinna tagasi, ja siis meenus talle koer, ta läks metsa, otsis põõsad üles.

"Mis ma näen: seal seisab minu gordoni luukere, seisab ja hoiab käppa ülal! Vaat see oli alles koer! Surnult valvab! Ei ma teist säärast koera pole veel oma elu sees näinud! Pistsid talle kirja ja raha hammaste vahele: "Džekk! Kähku soru viina!" Juba poole tunni pärast lendab tema tagasi, viinapudel hammaste vahel. Ainult et raha ei võinud talle rohkem kaasa anda: mis üle jäi, selle jõi maha!"

...Kuskil kaugemal prääksub rääk, häälitseb vutt, siis jääb kõik vaikseks, ise vajud nagu kuhugi ja näed, et Džekk istub lauas ja pinnib peremehe viina. (lk 8–9)

• Ostap Võšnja, "Jahihooaja avamine", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959

• Aga mulle näib, et koeraga metskurvitsale jahti pidada polegi nii huvitav kui sellest jutustada.

"Minu Ralf... Ma ei jõudnud Svjatošinos trammist veel väljagi astuda, kui tunnen: juba ta tõmbab. Mina talle järele. Tõmbab, tõmbab, tõmbab... Mina järele... Juba oleme Irpinnist läbi, aga tema tõmbab... Näe, varsti juba Korosten, agä tema muudkui tõmbab..."

"Kuule!" hõikab üks külaline vahele, "võtame pisut kehakinnitust, las ta siis tõmbab edasi..." (lk 47)

• Ostap Võšnja, "Metskurvits", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959

• Kõige esimene ja kõige tähtsam töö on part sulgedest puhtaks kitkuda. Kõige parem on teha seda oma kabinetis.

Et väljakitkutud suled teid ei eksitaks, tõugake aknad ja uksed pärani, et oleks tõmbetuul: kitkute sule välja, tuul haarab selle — ja sulg ei eksita teid... Ja part on puhas ning kabinet nagu sulekott.

Kitkutud pardiga lähete siis ema või naise või õe juurde, mis kellelgi juhtub olema:

"Nii, nüüd on puhas! Ema, pange supp keema!"

Kui siis naine või ema teile ahhetades ütleb:

"Mis part, see on ju kana!", lausute autoriteetse rõhuga:

"See on part! Nüüdsest peale on kõik pardid säärased. Jaroviseeritud!"

"Aga miks ta kael on läbi lõigatud?"

"Miks ja miks! Kõike tarvis veel teile seletada! Noh, lendas, lendas, nägi, et teda sihin, teist pääsu ei ole, võttis kätte ja... lõikas kõri läbi. Mis siin siis nii imelikku on?! Palun keema!" (lk 69)

• Ostap Võšnja, "Kuidas metspardisuppi keeta ja süüa", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959