Kadi Polli

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kadi Polli (sündinud 16. septembril 1973 Tallinnas) on eesti kunstiteadlane.

Intervjuud[muuda]


  • Mulle tundub, et virtuaaltuur toimib n-ö teaser'ina, isutekitajana. See annab eelteadmise näituse kohta ja kutsub päris näitust vaatama. Küll oleme aga arutanud, kas pärast näituste lõppemist jätta virtuaaltuurid veebis tasuta kättesaadavaks. Kas me suudame konkureerida oma publikuüritustega, kuhu me panustame? Inimesele, kes seda läbi viib, me ju maksame, ja ka külastaja omakorda ostab pileti. Kuid ma suhtuks ka sellesse küsimusse rahulikult.
  • Me saime näiteks publikult ka teatavat kriitikat "Eneseloomise" näituse virtuaaltuuri formaadi osas. Olime teadlikult otsustanud selle läbi viia vaataja rakursist ehk operaator käis kuraatorit kuulates justkui näituse külastajaga kaasas. See ei olnud seega kokku monteeritud dokumentaalfilm koos rohkete pauside ja lähivaadetega. Mitmed vaatajad olid kriitilised, et miks ei saanud nad rahus pilti vaadata, keskenduda, vaid pidid kuraatori tempos teoselt teosele liikuma. Meie eesmärk aga oligi anda vaatajale näituse kiirülevaade kuraatori pilgu läbi ja see tõepoolest ei võimaldanud pikalt ja korralikult ühte või teist üksikteost nautida. Nii et veeb ei paku kaugeltki asendust reaalsele kunstikogemusele ja kunstiteose materiaalsusele.
  • Muuseumid on lisaks üldises plaanis läinud viimasel ajal väga interaktiivseks. Järjest enam on objekte või muuseumis eksponeeritud teemasid, kus publiku osalus on justkui eeltingimus. Nii nagu kunstimuuseumid üldse, on EKM aga alati rohkem silmadega vaatamise koht olnud – mida on meile, muide, ka ette heidetud. Praegu koroonakriisist välja tulles on see aspekt aga pöördunud pigem kunstimuuseumi tugevuseks ja ootamatuks eeliseks. Kui külastaja nüüd midagi interaktiivset teha ei tohi, midagi kätega katsuda ei või, siis meilt saab ta kunstikogemuse ikkagi kätte. Kunstimuuseumis ei pea virtuaalnäitused tegelikku näitusekülastust ja ehedat kunstivaatamist seega üle võtma.
  • EKM-i ja Kumu tugevus on olnud rahvusvahelisus. Kui vaadata ka vanemat kunsti, siis oleme alati üritanud seda kõrvutada teiste maade kunstiga ja panna siinne pärand rahvusvahelisse konteksti. Järjest vähem oleme tahtnud teha selliseid näitusi, mis näitavad ühe Eesti kunstniku unikaalset arengulugu. Ikka oleme toonud sinna kõrvale laene, mis demonstreerivad seda, kuidas rahvusülesed ideedevõrgustikud kunstis toimisid – näiteks, kuidas sajandi algupoole Eesti naiskunstnikud mõjuvad Soome kunstnike kõrval või kuidas Ado Vabbe suhestub Vassili Kandinskyga. Rääkimata siis veel nüüdisaegsest kunstist, kus me haruharva töötame ühe kunstnikuga, vaid teeme globaalses võtmes teemanäitusi.
  • Kõigile suurtele muuseumidele on turism väga oluline. Me teame, et talvel on näitustel rohkem kohalikke külastajaid, suvel aga rohkem välismaalasi. Meie materjalid on teadlikult tõlgitud ja kättesaadavad ka teistes keeltes. Meil on ka erakordselt suur omatulu teenimise surve ja kui ikka reaalset publikut üldse ei tule, siis saavad selle järelmõjud olema katastroofilised mitmeks aastaks.
  • Seda võib pidada lausa ootamatuks, et meil seni ülevaatlikku naiskunstnikele pühendatud näitust varem toimunud ei olnudki. Soomes ja Põhjamaades on see kindlasti erinevalt Eestist juba läbitud etapp. Meil oli aga seda nn halli ala – kunstiga tegelenud naiste nimesid, kelle teoseid me ei leia või vastupidi, teoseid, kelle autorite ees- või perekonnanime täht meile midagi ei ütle – väga palju ning kaardistamine tuli ära teha, suurematest üldistustest rääkimata. Nii et vaieldamatult oli selle näituse näol tegemist olulise sammuga Eesti kunstiteaduses.
Näituse avamine jäi veel koroonaeelsesse aega ja väga tunnuslik oli näiteks see, kuidas näitus kõnetas naispoliitikuid. Hea meel oli mitme partei juhtiva naispoliitiku üle, kes valisid oma intervjuu andmise või pildistamise kohaks just Kumu naiskunstnike näituse. Neil oli soov ennast identifitseerida sajandi alguse emantsipeeruva naisega, tundes, et nende endi ja naiskunstnike kuvand töötavad üksteisele kasuks. Soopõhine vastuvõtt oli seega väga tuntav. Kõige värvikam oli kindlasti ka piiriülene kogemus, kui Soome peaminister meid külastas: noor naispoliitik ei avaldanud visiidiga mitte üksnes teadlikku tunnustust näitusele, vaid viskas tõenäoliselt ka ninanipsu mõningate meespoliitikute mõtetele, justkui oleksid naispoliitikud kas liiga noored või muidu mitte liiga tõsiseltvõetavad...
  • Isiklik elu on loojale ikka ja alati paras koorem, aga ka suur inspiratsiooniallikas. Aga kunstis tahaks ma küll loota, et edukuse määrab see, et kunstnik suudab tegeleda tõsiseltvõetavalt ja huvitaval moel teemadega, mis on laiemalt olulised ja aktuaalsed.
  • Usun, et pigem on edu võtmeks praegu rahvusvaheline mõistetavus. Enam ammu ei määra kunstniku edupotentsiaali ainult kohapealne tegevus kodumaal. Eesti on alati on olnud ka maa, kus võetakse tõsisemalt neid eri valdkondade inimesi, kes on suutnud sooritada teatava rahvusvahelise läbilöögi. See on justkui teatav garant, mis tagab Eestis kiirema tunnustuse. Selle eeldus aga ongi rahvusvaheline mõistetavus, mis tähendab, et kunstnik ületab rahvuskeele ja -kultuuri piirid.
  • Rõõm on aga näha, et viimastel aastatel on tõesti naiskunstnikke justkui paisu tagant tulnud. Muide, Eesti Kunstiakadeemias õpib naisi arvuliselt meestest palju rohkem. Omaette küsimus on muidugi see, kes end kunstnikuna tõestada suudab, kuid tänaseks on mees- ja naiskunstnike omavaheline suhe pigem kas tasakaalus või andekate naiste poole kaldu.


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel